12 õppetund – kohus Babüloni üle

I OSA: ÜLEVAADE

Võtmetekst: Ilm. 17:14.

Fookus: Ilmutuse 17. ja 18. peatükk keskenduad lõpuaja Paabeli langemisele maailma ajaloo viimastel päevadel.

Sissejuhatus: Ilm 17 kirjeldab lõpu-aja Paabeli, keda sümboliseerib suur prostituut, tõusu ja langust (Ilm 17:18). Ilm 18 kirjeldab samuti Paabeli langust, kuid seekord kujutab seda suure linnana (Ilm 18:10, 16, 18, 19).

Õppetunni teemad: Õppetund ja võtmetekst tutvustava järgmisi teemasid:

1. Kolm lõpuaja ülemaailmset liitu. Ilmutuse mitmed lõpu aja sümbolid lähevad kokku kolme suurde ülemaailmsesse liitu: 1) religioon, 2) ilmalik/poliitiline võim ja 3) „pühad”.

2. Erinevus nägemuste ja nende seletuste vahel. Prohvet võib olla nägemuses ükskõik millises ajas ja kohas, kuid prohveti nägemuse seletused peavad selleks, et olla mõistetavad, olema prohveti enda ajas ja kohas.

3. Ilm 17:10 seitsme kuninga identiteet. Selleks, et mõista seitsme kuninga identiteeti, peab määrama kuuenda kuninga aja.

4. Ilm 17. peatüki narratiiv. Lõpuaja sündmuste kokkuvõte esimese teema valguses.

Rakendus eluks. Sektsioon uurb, kuidas ustavate inimeste kohalolek „Babülonis” kuni lõpuni peaks mõjutama seda, kuidas me kohtleme teistest uskudest pärit kristlasi. Samuti uurib see Ilm 12 ja 17 peatüki naiste sarnasusi ja erinevus ning valmisolekut teiseks tulekuks.

II OSA. KOMMENTAAR

Ilmutuse 17 ja 18 peatükis leiab Babülon oma sõjas pühade vastu tuge maailma sekulaarsetelt/poliitilistelt võimudel (17:6), kuid viimaks need pöörduvad Babüloni vastu ja hävitavad selle (Ilm 17:16). Ilm 18 väljendab nende kolmekordset kahetsust selle pärat (18:9-19). Sel ajal kui maailm leinab Babüloni langemist, rõõmustab see pühasid (Ilm 18:20).

Õppetunni peamiste teemade täpsustused:

1. Kolm lõpuaja ülemaailmset liitu. Ilmutuse peatükid 16-18 sisaldavad hämmingusse ajaval arvul lõpu-aja võimude ja rühmade pilte. Kuid hoolika analüüsi tulemusena saab selgeks, et paljud nendest piltidest on erineval viisi kirjeldatud samad asjad. Näiteks, metsalise seitset pead kirjeldatakse ka kui seitset mäge ja seitset kuningat (17:9-10). Samuti on suur prostituut (17:1) selgelt see naine, kes metsalise seljas rtsutab (17:3) ja suur Babülon (17:5). Me oleme juba varem, 11. õpetunnis (esimene teema) märganud, et Jumala rahvast nimetatakse samuti Ilmutuses paljude nimedega.

Nende peatükkide erinevaid kujundeid saab kõiki kokku panna kolmeks suureks, ülemaailmseks liiduks, mis kujunevad maailma ajaloo lõpus.

1) On suur ülemaailm religioossete institutsioonide liit, mis ühineb Jumala ja Tema ustava rahva vastu. Seda liitu nimetatakse erinevate nimedega: Babülon, suur prostituut, suur linn ja naine, kes ratsutab metsalise seljas.

2) On suur ülemaailme imaliku, poliitilise ja sõjalise võimu liit. Ka sellel liidul on Ilmutuses mitu nime: Eufrati jõgi (16:12), maailma kuingad (16:14), rahvaste linnad (16:19), suured veed (17:1), selle maailma kuningad, maa elanikud (17:2), metsaline (17:3), seitse pead, seitse mge seitse kuningat (17:9-10) ja kümme sarve (17:12-13). Neid ilmalikke jõude esindavad 18. peatükis ka kuningad (18:9), kaupmehed (18:11) ja meresõitjad (18:17).

2) On suur ülemaailme pühade liit, mida nimetatakse: pitseeritud (7:1-3), 144 tuhat (7:4-8), suur rahahulk (7:9-12), ülejäänud (12:17), pühad (14:12, 17:6), kuningad päikesetõusu poolt (16:12), kes hoiavad oma riideid (16:15) ja kutsutud, valitud ning ustavad Talle järgijad (17:14). 4. teemas uurime lühidalt nende kolme liidu narratiivi maailma ajaloo lõpu päevadel.

2. Erinevus nägemuste ja nende seletuste vahel. Apokalüptilises prohvetluses on oluline teha vahet nägemusel ja seletusel. Nägemuses võib prohvet reiside ükskõik kuhu universumis ükskõik millisel ajal. Nägemuse sündmused ei leia ilmtingimata aset prohveti ajas ja asukohas. Aga kui hiljem nägemust prohvetile seletatakse, tuleb seletus alati nägija ajas, kohas ja olukorras.

Näiteks Taanieli 2. peatükis viiakse Nebukadnetsar nägemuses suurest kujust ja kivist, millest saab suur mägi, mis täidab kogu maa (Tn 2:31-36) lõpuni välja. Taaniel poolne nägemuse seletus on samas kindlalt rajatud Nebukadnetsari ajas ja asukohas. See algab selge, üheselt mõistetava kinnitusega, „Sina oled kullast pea”. Seejärel öeldakse Nebukadnetarile, et ajas järgneb talle rida kuningriike.

Nii nagu Tn 2 peatükiga, ona ka Tn 7 peatüki apokalüptiline prohvetlus jagatud kahte ossa; nägemus (Tn 7:2-14, 21-22) ja nägemuse seletus (Tn 7:15-20, 23-27). Ehkki Taaniel koges nägemuse kõiki osi, sealhulgas lõpu sündmusi, teeb selgitus mõistetavaks, et nägemus on seotud sisuliselt tema rahva tuleviku kogemustega (Tn 7:17-18, 23-27). Sama mustrit võib näha ka Tn 8 peatükis ja Sk 4:1-14.

Paistab, et tavaliselt ei mõista prohvetid ilmutust ainult nägemuse enda kaudu. Ilmutuse mõistmiseks on vajalik seletus. Kuna seletused antakse prohveti pärast, on need rajatud nägija elu ajastule, asukohale ja olukordadele. Sellel põhimõttel on sügav mõju keeruliste apokalüptiliste tekstide (nagu Ilm 171-17) tõlgendamisele.

3. Seitsme kuninga identiteet Ilm 17:10. Teine teema aitab meil lahendada ükt kõige keerulisemat probleemi Ilmutuse raamatus. Kes on Ilm 17:10 seitse kuningat?. Nad on selgelt üksteisele järgnevad, aga kust nad algavadja millal on inglise kirjalduse järgi see, „kes on”? On see Johannese aegne võim, või päris lõpu ajastu oma, või kuskil ajaloo käigus? Mitmed SPA õpetlased on jõudnud ühele järgnevast kolmest järeldusest.

Üks populaarne valik on näha seitset kuningat kui seitset üksteisele järgnevat paavsti. Tavaliselt algab see rida aastal 1929, kui Mussoilini taastas Vatikani linnas kiriku valitsuse, ning lõpeb maailma ajaloo viimase paavstiga. See vaatenurk on pidevalt pakkunud, et käesolev paavst on kas viimane või eelviimane. Nii et see vaade on pannud inimesi aegasid määrama.

Teine vaade on SPA õpetlaste seas üsna populaarne. See pakub välja, et kuuenda kuninga aeg („kes on” Ilm 17:10) on aeg vahemikus 1798 kuni 1929, kui paavstil ei olnud mingit ilmalikku võimu. Viis langenud kuninat oleksid Babülon, Pärsia, Kreeka, Rooma ja keskaegne paavstivõim. „Kes on” oleks aeg, kui kirikul pole ilmalikku võimu. Seitsmes kuningas oleks praegu, taastatud Vatikani võim.

Kuid teist teemat siin rakendada, siis lükkaks see mõlemad valikud kõrvale. Tekst seitsme kuninga kohta pole nägeus (17:3-6), see on nägemuse seletus (17:7-18) nii et „kes on” kuningas oleks pidanud mõtte omamiseks olema parajasti siis, kui Johannes nägemuse sai. Kui „kes on” kuningriigiks on Johannese aegne paganlik Rooma, siis viis, kes olid „langenud” oleksid VT maailma suurvõimud: Egiptus, Assüüria, Babülon, Pärsia ja Kreeka. Seitsmes „kuningas” oleks keskaegne paavstivõim ja „kaheksas” kuningas, kes on üks seitsmest, oleks 17. peatüki taaselustunud Babülon, võim, mille täielik jõud on alles tulevikus.

4. Ilmutuse 17. peatüki narratiiv. Nagu me esimeses teemas nägime, kujunevad lõpuajal kolm ülemaailmset liitu; Jumalale vastanduv religioossete instutsioonide liit, ilmalike poliitiliste võimude liit ja pühade liit. Kõik kolm saavad osa ülemaailmsest viimasest evangeeliumist (Ilm 14:6-7) ja selle kurjast vastandist (16:13-14). Kurjade iglite vale evangeeliumi abil (16:13-14) kogub Babülon (deemonlik kolm – 16:19) maailma ilmalikud/pollitilised võimud oma eesmärki täitma (16:14, 16). Ta „ratsutab” metsaliselt (17:2-7). Lühikest aega domineerivad maailma valitsustes ühinenud religioossed institusioonid, suunates oma viha pühade vastu (17:6, 13:15-17). Aga kui Jumal sekkub (17:17), kuivataes Babüloni tugisüsteemi (ilmalikud/poliitilsed võimud), siis pöördub see tema enda vastu ja hävitab ta (17:16). Selle kaudu päästab Jumal oma lõpuaja ülejäägi hävingust (17:14). Peale Babüloni langust, saavad ilmalikud võimud oma otsa Teises tulekus (19:17-21).

III OSA. RAKENDUS ELUKS.

Lõpuaja sündmuste keskenduvas tekstis on keeruline leida rakendusi eluks. Järgnevad soovitused võiva olla abiks.

1. Kuida mõjutab täna see, et Jumalal on Babülonis oma rahvast kuni lõpuni (Ilm 18:4)? Mõistmine, et lõpu-aja Babülonil on kristlik nägu ei tohiks meid panna katoliiklaste või teiste vastu välja ütlema karme ja halvakspanevaid väiteid (vt EGW ütlust, Evangelism reedeses osas). Ehkki nii usujuhid kui seloodid seisid Jeesuse missioonile vastu, kohtles Ta siiski nende rühmade üksikuid esindajaid armastusväärselt (Lk 6:15, Mk 12:28-24).

2. Mida võime õppida Ilm 12 ja 17 peatüki naiste vahelisest seosest? Nende kahe naise vahel silmatorkavad sarnasused. Mõlemad naised on kõrbes (12:6,14, 17:3). Mõlemad on loomu poolest religioossed (Babüloni hoor on riides kui ülempreester, 17:4). Kuid 12. peatüki naist nähakse kui kristliku aja keskmise perioodi kogudust, 1260 päeva/aasta jooksul (vt 8. õppetundi). See, mis paneb Johannest hämmastuma (Ilm 17:6) on see, et Jumala ja tema rahva lõpuaja oponent on kristliku näoga! See peaks kõiki Jeesuse järgijaid kainestama. Meie uhkus ja kangekaelsus võivad meid viia hävingusse isegi siis, kui me arvame end Jumalat järgivat (Jh 16:2).

11. õppetund – seitse viimast nuhtlust

I OSA: ÜLEVAADE

Võtmetekst: Ilm 15:4.

Fookus: Ilm 16. peatükk kirjeldab maailma ajaloo seitset viimast nuhtlust. Nende nuhtluste seas on ainuke “Harmagedooni” mainimine Piiblist.

Sissejuhatus: See lõikab algab sellega, kuidas Jumala lõpuaja rahvas seisab klaasmere ääres ja laulab Moosese ja Talle laulu, viide Egiptusest välja minesele (Ilm 15:1-4). Seejärel juhatatakse seitse viimast nuhtlust sisse nägemusega taevase templi Jumala aust tühjendamisest kui Moosese pühamu esialgse sisseõnnistamise tagasi pööramisest (Ilm 15:5-8, 2Ms 40:34-35). See on armuaja lõpu pilt. Seitsmel inglil kästakse ükshaaval maa peale vihakausid välja valada (Ilm 16:1-21).

Õppetunni teemad: Õppetund ja võtmetekst tutvustavad järgmisi teemasid:

1. Jumala rahvast nimetatakse paljude nimedega. Tekstis on tõendid, et nimed nagu ülejäänud, 144 tuhat ja pühad viitavad kõik samale lõpuaja inimrühmale
2. Milleks nuhtlused, kui sellele ei järgne meeleparandust?
3. Eufrati jõe sümboolne tähendus Ilm 16:12s
4. Ilmutuse kaks evangeeliumi. Kolm inglit (14:6-12) ja kolm konna (16:13-14) on sümboliseerivad evangeeliumite kontrasti
5. Pärsia Kyros ja Ilmutuse raamatu teine pool. Paganlik kuningas ennustab Messiat
6. Harmagedooni tähendus

Rakendus eluks. See lõik uurib, kuidas Harmagedooni lahingu kirjeldus Ilmutuses edendab lõpu ajaks vaimulikku valmistumist.

II OSA. KOMMENTAAR

11. õppetunni peamiste teemade täpsustamine

1.Jumala rahvast nimetatakse paljude nimedega. Nägime eelmises õppetunnis, et Jumala lõpuaja ustavaid kutsutakse ülejäänuteks (12:17) ja 144 tuhandeks (14:1). Viide Joel 2:32-le tegi selgeks, et Johannese jaoks on need kaks rühma samad. On veel enam tõendeid, et Ilm raamatus kasutatavad erinevad Jumala rahva nimetused viitavad kõik samale lõpu aja inimrühmale, mitte erinevatele rühmadele.

Tundub, et 144 tuhat ja suur hulk on vastandid. Aga me nägime 6. õppetunni õpetajate materjalis, et need on kaks eri viisi sama rühma kirjeldamiseks. Jumala lõpuaja rahvast kutustuakse 144 tuhandeks (14:1) ja pühadeks (14:12, 17:6). Jumala lõpuaja rahval on palju nimesid: 144 tuhat, Suur hulk, Ülejäänud ja Pühad. Nad seisavad klaasmere ääres (Ilm 15:2), nad on hoidnud oma riideid (16:15) ja neid kutsutakse Talle valitud ja ustavateks järgijateks (17:14)

2. Milleks nuhtlused, kui need ei too kaasa meeleparandust? Mis on seitsme vihakausi/nuhtluse eesmärk, kui ei ole meeleparandust (peale armuaja lõppu)? Esiteks, Ilmutuse raamat teeb selgeks, et Jumal ei ole surma, valu ja hävingu autor (7:1-3), Saatan on hävitaja (9:11). Jumal lubab Saatanale teatud tegevusvabadust. Teiseks, Saatana tegevusi saab Jumal ära kasutadaoma eesmärgi täitmiseks (17:17). Lõpukriisi pettused ja nuhtlused paljastavad tõe Saatana ja tema järgijate kohta (2Ts 2:10-12). Pole Jumala süü, et õelad on jäänud lunastamata, ei Jumala arm (Rm 2:4) ega lõpuaja nuhtlused (Ilm 16:9, 11, 21) ei too kaasa meeleparandust. Nad oma valikute tõttu kalgistunud. Seega isegi õelate hävitamine austab Jumala iseloomu (15:3-4). Nad on teinud ennast võimetuks pääsema ja Jumal laseb neil kurvalt minna (Hs 11:7-8). Isegi peale milleeniumi ja Jumala iseloomu selget arusaamist, pole nende iseloom muutnud (Ilm 20:7-10). Nuhtlused paljastavad, et nende ebasobivus igavikku on kinnistunud ning õigustavad igal juhul Jumala kohut.

3. Eufrati jõe sümboolne tähendus Ilm 16:12s . Milline on Eufrati jõe tähendus Ilm 16:12-s? Me ei pea jääma kahtlema, kui tekst ise sümbolit määratlseb. Ilm 17:1 sisaldab ühe vihakausi nuhtluse seletust, mis on seotud veega. See peab viitama kuuendale nuhtlusele, sest naist, kes istub vetel, kutsutakse Babüloniks (17:5) ja Babüloni “paljud veed” kirjeldavad Eufrati jõge (Jr 51:13). Jõe tähenduse annab Ilm 17:15. Esimese salmi veed tähistavad “rahvaid, rahvahulki, paganaid ja keeli”, teiste sõnadega, kogu maailma tsiviil- ja ilmalikke võimusid. Need võimud vannuva Babülonile lühikest aega truudust (Ilm 17:3, 12-13), luues ülemaailmse lõpuaja liidu Jumala ja tema lõpuaja rahva vastu.

4. Ilmutuse kaks evangeeliumi. Kolm inglit (Ilm 14:6-12) kuulutavad üheskoos maailmale viimast evangeeliumi sõnumit. Kuid paljud Ilmutuse lugejad on jätnud kahe silma vahele, et maailmale kuulutatakse ka vale-evangeeliumi (Ilm 16:13-14). Lohe, metsaline ja valeprohvet (Ilm 13 vale kolmainsus) toovad igaüks oma suust esile konnataolise vaimu (16:13). 14 salmi järgi on need konnad “kurjad vaimud”, kes lähevad maailma kuningaid koguma maailma ajaloo viimaseks lahinguks, Harmagedooniks (16:16). Kurjad vaimud on kurjad inglid, nii et neljateistkümnendas peatükis esitavad kolm inglit evangeeliumi ja kuuteistkümnendas peatükis esitavad kolm langenud inglit võlts evangeeliumi. Mõlemad “evangeeliumid” jõuavad kogu maailmani (14:6, 16:14). Seda võltsingu kirjeldatakse ka 1Ts 2:9-12 ja Mt 24:24-27). Need, kes ei toetu Pühakirja sõnadele, saavad lõpukriisis petetud.

5. Pärsia Kyros ja Ilmutuse raamatu teine pool. Ilm 16:12-s on kuningas idast see, kes kuivatab Eufrati, Babüloni poliitilise ja militaarse tugisüsteemi (Jr 50:37-38, 51:35-36). See lühike kirjeldus meenutab kuidas Kyrose sõjaväed tulid idast ning jäid Babülonist põhja poiole laagrisse. Tema insenerid kaevasid ümbruskonna maastikule kraavi ning juhtisid Eufrati jõed sinna, lubades Kyrose sõduritel jõeväravate alt linna marssida. Ajastades oma diversiooni nii, et ära kasutada linnas olevat pidutsemist, leidsid Kyrose sõdurid, et purjus vahid olid jätnud jõe väravad lahti. Nad valgusid linna, valuutasid selle ja tapsid selle valitseja Belsatsari (nagu kirjeldatud Tn 5). Järgnevatel kuudel ja aastatel alustas Kyros tegevused, millega julgustati hajutatud Iisraeli jäägil tagasi koju minema ning templi ja Jeruusalemma linna üles ehitama

Pange veelkord tähele asjade kulgu: Vana Testamendi ajal kuivatas Pärsia kuningas Kyros sõna otseses mõttes Eufrati jõe, et Babüloni vallutada, vabastada Iisrael ja Jeruusalemm üles ehitada. See ńarratiiv on selgelt Ilmutuse viimase osa vundamendiks. Ilmutuses kuivatab lõpu aja Kyros (“kuningad päikesetõusu poolt”) lõpuaja Eufrati, valuutab lõpuaja Babüloni, et päästa lõpuaja Iisrael ja ehitada Uus Jeruusalemm! Harmagedooni lahingu baasnarratiiv on rajatud Vana Testamendi loole Kyrosest ja Babüloni langemisest.

6. Harmagedooni tähendus. Ilm 16:16 selgitab, et see sõna baseerub heebra keelel. Heebrea keeles “Har” tähendab mäge. Nii et kõige loomulikum tähendus on “Megiddo mägi”. Probleem on selles, et maailmas pole selle nimega mäge. On Megiddo veed (Kht 5:1), Megiddo org (2Aj 35:22) ja Megiddo linn (1Ku 9:15). Teised pakuvad välja “tapmise mägi” (aluseks Sk 12:11) või kogunemise mägi (Js 14:12).

The Anchor Bible Dictionary (Anchor Piibli sõnastik) võtab kokku, et “Harmagedooni” parim seletus on seostada seda mäega, mis kõrgub selle vete, oru ja Megiddo linna kohal, Karmeli mäega. Karmeli mägi on koht, kus Eelija kutsus taevast tule alla, et näidata, kes on tõeline Jumal (Ilm 13:13-14). Maailma lõpu ajal on lahing tõelise Jumala (Ilm 4-5) ja valekolmiku (Ilm 16:13-14) vahel, kolme ingli ja kolme konna vahel. Selles lõpu jõukatsumises langeb tuli valele altarile (13:13-14), kuid tõeline Jumal saab lõpuks õigeks mõistetud (Ilm 15:3-4).

III OSA. RAKENDUS ELUKS

1. Harmagedooni lahingu kirjelduse keskel (16:13-16) on õnnistus neile, kes on valvel ja hoiavad oma riideid. 3. õppetunnis nägime, et see on selge viide Ilm 3:18le, Kristuse hoiatus Laodikeiale. Seega on selge seos Laodikeia koguduse ja Jumala lõpuaja kutse vahel Harmagedooni kontekstis. Kogudus, mis läheb maailma ajaloo lõpukriisist läbi on küll tõsiste puudustega, kuid Jeesuse hoole all. See peaks olema Jumala rahvale nii hoiatuseks kui julgustuseks.
2. Vaid ühes salmis (16:15) võtab Johannes kokku mitmed Uue Testamendi üleskutsed lõpu aja valguses. Nii “ma tulen kui varas” ja “õnnis on see, kes valvab” meenutava Jeesuse öeldut, mida omakorda kasutas Paulus (Mt 24:42-44, Lk 12:37-39m, 1Ts 5:1-6). Kõik kolm teksti räägivad valmisolekust seoses Jeesuse tulemisega. Viidates neile mõtetele keset Harmagedooni lahingut, teeb Ilmutuse raamat selgeks, et sõjalist keelt ei tuleks tõlgendada sõjalisel viisil. Harmagedooni lahingu on võitlus meelte pärast. Maailma ajaloo viimases lahingus on meie vaimulikuks ülesandeks valvata oma suhtumist, mõtteid ja käitumist ning jääda ustavaks ükskõik, millise pettuse või sunniga me silmitsi ei seisa. On vaja nii ustavat kannatlikkust kui arusaamist, mida kinnitavad Jeesuse ja Pauluse sõnad ning sõnum Laodikeiale. Kui me otsustame erinevate kiusatuste keskel jääda ustavaks, oleme valmis veelgi suuremateks lõpuaja lahinguteks.

10 õppetund- Jumala igavene evangeelium

I OSA: ÜLEVAADE

Võtmetekst: Ilm 14:7.

Fookus: Ilmutuse 14 täpsustab ülejäänute poolset osa sõjas millest teavitas Ilm 12:17.

Sissejuhatus: Ilm 14 peatükis ilmub jääk taas kui 144 000, kes järgnevad Tallele kuhu iganes Ta läheb (Ilm 14:1-5). Sellele järgneb SP adventistide jaoks kõige kuulsam piiblitekst, kolme ingli kuulutus (Ilm 14:6-13). Peatükk lõpeb Jeesuse teise tuleku sümboolse esitlusega ning sellega kaasneva pühade ja õelate lõikusega (Ilm 14:14-20). Selle nädala õppetund keskendub peamiselt kolme ingli kuulutusele

Õppetunni teemad: Õppetund ja võtmetekst tutvustavad järgmisi teemasid:

1. Ülejäänud ja 144 000. Need on ühe ja sama rühma kaks erinevat nime
2. Jumala “kartus”. See pole nii, nagu see kõlab
3. Ilm 13 ja 14 peatüki keskne teema: kummardamine. Kummardamise sõna esineb narratiivi võtmekohtades kaheksa korda.
4. Kuidas on kohus seotud evangeeliumiga (Ilm 14:6-7). UT-s kasutatakse kohtumõistmise keelt kolmel erineval viisil
5. Ilm 13-14 ning kümne käsu esimene tahvel. Peatükkides on mitmeid viiteid esimesele neljale käsule.
6. Esimene ingel ja neljas käsk

Rakendus eluks. Lõik uurib 1) kohtu olulisust ja 2) seitsmenda päeva hingamispäeva olulisust tänapäeva maailmas.

II OSA. KOMMENTAAR

Ilmutuse 14 täpsustab ülejäänute poolset osa sõjas millest teavitas Ilm 12:17. Kirjeldatakse ülejäänuid (14:1-5), esitatakse selle sõnumit (14:6-13) ning sümboolses keeles antakse ülevaade lahingu tulemusest (14:14-20).

Õppetunni põhiteemade täpsustamine
1. Jääk ja 144 000. Jumalale ustavaid kutsutakse “ülejäänuteks” Ilm 12:17 ja “144 000ks” Ilm 14:1. Kas need on kaks erinevat rühma või kaks erinevat viisi, kuidas sama rühma kirjeldada? Ilm 14:1 sisaldab viidet Joel 3:5-le. Joeli raamatus on Jumalale ustavad need, kes hüüavad appi Issanda nime, elavad Siioni mäel ja keda kutsutakse “ülejäänuteks” (ingl k, eesti keeles “pääsenud”). Ilm 14:1 mainib Talle ja Isa nime, Siioni mäge ja kutsub neid ustavaid 144 000ks. See, et Joeli raamatus on “ülejäänud” on Johannese poolne võti tähelepanelikule lugejale, et ta kirjeldab 14. peatükis lahingut lohega ülejäänute poolt vaadatuna.

2. Jumala “kartus”. Sõna “kartma” on tavaliselt see, mida me kasutame, kui oleme hirmunud. Selle tõttu arvavad paljud Piibli lugejad, et Jumalat on põhjust teenida, kuna me tunneme tema ees hirmu. Aga kui sõna “kartus” on Piiblis Jumalaga seostatud, on sellel palju pehmem tähendus. Näiteks Vanas Testamendis tähendab jumalakartus austust või aukartust Tema suhtes, see sisaldab asju nagu Tema isiklik tundmine (Õp 9:10), tema käskude täitmine (Ps 111:10, Kg 12:13) ning kurjast houdumine (Õp 3:7 ja 16:6). Uues testamendis võib see tähendada akartust ja austavat imetlust (Lk 7:16, Ap 2:43). See motiveerib vaga käitumist (2Kr 7:1). See sarnaneb austusavaldusele kuningale (1Pt 2:17) ja austust enda ülemuse suhtes (1Pt 2:18).

Kaasaegses sõnastuses tähendab jumalakartus Jumalat piisavalt tõsiselt võtmist, et Temaga suhet omada, järgida tema hoiatuse kurjast hoidumiseks ja pidada kõiki tema käske, sealhulgas neid, mis võivad olla ebamugavad. See on kutse elada ja tegutseda nagu need, kes annavad ühel päeval Jumalale aru. Selle salmi järgi on selline tõsine kutse Jumala lõpuaja rahva kogemuse osa.

3. Ilm 13 ja 14 keskne teema: kummardamine. Teema, mis nendes peatükkides ikka ja jälle esile kerkib on kummardamine. Nendes kahes peatükis on seits viidet lohe, metsalise või metsalise kuju kummardamisele (Ilm 13:4, 8, 12, 15; 14:9, 11). Loo kaareks on vale kolmainsus, kes kutsub kogu maailma kummardam end Jumala asemel. Keskmeks on universaalne võitlus Jumala iseloomu üle ja kas ta on tõeliselt kummardamist väärt. See on selle raamatu osa keskne teema.

Iroonilisel kombel kui nendes peatükkides on seitse viidet lohe ja tema liitlaste kummardamisele ja ainult üks kord samas loos on viide Jumala kummardamisele ja kutse teda Loojana kummardada (14:7). See teeb selle salmi kogu sektsiooni keskpunktiks. Ja kuna Ilm 13 ja 14 on raamatu keskel, siis on kutse Loojat kummardamine kogu raamatu keskpunkt. Kuna see kutse kummaramisele on antud hingamispäeva käsu kontekstis (Ilm 14:7, 2Ms 20:11), on hingamispäev maailma lõpuaja kriisi ülioluliseks teemaks.

4. Kuidas on kohus evangeeliumiga seotud (Ilm 14.6-7). Uues testamendis on kohus tihedalt evangeeliumiga seotud. Esiteks, ristil toimus kohus (Jh 12:31, Ilm 5:5-10). Kogu inimsoo üle mõisteti kohut selle esindaja, Jeesuse Kristuse isikus. Teiseks, kohtu keel on tihedalt seotud evangeeliumi kuulutamisega (jh 3:18-21 ja 5:22-25). Kus iganes evangeeliumi kuulutatakse, mõistetakse inimeste üle kohut vastavalt nende reaktsioonile sellele, mida Kristus ristil tegi. See on nelja ratsaniku taust (Ilm 6:1-8) nagu nägime 5. õppetunnis. Kolmandaks, lõpu kohus kinnitab otsuse, mille oleme endale määranud oma reaktsiooniga kuuldud evangeeliumile (Jh 12:48). Ilmutuse raamat kasutab kohtumõistmise keele lõpuajale (Ilm 11:18; 14:7; 17:1; 20:4 ). Ilm 14:7 ilmuvad eelpool kirjeldatud teine ja kolmas kohtu faas koos.

5. Ilm 13-14 ning kümne käsu esimene tahvel. Metsaliste kutse kummardamine (Rev. 13:4, 8, 12, 15) esineb seaduse esimese tahvli võltsingu kontekstis. Esimene käsk keelab kummardada ühtki teist Jumalat. Metsaline nõuab kummardamist (13:4,8). Teine käsk keelab ebajumalateenistuse. Maametsaline püstitab kuju, et seda kummardataks (13:15). Kolmas käsk keelab Issanda nime ilmaasjata kasutada. Metsaline on tegus jumala pilkaja (13:6). Neljas käsk on lepingu pitser, sisaldades Jumala valitsuse nime, piirkonda ning alust (Ilm 20:8-11). Selle kontrastina pakutakse maailma metsalise märki (Ilm 13:16-17)

See Ilmutuse osa keskendub JHumala käskutele (12:17, 14:12). 13. peatükis on eriline rõhuasetus kümne käsu esimesel tahvline, neljale käsule, mis eriliselt käsitlevad meie suhet Jumalaga. Metsaline ja tema liitlased võltsivad kõiki esimest nelja käsku. See valmistab ette otsustava viite neljandale käsule esimese ingli sõnumis (Ilm 14:7, 2Ms 20:11).

6. Esimene ingel ja neljas käsk. Esimese ingli sõnum sisaldab otsest viidet kümne käsu neljandale käsule. See on selge kolmel põhjusel

1. Ilm 14:7 ja 2Ms 20.11 vahel on tugev sõnaline paralleel. Mõlemad tekstid sisaldavad sõnu “tegi”, “taevas”, “maa” ja “meri”. Samuti sisaldavd nad viiteid temale, kes lõi.
2. Ilm 14:6-7 sisaldab viiteid päästele (14:6), kohtule ja loomisele. Kõik kolm teevad kajavad vastu kümne käsu esimesel tahvlil (2Ms 20:2, 5-6, 11)
3. Kogu selles Ilmutuse lõigus on mitmeid viiteid kümnele käsule (Ilm 12:17, 14:2, esimese nelja käsu võltsingud Ilm 13, sõnalised paralleelid 14:7). See annab tugeva struktuurse paralleeli. Jumala viimane kutse maailmale on neljanda käsu kontekstis

III OSA: RAKENDUS ELUKS

1. Miks sinu arvates on paljude kristlaste seas kohus ebapopulaarne mõiste? Tänapäeval nähaks kohut tihti kui külma ja kalgilt juriidilist. Kohtud on kohad, millest sa tahad võimalusel hoiduda. Kuid piibellikkus mõttes on kohus midagi, mida Jumala rahvas ootab. See on aeg, mil maa valed asjad saavad õigeks. Kui lõpus pole kohtu, siis pole ka maailmas õiglust.

Piibellik õiglus on rohkem postiivne kui negatiivne. See on nii tasu kui negatiivsete tagajärgede alus. Jeesus ütles, et isegi selline väikest asja kui lapsele kruustiäie külma vee andmine peetakse kohtus meeles. Teada, et iga hea ja lahke tegu on lõpus oluline, annab elule suure tähenduse.

2. Miks mängib hingamispäev maailma lõpuaja sündmustes nii kesket rolli? Millist tähtsust võib nädalapäev lõpuks omada? Jumal pani hingamispäeva oma kõigi vägevate tegude keskele kui mälestusmärgi Temale. Kui me peame seitsmenda päeva hingamispäeva, meenutatakse meile loomist (2Ms 20:8-11). Jumal lõi meid vabana, nii et see läheb talle kalliks maksma (me oleme vabad mässama), nii et me tõeliseld võiksime Teda ja üksteist armastada. Mitte ainult hingamispäev vaid kogu dekaloog pidi promoma vabadust (Jk 1:25, 2:12). Nii et hingamispäeva loomise osa meenutab meile Jumala armastavat, vabadust andvat iseloomu.

Hingamispäev meenutab meile väljaminekut Egiptusest (5Ms 5:15), Jumala ruut päästetegu oma rahva heaks. Ta on armuline Jumal, kes tegutseb vägevalt oma rahva heaks Hingamispäev meenutab meile ka risti. Jeesus puhkas hingamispäeval oma surma ja ülestõusmise vahel. Rist on Jumala iseloomu suurim ilmutaja ning hingamispäev on selle meenutaja.

Hingamispäev vaatab ka ettepoole tuleviku päästele (Hb 4:9-11). Neile, kes tõeliselt Jumalat usaldavad, on hingamispäev kui sissemaksu sellele puhkusele patust, mida kogu universum kogu igaviku kogeb.

9. õppetund – Saatan ja tema kaks liitlast

I OSA: ÜLEVAADE

Võtmetekst: Ilm 12:17.

Fookus: Kolmeteistkümnes peatükk täpsustab Saatana poolset osa sõjas ülejäänute vastu, millest teavitas Ilm 12:17.

Sissejuhatus: Ilmutuse 13. peatükis saab lohe lõpukonfliktiks kaks liitlast, merest tuleva metsalise (Ilm 13:1-10) ja maast tuleva metsalise (Ilm 13:11-18). Need kolm moodustavad tõelise jumaluse – Isa, Poja ja Püha Vaimu – võltsingu. Mõlemat metsalist kirjeldatakse ja tehakse ajalooline tutvustus (Ilm 13:17,11) enne kui näidatakse nende lõpuaja tegevusi (Ilm 13:8-10, 12-18).

Õppetunni teemad: õppetund ja võtmetekst tutvustavad järgmisi teemasid:

1. Ilm 13. peatüki ajaloolise tõlgenduse alused. See lõik uurib nende kahe metsalise suhet Ilm 12. peatüki ajajoonde.
2. Merest tulev metsaline kui vale-Kristus. Mitmed merest tuleva metsalise omadused meenutavad Jeesuse omadusi ja tegevusi.
3. “Maa” sümboolne tähendus. “Maa” on Ilmutuses mitme tähendasega sümbol, vahel positiivne ja vahel negatiivne.
4. Maast tuleva metsalise identiteet. Tõendid, et maa metsaline kujutab Ameerika Ühendriike lõpuaja konfliktis
5. Ilm 13:14-18 ja Tn 3. Selge viite tõendite kokku võtmine.

Rakendus eluks. Rakenduse osa uurib 1) igasuguse moonutatud religiooni aluspõhjust ja 2) kuidas usklikud peaksid suhtuma neisse, kes usuvad ja praktiseerivad mittepiibellike religioone.

II OSA. KOMMENTAAR

Ilmutuse 13. peatükk tutvustab loo kahte uut tegelast; merest tulevat metsalist ja maast tulevat metsalist. Peale nende tutvustust mängivad mõlemad metsalised olulist osa sõjas, mida tutvustati Ilm 12:17.

9. õppetunni põhiteemade täpsustamine

1. Ilm 13. peatüki ajaloolise tõlgenduse alused. Adventistide traditsioonilises tõlgenduses on Ilm 13. peatüki keskmeks keskaeg (paavstlust) ja peale seda (USA esile kerkimine). Kuid piibellikult on see peatükk Ilm 12:17 välja toodud lõpuaja sõja arendus. Kuidas neid kahte lähenemist lepitada?

On tõsi, et Ilm 13. peatükki fookuses on maailma ajaloo viimane lahing oma tuliste pettuste, metsalise kuju, surmaotsuse ja metsalise märgiga (13:13-17). Aga vähesed on märganud selles peatükis kasutatud tegusõnade aegasid. Ilm 13:1-7 ja 11 peamised laused on kõik minevikus. Ilm 13:8-10 ja 12-18 peamised laused on kõik olevikus või tulevikus. Nii et peatükis endas iseenesest on tõendeid ajaloolisest järgnevusest. Kummalgi uuel metsalisel on oma sissejuhatus, mis sisaldab välimuse kirjeldust, millele järgneb selle eelneva ajaloo kokkuvõte mineviku ajas. Vt 8. õppetunni esimest teemat selle kirjandusliku põhimõtte kohta. Nii et viimase lahingu kirjeldusele eelneb nende kahe lahingu osapoole eelnev ajalugu.

Seega katab 13 peatükki 12 peaükis toodud kaht ajalooperioodi. Sissejuhatavad, mineviku ajas osad (1-7, 11) on paralleelsed Ilm 12 keskmise osaga (12:13-16). Oleviku ning tuleviku ajas osad (8-10, 12-18) on paralleelsed lõpuajaga Ilm 12:17. Nii et 12:17 määrab Ilm 13 peatüki aja, kuid see sisaldab ka ajalooliseid sissejuhatusi, mis sobivad traditsioonilise adventistide vaatenurgaga.

2. Merest tulev metsaline kui vale-Kristus. Pühapäevane osa paneb ette, et mere metsaline on saatanliku kolmainsuse teine liige, Jeesus Kristuse võltsing. Ilm 13. peatüki tekst kinnitab seda.

1. Mere metsaline näeb välja nagu lohe (seitse pead ja kümme sarve). Jeesus ütles, “Kes on näinud mind, on näinud isa” (Jh 14:9).
2. Mere metsaline saab oma meelevall lohelt. Jeesus ütles “Mulle on antud kõik meelevald taevas ja maal” (Mt 28:18).
3. Mere metsaline kogeb surma ja ülestõusmist nagu Kristus (Ilm 13:3, võrdle 13:8)
4. Hüüe, “Kes on nagu metsaline”; meenutab heebrea mõtlejale Kristuse eelmise peatüki nime Miikael (Ilm 12:7, tähendab heebre keeles “kes on nagu Jumal?”)
5. 42 prohvetlikku kuud (Ilm 13:5) meenutab Jeesuse maapealse teenistuse kolme ja pool aastat. Mere metsaline on Kristuse võltsing. See täitus keskaja kiriku puhul mitmetel viisidel

3. “Maa” sümboolne tähendus. Ilm 12:16 aitab “maa” naist neelates alla üleujutusveed, mida lohe oma suust talle järele paiskab. Ilmutuse raamatus on “maa” mõneti mitmetähenduslik kontseptsioon (1:5; 5:6; 6:4; 11:6, 18; 13:12; 14:15-19; 18:1-3; 19:2). Kui seda vastandatakse taevaga, siis on see negatiivne (9:1; 14:3, välja arvatud 21:1). “Need, kes elavad taevas” on Ilmutuses alati posiivsed (13:6; 19:1, 14), samal ajal “kes elavad ilmamaal” on Jumala ja tema rahva vastased (6:10; 8:13; 13:8; 17:8).

Teisest küljest, kui maad vastandatakse mere või vetevoogudega, siis on maa pigem positiivne kui negatiivne sümbol (13:11; 21:1) ja sama on siin. Maa aitab naist, kes kujutab Jumalale ustavaid inimesi. Maa metsalise suhteliselt positiivne ajalugu on kontrastiks mere metalisele. Nii et 12:16 ja vahest ka 11:4 panevad 13:11-s maa heasse valgusesse

4. Maast tuleva metsalise identiteet. Minevikus on adventistid järjekindlalt samastanud maa metsalist Ameerika Ühendriikidega. See tõusis esile kui heatahtlik võim, rõhudes usuvabadusele kuid räägib lõpuajal nagu lohe. Mõned ütlevad, et Ameerika keskne tõlgendus pole enam kohane, kuna rohkem kui 90% adventkogudusest on väljaspool PÕhja-Ameerikat. Seega vaadakem tekstilisi tõendeid maa metsalise kohta.

1. Esiteks, maa metsalise ajalugu tekstis on palju lühem kui mere metsalisel, viidates suhteliselt hilisele ajaloo pildile jõudmisele.
2. Maast esile tõusmine meenutab “maa” positiivset tegevust Ilm 12:16
3. Maa metsaline ilmub mere metsalise vangistamise konterkstis, mis adventiste arusaamise järgi juhtus 1798.a.
4. Erinevalt mere metsaliselt, mille taust meenutab Tn 7 peatüki riike, puuduvad maa metsalisel ajaloolised juured
5. Maa metsaline tõuseb esilile mere metsalisest erinevast piirkonnast
6. antiikses mitte-piibellikus mütoloogias elas maa metsaline (behemoth) kuivas, kõrbelisel alal inimestest eemal
7. Maa metsaline ei kanna kroone, viidates, et sel pole kuningat ega paavsti, see pakub poliitilist ja usuvabadust.
8. see räägib esmalt nagu nagu tall, omades leebemat, Kristuse sarnast võimu. Kuid see leebus ei kesta kaua
9. Maa metsaline saab lõpuks lohe sarnasek, võimu sarnaseks, mis püüdis Jeesuslast tappa (12:3-5).
10. Maa metsalist kirjeldatakse pigem usuliste kui poliitiliste väljenditega (13:13-15). Kui see on Ameerika Ühendriigid, siis on USA religioosne külg rohkem fookuses kui selle poliitiline külg
    

Ehkki viited Ühendriikidele selles prohvetikuulutuses pole kuulikindlad, on raske näha, milline teine võima ajaloos täidaks nii hästi selle prohvetikuulutuse üksikasju.

5. Ilm 13:14-18 ja Tn. 3.See osa Ilmutusest sisaldab ühte kõige selgemat viidet Vanale Testamendile. Loole kolmest heebrea aukandjast ning Nebukadnetsari seatud kummardamise proovikivist Duura orus on mitmeid paralleele.

1. Inimesed kogu maailma sunnitakse kummardama
2. Kummardamise käsuga on seotud surmanuhtlus
3. Mõlemad sündmused on seotud number kuuega (Tn 3 kuju mõõtmed ja arv 666 Ilm 13). Ilm 13 viitab, et maailma ajaloo lõpukriisis kordub Duura oru stsenaarium. Tn 3 peatüki kogemus tuuakse maailma viimasele põlvkonnale

III OSA. RAKENDUS ELUKS

1. Esmaspäevane osa küsib: Kuidas me saame olla ustavad koguduse ajaloo prohvetikuulutusele ja samas olla lahked ja hoolikad, kui neid tõdesid teistele esitame? Religioosse moonutuste suurimaks väljakutseks on nende poolt maalitud pilt Jumalast. Milline Jumal piidab ja põletab inimesi kogu igaviku? Milline Jumal on hooletu nende samade reeglite suhtes, mille Ta on teinud? Millist Jumalat esitab kogudus, mis põletab inimesi õpetuslike erinevuste pärast tuleriidal? Seistes vastu moonutatud religioonile on väga oluline, et me ei langeks lõksu kujutades Jumalat vihase, kohtumõistva ja karmina. Meil on öeldud, et kui Jeesus seisis vastu variseridele, siis tegi ta seda pisarsilmil. Teiste sõnadega, religioosne kriitika on kohane vaid siis, kui see tuleb armastavast südamest, mis suudab näha väärtust, mida Jumal teistes inimestes näeb. Püha Vaimu abiga võime inimesi leebelt kutsuda üles mõtlema Jumala pildile, mida nende usk maalib, väljendades samas selgelt, et me isegi suudame Jumalat vääralt esitama. Nad peavad teadma, et Jumal on juba nende poolel, Teda pole vaja rituaalsete toimingutega ära osta ega veenda.
2. Samuti küsib reedene osa: Kui me ootame lõppu, milline peaks olema meie suhtumine teiste konfessioonide kristlaste vastu? On abiks mõista, et paljud katoliiklased, moslemid ja teised armastavad sügavalt Jumalat ning püüavad Talle igal viisil meele järgi olla. Me peame nendele inimestele lähenema mõistmisega, et joon hea ja kurja vahel ei jookse mitte “meie” ja “nemad” vahel, vaid meie igaühe südames (1Tm 1:15). Kui võtame moraalse üleoleku suhtumise, siis võime neid kogemata veenda, et Jumal ei ole meiega. Teisest küljest, inimesi tõmbab nende juurde, kes on päriselt teadlikult nende endi läbikukkumistest ja puudustest. Kõige sagedamini annab vastasseisus just armastuse ja alandlikkuse meelsus võidu.

8 õppetund – Saatan, võidetud vaenlane

I OSA: Ülevaade

Võtmetekst: Ilm 12:11

Fookus: Ilmutuse 12. peatükk hõlmab kogu kristlikku ajaloo ning heidab pilgu sõjale, mis on maa konfliktide põhjustajaks.

Sissejuhatus. Ilmutuse 12. peatükk kujutab nii Vana kui Uue testamendi Iisraeli ajaloo nelja etappi: 1) Aeg enne Kristuse sündi, mis kujutab Iisraelit naisena (Ilm 12:1-2) ja Saatana taevast maha heitmist (Ilm 12:3-4). 2) Kristuse sünd, taevasseminek ning troonimine, värske pilt sõjast taevas, mida nähakse Kristuse risti valguses (Ilm 12:5, 7-11). 3) Kristliku koguduse ajalugu Jeesuse kahe tuleku vahel, erilise rõhuasetusega keskaegsele tagakiusamisele (Ilm 12:6, 13-16). 4) Lõpuaja jäägi kogemused maailma ajaloo lõpukonfliktis (Ilm 12:17)

Õppetunni teemad. Õppetund ning võtmetekst tutvustavad järgmisi teemasid:

1. Mis juhtub, kui Ilmutuses ilmub uus tegelane
2. Kosmilise konflikti iseloom
3. Päev-aasta põhimõtte rakendamine
4. Ilm 12:17 tekstilised küsimused
5. Jeesuse tunnistus

Rakendus eluks. 1) Kuidas kosmilise konflikti tajumine mõjutab seda, kuidas ma maailma näeme ning selles mõtet ja eesmärki leiame? 2) Kui oluline on kosmiline konflikt selles, kuidas me mõistame Jumala iseloomu?

II OSA. KOMMENTAAR

Ilmutuse kaheteistkümnes peatükk kujutab koguduse ajalugu ja kogemust alates Kristuse sünnist (12:5) kuni maailma ajaloo lõpu kriisini (12:17). Sellisena valmistab see alates kolmeteistkümnendast peatükist ette Ilmutuse raamatu keskendumist lõpuaja sündmustele (vt järgmise nädala õppetükki ilm 13 peatüki detailide kohta).

8. õppetunni teemad täpsustatult:
1. Mis juhtub, kui Ilmutuses ilmub uus tegelane. Ilmutuse raamatus on oluline kirjanduslik muster. Kui loosse ilmub uus tegelane, siis peatab autor narratiivi ning kirjeldab tegelase välimust ning veidi tema varasemat ajalugu. Selline paus aitab sageli lugejal tegelast ära tunda. Peale seda sissejuhatust hakkab tegelane suuremas loos rolli mängima.

Esimese peatükis ilmub Jeesus nägemuses tegelasena esmakordselt (Ilm 1.12-18, teda nimetatakse varem 1:5,9). On välimuse kirjeldus (1:12-16) ning veidi tema varasemat ajalugu (1:17-18), millele järgnevad Tema tegevused järgnevas nägemuses (Ilm 2 ja 3). 11. peatükis juhatatakse sama moodi sisse kaks tunnistajat (11:3-6), millele järgnevad nende tegevused selle nägemuse kontekstis (11:7-13).

12. peatüki alguses ilmuvad kaks uut tegelast (12:1-4). Esiteks kirjeldatakse naist (12:1) ja veidi tema ajalugu (12:2). Seejärel ilmub lohe, keda tutvustatakse samamoodi (12:3-4). Alles siis hakkavad need kaks selle nägemuse kontekstis tegutsema (12:5ff). Teisest küljest ei tutvustata viienda salmis poisslapse välimust, tõenäoliselt sellepärast, et teda on juba varem teisiti tutvustatud (1:12-18)

2. Kosmilise konflikti iseloom. Taevast sõda antakse edasi militaarkeelega. Kasutatakse sõnu “sõda” (12:7– kreeka: polemos) ja “võitlus” (kreeka: polemêsai, epolemêsen). Need kreeka keelsed sõnad kirjeldavad tavaliselt relvastatud konflikti. Aga neid saab kasutada ka kujundlikult, et rõhutada tüli ja sõnades väljendatud erimeelsust (Jk 4:1). Lähemal uurimisel on sõda taevas rohkem sõnasõda kui relvastatud sündmus. Peatükist leiame selle kohta neli põhilist tõendit.
Esiteks, lohe pühib oma sabaga (kreeka: oura) maa peale kolmandiku tähtedest. Saba on vanatestamentlik sümbol prohveti kohta, kes õpetab valet (Septuagintas: oura). Teiseks, draakonit määratletakse Ilm 12:9 kui “vana madu”, selge viide valedele, mida räägiti Aadamale ja Eevale aias Jumala kohta (1Ms 3:1-6). Kolmandaks, lohe/Saatan visatakse taevast alla kui “vendade süüdistaja” (12:10). Just pigem tema süüdistavad sõnad, mitte füüsilised relvad põhjustavad tema välja heitmist. Ja viimaks, lohe/Saatan võidetakse “tunnistuse sõna läbi” (12:11). Nii et sõda selles peatükis ei ole relvadega lahing, see on sõnade sõda

3. Päev-Aasta põhimõtte rakendamine. Päev-aasta põhimõte on adventistliku apokalüptilise prohvetikuulutuse tõlgendamise oluline element. See käib umbes nii “Piibli prohvetikuulutuses, kui ajaperioodi esitatakse päevades, selle täitumist tuleks arvestada aastates”. Selliselt esitatud põhimõtet pole kuskil Pühakirjas leida. Kuid Piibel sillutab sellele teed tõstes esile päev-aasta vastavusi. 4Ms 14.34 vastab Iisraeli rahva 40 aastat kõrbes ekslemist 40 sõnakuulmatuse päevale. Hs 4:5-6 kästakse prohvetil lamada maas üks päev iga Iisraeli ja Juuda rahva sõnakuulmatuse aasta eest. 3Ms 25 laiendatakse nädala ja hingamispäeva põhimõtteid päevadelt aastatele. Inimesed harivad maad kuus aastat ja lasevad maal seitsmendal või hingamisaastal “puhata”. Taanieli 9 sisaldab seitsekümmet aasta “nädalat”. Nii et hingamispäeva põhimõte toob esile piibliaegade päev-aasta mõtteviisi. Aga millal peaks rakendama prohvetliku päevi aastatele? On mitu juhtpõhimõtet, millest lähtuda
1) kuna apokalüptilised prohvetikuultused nagu Tn 7 ja Ilm 12 on täis sümboleid, siis peaks kaaluma ka arvude sümboolset tähendust. 2) Aasta-päev arvud kipuvad olevat sellised, mida tavakõnes ei kasutata. Näiteks, ükski lapsevanem ei ütle, et nende laps on 1260 päeva vanude, 42 kuu vanune või veelgi vähem, 2300 õhtut ja hommikut! 3) Prohvetlike sündmuste reas, kui prohvetikuulutuses päevade aastateks arvestamine tundub olevat mõttekam, siis tuleks nii ka teha. Näiteks Tn 7 peatüki igaüks neljast metsalisest valitseb palju aastakümneid, isegi sadu aastaid. Aga kui Jumala põhivastane ilmub, siis valitseb see ainult kolm ja pool aastat. Ajaloo lõpu perspektiivist lähtudes saab selgeks, et Tn 7 ebatavaline prohvetlikku ajaperioodi tuleks tõlgendada aastates

4. Piibellik jäägi põhimõte. Lõpukonflikti aegset Jumala rahvast kutsutakse Ilm 12:17 “ülejäänuteks” (kreeka loipôn). “Ülejäänute” algupärane tähendus on “katastroofi üleelanu”. Suguharu või rahvas võis üleujutuse, maavärina või vallutuse tagajärjel täiesti hävida. Ülejäänute ellujäämine tõi suguharule või rahvale lootust, et nad võivad tulevikus oma suuruse taastada (vt 1Ms 7:23). Vanas Testamendis käis “ülejäänutega” kaasas ka moraalne või vaimulik tähendus. Ülejäänud olid “usklik vähemus”, mille kaudu Jumal sai päästa inimrassi hukkumisest, vaatamata maailmas olevale patule ja kurjusele. Selle tulemusena kasutati VTs “ülejäänuid” kolmes erinevas vaimulikus tähenduses

1. Ajalooline jääk. Iga inimrühm, mis oli kogenud minevikus Jumala vägevat päästet, nagu näiteks Noa järeltulijad või Iisrael Egiptusest lahkudes. Selline rinimrühm on nähtav, nimetatav ja loendatav. See on Jumala poolse eelneva päästmise ellujäänud tunnistaja, ükskõik kas see jäi Jumalale ustavaks või mitte (vt 2Aj 30:6).
2. Ustav jääk. See tähendab neid ajaloolise jäägi sees, kes jäid selle ajaloolise liikumise esialgsele sõnumile ja missioonile ustavaks. Need on need, keda Jumal tunneb enda ustavatena (2Tm 2:19). Seega on need inimsilmale vähem nähtavad ja loendatavamad kui ajalooline jääk (1Ku 19:14-18).
3. Eskataloogiline jääk. Eskataloogilise jäägi moodustavad kõik, kes on ustavad lõpu aja apokalüptilistes hädades (Joel 2:31-32). See jääk ulatub mineviku ajaloolise või ustava jäägi piiridest palju kaugemale (Js 66:19-20)

Ilmutuse raamat sisaldab kõiki kolme tüüpi ülejäänuid. Ajalooline jääk on naise seeme, mis ilmub kindlal ajaloolisel hetkel (Ilm 12:17). Tüatiira koguduses oli taganemise keskel ustav jääk (2:24). Üllatav ja lai lõpuaja ülejäänud tulevad esile just enne armuaja lõppu (11:13). Jumala eesmärk on, et ajalooline jääk valmistab ustavalt ette teed palju suuremale ülejäänudte hulgale

5. Jeesuse tunnistus. Üks ülejäänute tunnusmärke on, et neil “on” või nad “hoiavad kinni” ( kreeka: echontôn ) “Jeesuse tunnistusest” (kreeka: tên marturion Iêsou). See tähendab, et Johannes nägi ette tema enda annile sarnase prohvetliku, nägemuste anni ilmumist lõpu ajal (1:2). “Jeesuse tunnistuse” tähendust kinnitab Ilm 19:10 ja 22:8-9 hoolikas võrdlus. Need, kes hoiavad kinni jeesuse tunnistuset 19:10, kutsutakse “prohvetiteks” 22:9.

III OSA: Rakendus eluks

1.Küsimus mõtiskluseks: Kui tihti näed sa tänu kosmilisele konfliktile maailm teistmoodi? Kuidas oleks elada ilma selle teadmiseta? Kosmiline konflikt annab vägeva vastuse kolmele suurele filosoofia küsimusele: 1) kust ma tulin, 2) kuhu ma lähen ja 3) miks ma siin olen? Teadmine kosmilise konflikti kohta annab mõtte ja eesmärgi kõigele, mida me teeme, ühendab meid millegagi suuremaga meist ja võimaldab meil tulevikus suhtes olla rahulikud, teades, et see on turvaliselt Jumala kätes.

2. Kuidas mõjutab taevane “sõnade sõda” meie pilti Jumalast? Kosmilise konflikti Jumala poolel antakse prioriteet armastusele ja eneseohverdusele, austatakse Jumala loomingu vabadust ja ei rõhuta, vaid ollakse kannatlik, püüdes anda veenvaid tõendeid. Teisest küljest, Saatan püüab võita tagakiusamise (jõud) ja pettuse (valetamine) teel. Saatana välja heitmine Ilm 12:9-10 on rohkem intellektuaalne kui füüsiline. Taevased väed ei võta enam tema valesid tõsiselt, tema argumendid on usaldusväärsuse kaotanud.

Meie Jumala pilt määrab suurel määral selle, kuidas me elame ja käitume. Kui me arvame, et Jumal on karm ja kohutmõistev, siis me saame sarnaseks. Kui me arvame, et Jumal on armuline ja ennast ohverdav, siis saame rohkem selle sarnaseks.

7. õppetund – 7 pasunat

I OSA: Ülevaade

Võtmetekst: Ilm 10:7.

Fookus: Seitse pasunat (Ilm 8:2-11:18) järgnevad nägemusele suitsutusohvri altarist ja sisaldavad “vahemängu” (10:1 – 11:13), mis heidab pilgu Jumala rahvale kohutava kuuenda pasuna ajal (9:12-31).

Sissejuhatus: Pasunate eesmärki selgitab ühendus viienda pitseriga (Ilm 6:9-11). Templi igapäevase teenistuse (tamid) käigus Johannese päevil koguti põletusohvri altarilt viirukit ja siis ohverdati seda pühas paigas suitsutusaltaril. Viide mõlemale altarile ning pühade palve Ilm 8:3-4s ühendab pasunaid stseeniga Ilm 6:9-10s. Seitse pasunat vastavad pühade palvele, milles palutakse kohtumõistmist nende üle, kes on neid taga kiusanud (võrdle 6:10 salmi 8:13-ga). Seega langevad pasunate nuhtlused Jumala rahva vastastele läbi kogu kristliku ajastu.

Õppetunni teemad: Õppetund ja võtmetekst tutvustavad järgmisi teemasid:

1. Pasunate tähendus Piiblis
2. Millal pasunad algavad
3. Esimese kuue pasuna sümbolite tähendus
4. Seos seitsme pasuna “vahemänguga”
5. Ilm 10 peatüki viide Taaniel 12 peatükile

Rakendus eluks. Pühade palved (Ilm 8:3-4) ning vastuseis evangeeliumile pakuvad kaht rakendust eluks selles üsna sünges nägemuses.

II OSA. KOMMENTAAR

Ilmutuse seitse pasunat (eriti 8:2-9:21) on tõlgendamiseks üks keerukamaid tekste Piiblis. Ustavad adventistidest Piibli õppurid ei ole aastate jooksul jõudnud selle tähenduses üksmeelele. Aga selles tekstis on osi, mis on piisavalt selged ja mõningaid neist on allpool lahti kirjutatud.

7. õppetunni teemad täpsustatult:

1. Pasunate tähendus Piiblis. Kreeka sõna pasunate ja pasuna puhumise kohta leiab Vana Testmaneid kreekakeelsesd tõlkes 144 korda. Valdav enamus nendest (105 144-st) on seotud märguandega sõjaks, kummardamiseks ja palveks või nende kombinatsioone. Pasunate tähendust puudutavam kõige selgem üksik tekst on 4 Ms 10:8-10. Vanas Iisraelis käsitsesid pasunaid alati preestris, isegi sõjas (10:8). Nii et pasunate puhumises pidi Iisrael nägema vaimulikku tähendust. Signaalpasunad tähistasid palvet Jumalale lahingusse sekkuda (10:9). Samamoodi kutsus pasunate puhumine templis ja pühade ajal Jumalat vaimulikult sekkuma oma rahva ellu (10:10). Nii et Vanas Testamendis on pasunate põhitähenduseks lepingu palve, kutsumaks Jumalat oma rahvast meeles pidama
Uues Testamendis on enamik pasunate ja pasunapuhumise juhtumeid kirjas Ilm 8-9. Esmapilgul võib tunduda, et seitsme pasuna esmaseks tähenduseks on sõjast märku andmine. Kui seos pasunate ning viienda pitseri vahel (vt sissejuhatust) rõhutab, et siin on esmane ka palve teema. Pasunad on vastuseks Jumala kannatavate pühade palvele (Ilm 6:9-10, 8:2-6). See kinnitab neile, et Jumal on nende kannatusi tähele pannud ja ehkki ta tundub nende jaoks vaikivat, tegutseb ta juba ajaloos nende vastu, kes neid on taga kiusanud (võrdle 6:10 ja 8:13- vt rakendust eluks nr 1).

2. Pasunate alguse aeg. Mõnede adventistidest tõlgendajate jaoks tähistab viirukinõu või tule alla viskamine seda, et järgnevad sündmused toimuvad peale armuaja lõppu. See tähendaks, et seitse pasunat esitavad lõpuaja sündmuseid, mitte kristliku ajaloo käigu ennustusi. Kuid mitmed asjaolud tekstis teevad selle väga ebatõenäoliseks.  

Esiteks, raamatu esimese Poole mustriks on see, et nägemused algavad UT ajastul ja katavad kogu kristliku ajastu sündmuseid. Teiseks, mida iganes Ilm 8:5 viirukinõu alla viskamine tähendab, pole kuuenda pasuna ajaks armuaeg selgelt veel lõppenud. Vahemehetöö altari juures toimub edasi (9:13). Evangeeliumit viiakse edasi (10:11, 11:3-6, 12-13). Et Ilm 10:1-11:13 “vahemäng” peaks olema kuuenda pasuna osa, näidatakse allpool neljanda teema käsitluses. Viimaks, evangeeliumi kuulutamine ja armuaeg lõpevad alles seitsmenda pasuna puhumisega (10:7). Nii et Ilmutuse seitse pasunat katavad kogu ajaloo käigu alates Johannesest kuni armuaja lõpuni ja lõpusündmusteni. 

3. Esimese kuue pasuna kujundite tähendus. 

1. esimene pasun on kirja pandud VT keeles, mis väljendab  Jumala  kohtumõistmist (rahe, tuli ja veri. 2Ms 9:23-26, Js 10:16-20, Hs 38:22) oma VT rahva sümbolite vastu (taimed ja puud – Js 28:2f, Hs 20:47-48). Sellest tuleneb ka ettepanek, et esimene pasun tähistab Jumala kohtumõistmist Jeruusalemma üle, mis oli Kristuse tagasi lükanud (Mt 23:37-38, Lk 23:28-31). 
2. Teine pasun meenutab Jumala kohtumõistmisi nende üle, kes on talle vastu hakanud (2Ms 7:19-21) ja eriti muistse Paabeli langust (Jr 51:24-25, 41-42). Seega seostab õppetund selle pasuna Rooma riigi langusega.
3. Kolmanda pasuna sümbolid sarnanevad Saatana töö kujunditega (Js 14:12-19, Lk 10:18, Ilm 12:9). Kuid lampide, allikate, jõgede ja veede sümbolid räägivad vaimulikust elust ja kasvust (Ps 1:3, 84:6-7, 119:105, Jr 2:13). Tähe langemine ning vete kibedaks muutmine ühendavad need kaks mõtet, rääkides tõe väärastamisest ning suurenevast taganemisest. Seega seostab õppetund selle pasuna koguduse seisundiga keskajal.
4. Neljanda pasunaga pimendatakse valgusallikad (päike, kuu ja tähed), tõe sümbolid on osaliselt varjutatud. See võib tähistada sekulaarsuse esiletõusu peale keskaga või koguduse jätkuvat taganemist (2Ms 10:21-23, Ib 38:2, Js 8:22, Jh 1:4-11, 3:18-21).
5. Viienda pasunaga muutub neljanda pasuna osaline pimendamine ülemaailmseks (Ilm 9:1-2, Lk 8:31). Kui neljas pasub tähistab sekulaarsuse esiletõusu peale keskaega, siis viies tähistab sekulaarsuse võidukäiku tänapäeval. Kui Jumal ja tõde on varjutatud, siis jäävad patusele inimkonnale enesetapumõtete deemonlikud piinad. (Ilm 9:3-11, Lk 8:31, 10:17-20). Ainult ehe suhe Jumalaga tagab turvalisuse
6. Kui esimesed viis pasunat sisaldasid mitmeid viiteid Egiptusele, siis kuues pasun viitab eriliselt Babüloniga seotud piiblitekstidele. Viited on Babüloni jõele (9:14), ebajumalateenistusele (Ilm 9:20, Tn 5:4, 23) ja langusele (Ilm 9:21, Js 47:9-12). Samuti on mitmeid paralleele kuuendale kausile (Eufrat, sõjaline keelekasutus, deemonlikud kujundid – Ilm 16:12-16). Nii et kuues pasuna kujutab lõpuaja Paabeli esiletõusu, kus vastuhakk Jumalale tõuseb koguduse seest (Ilm 17:4-5)

4 . Seos seitsme pasuna “vahemänguga”. Pasunad keskenduva õelatele (Ilm 9:4, 20-21), kuid “vahemäng” (Ilm 10.1-11:13) keskendub Jumala rahvale. Samas pole “vahemäng” pasunatest lahusolev, vaid osa kuuendast pasunast. Ilm 8:13 kirjeldab kolme häda, mis tuleb nendele, kes maa peal elama. Esimeseks on viies pasun, teiseks kuues pasun, kuid see ei lõpe enne Ilm 11:14. Nii et suur osa 10 ja 11 peatükist on kuuenda pasuna osa. Kui kurjuse väed kogunevad kuuenda pasuna ajal lõpukriisiks (Ilm 9:16), õigete väed kogunevad neile vastu astumiseks (Ilm 7:4, Ilm 10:1-11:13).

5. Viide Tn 12. peatükile Ilm 10. peatükis. Üks Ilmutuse raamatu selgemaid viiteid VT-le leiame 10:5-6 (võrdle Tn 12:7). Neis kahes tekstis on kaheksa ühist sõna. Mõlemas tekstis seisavad taevased olevused vetel/vete kohal. Mõlemal juhul tõstab taevane olevus oma parema käe taeva poole ja vannub tema nimel, kes elab igavesti. Ühendusliin Tn 12:7 “aeg, ajad ja pool aega” ning Ilm 10:7 “aega enam pole” vahel ütleb, et Ilm 10. ptk ingel kuulutab Taanieli prohvetikuulutuse aja lõppu kuuenda pasuna kontekstis (ettevalmistus lõpuajaks, vaata neljandat teemat)

III OSA: Rakendus eluks

1. Seitsme pasuna materjal ei paku just palju rakenduseks. Kuid õpetaja võib küsida järgnevaid küsimusi, koos välja pakutud vastusega

2. Kuidas seos pasunate sissejuhatuse (Ilm 8:3-5) ning viienda pitseri (Ilm 6:9-11) vahel pakub julgustust neile, kes tänapäeval evangeeliumi pärast kannatavad? Märtrite palvele kohtumõistmise pärast viiendas pitseris vastatakse seitsme pasunaga. Pasunate sõnum on, et Jumal näeb oma rahva kannatusi ja vastab ebaõiglusele, mitte alati lõpuajal, vaid läbi kogu ajaloo. Nagu Iiob me ei pruugi alati mõista, mida Jumal teeb, aga meil on põhjus teda ka kõige süngematel aegadel usaldada.

3. Esimese kahe pasuna kohus langeb nendele võimudele, mis üheskoos lõid Jeesuse risti (Jeruusalemma usujuhid Kaifase all ning Rooma tsviilvõim Pilaatuse all). Mida see räägib vastuseisust evangeeliumile? Vastuseis evangeeliumile ja vastuseisjad tulevad kahelt poolt: seestpoolt ja väljastpoolt. Jeesus löödi risti kui Iisraeli juhid (seest) ühendasid väed väliste jõududega (Rooma). Suurim vastuseis tuleb tihti nendelt, kes on samas usus.

Sarnast dünaamikat võib näha ka tähendamissõnas kadunud pojast (lk 15:11-32). Isa ei hüljata (alguses) mitte ainult lahkunud poja poolt, vaid ka selle poolt, kes jäi. Üks on isa suhtes ükskõikne, teist juhib isekas kasuahnus.

6 õppetund – Jumala pitseeritud rahvas

I Osa: Ülevaade

Võtmetekst: Ilm 6:17.

Fookus: Seitmes peatükk vastab Ilm 6:17 esitatud küsimusele, kes jääb püsima Jeesuse teisel tulekul?

Sissejuhatus: Seitsmes peatükk annab 6:17 küsimusele kaheosalise vastuse. 144 tuhat pitseeritut ja suur rahvahulk valgetes riietes tähistavad mõlemat Jumala lõpuaja rahvast.

Õppetunni teemad: Õppetund ning võtmetekst tutvustavad järgmisi teemasid:

1. Pitserite ja pitseerimse tähendus. Dokumente pitseeritakse selleks, et nende sisu peita või kinnitada. Inimesi pitseeritakse omandi näitamise või kaitse eesmärgil.
2. Ef 4:30 ja kosmiline konflikt. Selle konteksti järgi on Vaimu kurvastamine kosmilise konflikti kohalik versioon
3. Kas 144 000 on tegelik või sümboolne arv? Õppetund peab seda numbrit sümboolseks, seda toetab alljärgnev kolmas teema.
4. Kas 144 000 ja suur rahvahulk on kaks erinevat rühma või kaks erinevat viisi samade inimeste kirjeldamiseks? Õppetund jätab selle vastuse lahtiseks. Vaata selle küsimuse edasist arutelu kommentaari osas.
5. Rm 3:19-13 ning “laitmatuse” tähendus (Ilm 14:5). Õppetund viitab Rm 3 peatükile, et vaielda vastu “laitmatuse” kui absoluutse täiuslikkuse tõlgenduse vastu. Seda vaadeldakse täiendavalt allpool

Rakendus eluks. Osalejaid kutsutakse mõtisklema sellest, kuidas Jumal hoiab tänapäeva maailmas kurjust tagasi ning Ilm 7:1-8 sisalduvate sõjaliste kujundite ning uue laulu üle, mida ainult 144 000 saavad laulda (14:3).

II Osa. KOMMENTAAR

Seitsmes peatükk asub kuuenda ja seitsmenda pitseri vahel. Kuues peatükk lõpeb sellega, et Jumala vastused paluvad mägedel ja kaljudel end peita Jumala palge ja Talle viga eest (6:15-16). Siis jõuavad nad terava küsimuseni: “Sest nende suur vihapäev on tulnud, kes suudab jääda seisma?” (Ilm 6:17) Sellele küsimusele vastatakse seitsmendas peratükis kahe rühma, 144 tuhande ning suure rahvahulga ilmumisega. Selleks, et elada üle teise tulekuga kaasnevad hädad, on vaja olla pitseeritud (7:1-3), Jumala poolt päästetud (7:10) ning rüüd pestud Talle veres (7:14). Lõpptulemuseks on rahvas, kes on jätkuvalt Jumala trooni ees, Teda Tema templis teenimas (7:15). Ilm 7 peatüki eesmärk selle suuremas kontekstis on näidata, milline on Jumala rahvas vahetult enne teist tulekut.

6. õppetunni põhiteemade laiendused:

1. Pitserite ja ptiseerimise tähendus. Antiikmaailmas oli raamatu pitseerimisel kaks eesmärki. Raamatut pitseeriti, et peita selle sisu (Js 29:11, Ilm 10:4) või selle sisu autentsuse või ametlikkuse kinnitamiseks (1Ku 21:8, Es 8:8, Jr 32:44). Ilm 5 peatükis tundub raamatu pitseerimise peamiseks eesmärgiks selle sisu varjamine. Raamatu sisu oli juba kinnitatud sellega, et see oli Jumala käes. Pitserite lahti murdmine ning raamatu avamine pidi selle sisu avalikuks tegema.

Pitseerimise sümboolsem kasutamine on seotud inimesega. Inimese pitseerimine võis olla omandi tähiseks (2Ms 21:2-6, Ef 1:13, 4:30, 2Tm 2:19, Ilm 14:1) või kaitse tähiseks (Hs 9:4-6). Varajases judaisimis seostati pitseerimist ümberlõikamisega. Teise sajandi kristlasuses seostati pitseerimist ristimisega. Nii et Jumala rahva pitseerimine pidi olema märgiks, et nad kuuluvad Jumalale (2Tm 2:19, Ilm 9:4) ja et Jumal tunneb neid, kes talle kuuluvad. Vaimulikes mõttes kinnitab pitseerimine kus inimene Jumala suhtes asub.

Kuid Ilm 7 peatüki pitseerimine on teistsugune. Siin on “Jumala sulased” (7:3 – juba esimese mõttes pitseeritud) pitseeritud kaitseks hädade vastu, mis kaasnevad lõpuajaga (Ilm 6:15-7:3). Vaata esimest punkti elu rakenduste osas.

2. Ef 4:30 ja kosmiline konflikt. Ülaltoodu valguses võib tunduda üllatav, et õppetund viitab Ef 4:30-le lõpuaaja kaitseks pitseerimise kontekstis. Selle teksti kontekstiks on nimekiri tegevustest, mis kurvastavad Vaimu (Ef 4:25-5:2). Kui selles nimekirjas on ka apokalüptiline osis. Usklikud ei tohi “anda maad kuradile” (4:27). Selle asemel peavad nad Jumalat eeskujuks võtma (5:1). Nii et Vaimu kurvastamine toimub Jumala ja Saatana vahelise Suure võitluse kontekstis. Usklik peab esindama Jumala iseloomu (tõde, ausus, armulisus, julgustavad sõnad, lahkus, leebus, andestamine, armastus, eneseohverdus), mitte Saatana iseloomu (valetamine, viga, varastamine, ahistavad sõnad, kibedus, kõvasüdamelisus, laim, viha). Nii nagu ka Ilmutuse raamatus on meie igapäevase elu iseloomu lahingud seotud palju suurema konfliktiga universumis.

3. Kas 144 000 on tegelik või sümboolne arv? Eelistatum on sümboolne tõlgendus.

• Sellist 12 suguharu nimekirja ei leia kusagilt mujalt, see pole tegelik nimekiri. Juuda on Ruubeni asemel nimekirjas esimene. Joosep (Efraimi ja Manasse isa), asendab Efraimi. Daani nimekiri on puudu ja Leevi on nimekirjas (võrdle 4Ms 1:5-15, 13:4-15). Nad ei ole sünni järjekorras (1Ms 49:3-28).
• Ilm 1:1 ütleb meile, et Ilmutuse raamatut näidati tähendusega (KJV
  kreeka keeles: esêmanen), sümboolses keeles, mis viitab tulevikule. Nii et Ilmutuse puhul on parim lähenemine käsitleda tekstis kõike sümboline, kui ei ole just ilmselge, et on mõeldu literaalset tähendust.
• Tõlgendades neid suguharusid Jaakobi otseste järglastena on selle vastu, et vähemalt kümme nendest suguharust on ajaloo käigus kadunud. Mõned juudid suudavad veel oma põlvnemist viia tagas Juuda, Benjamini või Leevini, aga mitte ülejäänuteni.

4. Kas 144 000 ja suur ravhahulk on kaks erinevat rühma või kaks erinevat viisi kirjeldamaks sama Jumala lõpuaja rahvast? Pinnapealne lugemine näitaks, et need rühmad on erinevad. 144 000 on kindel arv juute, samal ajal kui suur rahvahulk on mõõtmatu arv paganaid. Ilm 14:4 kutsutakse 144 tuhandet “esmaanniks”, viidates, et on veel teine sarnane rühm. Kui sügavam uurimine argumenteerib nende esialgsete muljete vastu.

Esiteks, Jumala lõpuja rahvast tähistavaid mõisteid Ilmutuses kasutatakse vaheldumisi. Kaks näidet

• Ilm 12:17 kutsub Jumala rahvast “ülejäänuteks”, aga 144 tuhandeks Ilm 14:1. Kuid Ilm 14:1 viitab Joel 2:32-le, kus sama rühma kutsutakse “ülejäänuteks”. Need kaks rühma on samad
• Seejärel kutsutakse 144 tuhandet Ilm 14:12 “pühadeks”. Nii et ülejäänud, 144 00 ja pühad on sama rühma erinevad nimed.

Teiseks, Johannes ei näe 144 tuhandet. Ta kuuleb seda arv (7:4), aga kui ta vaatab, siis näeb ta rahvast, keda keegi ei suuda loendada (7:9). See on Ilmutuse kirjanduslik muster. Johannes kuulkeb ühte asja (lõvi), aga näeb vastupidist (tall), kuid need on kaks erinevat viisi sama asja kirjeldamiseks (Ilm 5:5-6, vt ka 1:10-12, 17:1.3).

Kolmandaks, Ilm 14 on kaks lõikust, nisu ja viinamarjad. Nisu, mis sümboliseerib õigeid, on lõikuse uudsevili. 144 000 Ilm 14.s peatükis tähistab täielikult Jumala lõpuaja rahvast.

5. Rm 3:19-23 ja “laitmatu” tähendus (Ilm 14:5). Rm 3 peatüki tekst teeb selgeks, et inimene ei suuda midagi teha õigeks mõistmise ära teenimiseks (3:20). Kõik on pattu teinud ja pidevalt Jumala aust ilma (3:23). Oleviku vorm “ilma olema” (kreeka: husterounta) tähendab, et meie parimad püüded nüüd ja edaspidi on endiselt puudulikud võrreldes Jumala absoluutsete standarditega. Nii et “laitmatu” ei tähenda absoluutset täiuslikkust, see tähendab absoluutset ustavust, sellist, kus keegi valib enne surma kui patustamise. 144 000 usaldavad, et Jeesus hoiab nende riided valged (7:14) ja on kompromissitult ustavad temale, kes neid on lunastanud (14:4-5)

III OSA. RAKENDUS ELUKS

1. Mõeldes Ilm 7:1-3 peale, mida sa arvad, kas elame ajal kus Jumal hoiab tagasi kurjuse jõude või ajal, kus neid lastakse valla? Kui Jumal hoiab tagasi, kes siis põhjustab kahju? Kui Jumal tegutseb kohtuniku, miks Ta nii teeb? Mõned võimalikud vastused
   1. Paljuski tundub tänapäeva rahutul ajal, et kõik laguneb koost. Teisest küljest, võrreldes seda Holokausti või Teise Maailmasõja koledustega, on terrorismi ohvrid üsna väikesearvulised ja enamus piirkondi on üsna ohutud. Nii et võiks väita, et elame tagasi hoidmise ajal
   2. Ilmutuse raamatus süüdistatakse selgelt Saatant selle maailma kurjuse pärast (Ilm 9:11, 12:12). Tema, mitte Jumal, on hävitaja. Kui Jumal tegutseb kohtunikuna, siis tema eesmärk pole teha haiget ja hävitada. Jumal mõistab kohut, et kas oma rahvast korrale kutsuda (nt Ilkm 3:20) või neid kaitsta kurjuse vägede kahju eest (Ilm 7:1-3; 20:7-10). Staatan on oma hävingu püüdlustes järeleandmatu. Kui ei oleks Jumala Vaimu tagasihoidvat mõju, võiksid asjad palju hullemad olla
2. Miks on Piiblis nii palju sõjalisi kujundeid? Tänapäeva inimestele on samuti sõjalised kujundid tuttavad, sest uudised, märulid ja spioonifilmid hoiavad sõjategevused inimeste tähelepanu keskpunktis. Jumal kohtub inimestega, kus nad on, kasutades tuttavat keelt vaimulike tõdede illustreerimiseks. Ilmutuse raamatus näitab hoolikam uurimine, et olulised lahingud on tihti “sõnasõjad”. Sõda taevas on Kristuse ning “Vendade süüdistaja” vahel (Ilm 12:10-11). Harmagedooni lahingu võidavad need, kes on vaimulikult valvsad (Ilm 16:14-16).
3. Mis Ilm 14:3 on “uue laulu” tähendus? Miks keegi teine peale 144 tuhande ei suuda seda laulda? 144 tuhandel on unikaalne kogemus, minna läbi lõpua aja iseloomu vormivate sündmuste (Ilm 7:1-3, 14:1-5). Lõpuaja raskused arendavad neis erilist tänulikkust Kristuse suhtes, mis muidu poleks tekkinud. Jumal ei soovi lõpuaja probleeme, aga ta kasutab, et oma järgijates esile tuua Kristuse sarnasust. Lõpu aja usklikud on suutelised mängima igavikus olulist rolli (Ilm 7:14-15 – vaata 4. teemat kommentaaris)

5 õppetund – 7 pitserit

I OSA: Ülevaade

Võtmetekst: Ilm. 5:5-6.

Fookus: Kuues petaükk kirjeldab sündmusi, mis toimuvad kui Tall avab kuus esimest pitserit (Ilm. 6:1-17).

Sissejuhatus: Kuues petaükk kujutab esimest kuut pitserit seitsmest. See stseen järgneb kohe taevase troonisaali nägemusele viiendas peatükis.

Õppetunni teemad: Õppetund ning võtmetekst tutvustavad järgnevaid teemasid:

1 Neli ratsanikku (Ilm 6:1-8) esitavad evangeeliumi edenemist ning selle hülamise tagajärgi. See tõlgendus sõltub valge hobuse ja selle ratsaniku identiteedist (6:1-2)

2. Nelja hobuse põhiliseks VT taustaks on lepingu needused. Vana Testamendi lepingut oma õnnistuste ja needustega kasutatakse kuuendas peatükis kui evangeeliumi metafoori.

3. Ilm 6. peatükis kujutatud kohtuotsuses mõjutavad Jumala rahvast. See rajaneb Iisraelile antud tõotustele ja ähvardustele (3Ms 26, 5Ms 32).

4. “Hinged altari all” tekst ei räägi surnute olukorrast. Viiendat pitserit (Ilm 6:9-11) on sageli väärkasutatud tõestamaks teadvuse eksisteerimist peale surma.

5. Tekst toetab adventistlikku kuuenda pitseri tõlgendust. Ilm 6:12-14 lähedasem uurimine viitab nii liikumisele ajas kui päikese, kuu ja tähtede otsesele tähendusele.

Rakendus eluks. Osalejaid kutsutakse uurimina adventistide traditsioonilise Ilm 6:12-14 tõlgenduse olulisust ning vastust Jeesuse küsimusele salmis Ilm 6:17.

II OSA. Kommentaar

Kuues peatükk rajaneb selgelt viiendal. Peatükk algab sõnaga “ja”(kreeka: kai), viidates ühendatusele järgnevaga. Viienda peatüki lõpus hoiab Tall rullraamatut (5:7-8) ning teda kummardatakse taevaste vägede poolt (5:12-14). Kui Johannes jätkab vaatamist (mõlemad peatükid algavad Johannese ütlemisega “Ja ma nägin”), siis näeb ta Talle pitsereid ükshaaval avamas (6:1, 3, 5, 7, 9, 12).
Sündmused, mis toimuvad iga pitseri avamisel, ei ole rullraamatu sisuks. Kõik seitse pitserit peavad olema avatud, enne kui rullraamatut saab avada ja selle sisu tuleb nähtavale (vt 6:14)

5. õppetunni põhiteemade laiendused. :
1. Neli ratsanikku (Ilm 6:1-8) esitavad evangeeliumi edenemist ning selle hülgamise tagajärgi. See tõlgendus tuleneb valge hobuse ja selle ratsaniku identiteedist (6:1-2). Kõik ülejäänud hobused toovad kaasa häda. Valge tähistab Ilmutuses alati Kristust või tema rahvast. Kroon (kreeka: stephanos), mida ratsanik kannab, on võidupärg. Üks erand välja arvatud (Ilm 9:7) on see kroon alati seotud Kristuse ja/või Tema Uue Testamendi rahvaga. Ilmutuse esimeses viies peatükis viitab võitu tähistab sõna (kreeka: nikôn, nikêsêi) järjepidevalt Kristusele ja Tema rahale (vaata nt Ilm 3:21 ja 5:6). Ratasnik valgel hobusel Ilm 19 on selgelt Kristus ja see ratsanik on esimese paralleel.

On selge, et võltsing on Ilmutuses läbivaks teemaks, aga võltsingu ilmnemisel paljastatakse seda ka lugejale. Ilm 6:1-2 teisest küljest ei sisalda viidet kurjusele. Ehkki Ilm 19. ratsanik kannab kuninglikku krooni ( kreeka: diadêma ), mitte võidukrooni on võimalik erinevusi seletada konflikti eri etppidega. Ilm 6 kujutab võitlevad kogudust, samal ajal kui Ilm 19 esitab võidukat kogudust. Tundub, et nelja ratsaniku fookuses on Kristuse võit ning evangeeliumi edenemine ja vastuseis sellelele.

2. Nelja hobuse põhiliseks VT taustaks on lepingu needused. Ilm 4-5 põhiteemaks on troon ja oht troonile. Ilm 6 teemaks on lepingu needused. “Needused” ei tähista siin vandumist, see väljendab sõnakuulmatuse tagajärgi (3 Ms 26:21-26, 5Ms. 32:23-25, 41-43, and Hs 14:12-21). Vanas testamendis olid needusteks mõõk, nälg, haigused ning metsloomad. Needused olid tihti seitsmeosalised (Ilm 26:21, 24) ning neid viisid ellu nelja erinevat värvi hobused (Sk 1:8-17; 6:1-8).

Vanas Testamendis oli leping Jumala ja Iisraeli vahel. Lepingu õnnistused ja nedused juhtusid tegelikult Iisraeli rahvale. Uues Testamendis määrab Iisraeli ustavust lepingule suhe Kristusega. Kristusele ustavad on õnnistatud (Jh 12:32, Ap 13:32-33, 2Kr 1:20) ja need, kes teda hülgavad, on needuse all (Rm 8:3, Gl 3:13)

3. Ilm 6. peatükis kujutatud kohtuotsuses mõjutavad Jumala rahvast. Kui seitsme pasuna kohtuotsused käivad õelate kohta (Ilm 9:4, 20-21), siis seitsme pitseri otsused käivad jumalale truudusetute kohta. Saatana kuningriik koosneb kolmest osast (Ilm 16:13,199 ning pasunate otsused langevad kolmandikule maast (I.m 8:7-12). Kuid seitse pitserit on seotud maa “neljandikega” (Ilm 6:8). Neljas osa on Jumala rahvas. Erinevus on selles, et Uues Testamendis arvestatakse Iisraeliks neid, kel on suhe Jeesus Kristusega.

4. “Hinged altari all” tekst (Ilm 6:9-11) ei räägi surnute olukorrast. Mõned lugejadeeldavad, et “hinged altri all” tähistavad kehata teadvust peale surma. Kui seda otseselt võtta, siis on see vastuolus ihu ülestõusmisele (1Kr 15: 42-44, 53) ja 1Ms 2:7ga, mis näeb hinge kui isikut tervikuna ning Kg 9:5-ga, mis ei viita mingile teadvusele peale surma. Aga see tekst on selgelt sümboolne, viidates Kaini ja Aabeli loolge (1Ms 4:10-11) ning heebrea pühamu põletusohvri altarile, mis oli ainuke objekt pühamus, mille all midagi toimus (Ilm 5:9).

Altarialused “hinged” ei ole taevas kehatus olekus. Põletusohvri altar esindab kristuse Risti ning usklike tagakiusamisi, asju, mis toimuvad maa peal. Ning märtrid tõusevad uuesti ellu milleeniumi alguses (Ilm 20:4). Nii nagu oli Aabeli verega, kujutatakse märtreid maa peal, mitte tavas. Kisendav veri on sümboolne viis ütlemaks, et neile tehtud hoitakse Jumala poolt meeles kuni ülestõusmiseni Jeesuse teisel tulekul (1Ts 4:16)

5. Tekst toetab adventistlikku kuuenda pitseri tõlgendust. “Suures Võitluses” ja teistes adventpioneeride töödes rakendatakse Ilm 6:12-14 üsna lähedase mineviku sündmustele. Tekst kirjeldab kahte maavärinat, mille vahele jääb taevaste märkida rida. Mõistetakse, et et esimene maavärin täitus Lissaboni maavärinas 1755. a. Sellele järgnesid päikese pimenemine ning punane kuu 1780. a ning tähesadu 1833. a. Nii taeva kui planeedi pinna täielikku hävingut nähti veel tulevikus.

Sellise tõlgenduse kohta on esitatud kaks arukat küsimust. 1) Tervet teksti juhib avav väljend “kui ta avas kuuenda pitseri”. Kõige loomulikum tõlgendus on et, kõik sündmused toimuvad samal ajal, mitte aastakümnetejooksul. 2) Kas maavärinaid, päikest, kuud ja tähti peaks võtma sõnasõnaliselt või on need mingi vaimuliku häda sümbolid? Kreeka keelset teksti lähemalt uurides võib lahendada mõlemad vastulaused.

Esiteks, 12 salmi maavärin pole sama,mis 14. salmis. 12. salmi maavärin (“suur maavärin, kreeka: seismos megas) on paralleelne Ilm 11:13 maavärinale (seismos megas). See maavärin toimub enne armuaja lõppu (mis toimub seitsmenda pasuna alguses, vt 10:7). Teisest küljest on mägede ja saarte liikumine (6:14) paralleelne Ilm 16:20l,e mis on tükk aega peale armuaja lõppu. Nii et kui nende kahe maavärina vahel on määramata ajavahemik, on mõistlik eeldada, et ka teised sündmused võivad täituda erinevatel aegadel.

Teiseks, salmides 12 ja 13 on neljakordne “nagu” (kreeka: hôs). Kreeka keeles juhib tavaline selline konstruktsioon sümbolismini, mis toimib kõige paremini kui see, mis on enne sõna “hôs” on päris asi. Nii et tegelik päike saab olema “nagu” kotiriie ja kuu “nagu” veri. Kirjeldused on sümboolsed, kuid taevakehad on ehtsad.So the actual sun became black “like” sackcloth and the moon became “like” blood.

III osa: Rakendus eluks

1. SPA pioneerid mõistsid, et Ilm 6:12-14 sisaldab Lissaboni maavärinat, pimedat päeva ning tähesadu, ligi 100 aastast perioodi. Kuidas võrdlus Mt 24ga aitab või nõrgestab seda tõlgendust? Millist vaimulikku kasu annab kuuenda pitseri historitsistlik lugemine?

Mõned Mt 24:30 inglisekeelsed tõlked nagu NIV paistavad seostavat taevaseid märke Jeesuse teise tulemisega, mis on veel tulevikus. Aga kreeka keeles on lihtsalt “ja” (kai), nii et algtekst kätab selle lahtiseks nagu Ilm 6:12-14. Mt 24 ei lükka ümber Ilm 6 adventistlikku tõlgendust.

Adventistlik prohvetikuulutuste lugemine kinnitab meile, et 1) Jumalal on kontroll ajaloo üle, 2) Tema missioon lõpuajaks ning lõpuaja ahvale on selge, ja 3) Ta hoolib sügavalt oma rahvast, mõistes õigeks märtrid (6:11) ja kaitstes nii paljusid kui võimalik enne Jeesuse tulekut oleva saatanliku kaose eest (7:1-3

2. Kas on oluline, et maavärinad, metsatulekahjud ja korduvad astronoomilised sündmused täidavad prohvetikuulutusi? Adventistid pole kunagi nõudnud kelleltki uskumist, et Jumala vägevad teod rikuvad loodusseadusi, mille Jumal ise on paika pannud

3. Kuuenda peatüki kokkuvõte sisaldab küsimust: “Kes suudab seisma jääda?” Milline on selle küsimuse piibellik vastus ja kui asjakohane on see vastus täna? Sellel ühel küsimusel on kahekordne vastus Ilm 7 peatükis. 144 000 ja suur rahvahulk jäävad seisma. Kas Jumalal on lõpusjal üks või kaks inimrühma? Kasuta seda küsimust ning grupiarutelu selle üle, et tekitada huvi järgmise nädala õpppetunni vastu, mis seda teemat käsitleb

3 – Jumala rahvas linnades

I osa: Ülevaade

Võtmetekst:Ilm. 3:21.

Fookus: Sõnumid seitsmele kogudusele, teisest seitsmendani (Ilm 2:8 – 3:22).

Sissejuhatus: Kõigepealt paneb õppetund paari Smürna ja Filadelfia kogudused. Seejärel uuritakse sõnumeid Pergamonile, Tüatiirale, Sardisele ja Laodikeiale samas järgnevuses, nagu nad on tekstis.

Õppetunni teemad: Õppetund ning võtmetekst tutvustavad järgmisi teemasid:

1. Seitsme koguduse kiasm. Seitsme koguduse sõnumite ülesehitus vastab tüüpilisele heebrea stiilile (vaata detailsemalt allolevaid kommentaare)

2. Julgustus hädas. Seitsme koguduse sõnumid näitavad nii vaimulikku allakäiku ja sellele vastavalt suurenevat tõotuste arvu ja kaalu.

3. Kristluse suurim edasiminek ning selle kaasaegsed tagajärjed. Sõnum Filadelfia kogudusele ennustab suurt misjonitöö edasimneku aega. Kuid see edasiminek sisaldas ka asju, mis on pannud tänapäeval kristluse kaitseseisundisse.

4. Sõnum Tüatiirale on teistsugune. Kogudus tervikuna näitab vaimulikku allakäiku. See on nähtav sõnumites Efesosele, Pergamonile ja Sardesele. Kuid sõnum Tüatiirale on mitmeski mõttes teistmoodi.

5. Laodikeia ning maailma ajastu lõpp. Tõendid tekstis toetavad mõtet, et Laodikeia esindab kristliku ajaloo lõpu kogudust.

Rakendus eluks. Iisebeli esinemine sõnumis Tüatiira kogudusele kutsub osalejaid üles mõtlema Ilmutuse nelja naise rollidele. Seitsmenda päeva adventiste kutsutakse samuti üles rakendama Laodikeia sõnumit iseendale.

II Osa. Kommentaar

Sõnumid seitmsele kogudusele omavad ühist ülesehitust, mis sarnanab antiikaja kirjadele. 1) Jeesus pöördub iga koguduse poole nimeliselt. 2) Seejärel tutvustab ta end igale kogudusele, kasutades esimeses peatükis pärit omadusi. 3) Ta analüüsib iga koguduse tugevusi ja nõrkusi. 4) Jeesus annab nõu, mis vastab iga koguduse analüüsile. 5) Esitatakse üleskutse kuulata Vaimu. 6) Iga sõnum lõpeb tõotuse või tõotustega neile kogudusest, kes võidavad. Neljanda kuni seitsmenda koguduse sõnumites (alates Tüatiirast) on arvud 5 ja 6 omavahel ära vahetatud.

Kolmanda õppetunni põhiteemad täpsemalt.:

1. Seitsme koguduse kiasm. Seitsme koguduse sõnumi ülesehitus kujutab kirjanduslikku vormi, mis rajaneb heebrea loogikal. Lääne mõtlemises järgi A+B=C. Aga heebra loogikas A+B=A laiendatud. Seda vormi nimetatakse kiasmiks (tulenevalt kreeka tähest X (hääldatase “hii”)). Kirjutajad loovad kiasmi, kui nad teevad argumentidega täisringi tagasi argumendi alguse juurde. Esimene punkt on paralleelne viimase punktiga. Teine punkt on paralleelne eelviimase punktiga ja nii edasi, nii et haripunkt on pigem keskel kui lõpus. Võib-olla pole kokkusattumus, et seitsmeharuline lambijalg pühamus on analoogne kirjanduslikule kiasmile.

Kiri Smürnale (teine kiri) omab palju sarnasusi kirjaga Filadelflastele (kuues), mõlemad on väga positiivsed sõnumit. Kirjad Pergamonile (kolmas) ja Sardisele (viies) on mõlemad suunatud sügavas allakäigus kogudustele. Sõnum Tüatiirale (neljas ja keskmine) on teistest kaks korda pikem ning teistest erinev (vaata allpool punkti 4). See tähendab, et ka esimene ja viimane kiri (Efesosele ja Laodikeiale) on omavahel paralleelsed. See räägib, et sarnaselt Efesosele kannatab ka Laodikeia armastuse puuduse all.

2. Julgustus hädas. Kui sa vaatad seitset kogudust tervikuna, siis tunduvad et need on allakäiguteel ning Jeesuse noomituse muutuvad üha tõsisemateks. Efesose ja Smürna kogudused on ustavad, ehkki Efesosel on puudu armastusest. Aga kui sa lähed edasi, siis asjad lähevad allamäge alates Pergamonist läbi Sardese kuni Laodikeiani, kus Jeesusel pole kogudusele midagi head öelda. Ehkki sõnum Filadelfiale on positiivne, on kogudus Smürnast palju nõrgem. Sõnumis Efeslastele on ähvardus, et Jeesus vaatab neid lähemalt. Laodikeia ajab Jeesusel südame pahaks. See on tõsine pilt.

Aga see juhib seitsme koguduse sõnumit kõige julgustavamale osale. Esimene kogudus saab ühe tõotuse: elupuu. Teine kogudus saab kaks: elukrooni ning pääsemise teisest surmast. Kolmas kogudus saab kolm: peidetud manna, valge kivi, uus nimi. Neljas kogudus saab neli, viies viis, kuues kogudus kuus tõotust. Iga kogudus saab eelnevast rohkem tõotusi ja seitmes kogudus, Laodikeia saab tõotuste tõotuse, istuda Jeesusega koos troonil.

Kui koguduste olukord halveneb ning Jeesuse noomitused lähevad karmimateks, siis Jeesuse tõotused lähevad rikkalikumaks. Mida hullemaks asjad lähevad, seda rohkem armu ja väge Jumal annab. Mida sügavamad on probleemid elus, seda vägevam on Jeesuse Kristuse arm. See sõnum kõneleb täna meile sama vägevalt kui antiikajal.

3. Kristluse suurim edasiminek ning selle kaasaegsed tagajärjed. Õppetund toob esile, et Filadelfia sõnum rakendub suurele protestantlikule ärkamisele kaheksateistkümnendal ja üheksateistkümnendal sajandil. See motiveeris kogudust viima evangeeliumi kogu maailmale. Selle tulemuseks oli kristluse suurim kasv alates nelipühast. Kuid sellel kasvul oli ka tume külg. Misjonitegevused ratsutasid tihti lääne majandusliku ning poliitilise kolonialismi seljas. Selle tulemasena näevad paljud mittekristlased tänapäeval kristlust kui lääne impersialismi tööriista, mitte alandlikku ja isemajandavat liikumist, mis püüab teiste elusid parandada. Sellist suhtumist leiab ühe rohkem ka “kristlikumas” maailma osades. Kristlus tervikuna on täna kaitseseisundis. Igasugune koguduse poolne manipuleerimine või osalemine poliitikas kinnistab negatiivset stereotüüpi. Evangeeliumisõnum ei saa enam edenemiseks loota poliitilisele ja majanduslikule toele. See on tagasilöök Jeesuse esialgsele plaanile, kus “nõrkuses saab vägi täielikuks” (2Kr 12:9)

4. Sõnum Tüatiirale on teistsugune. Nagu varem mainitud, kogudused tervikuna on vaimulikul allakäigul. Seda väljendavad selgesti sõnumid Efesosele, Pergamonile ja Sardesele. Kuid sõnum Tüatiirale läheb mitmes mõttes vastuvoolu. Esiteks, see on kaks korda pikem kui ülejäänud kuus kirja. See sobib kiasmi keskpunkti. Teiseks, see on ainuke kogudus, mille ustavad liikmed väärivad tiitlit “ülejäänud” (“muud”, kreeka keeles: loipois Ilm 2:24). Kolm,andaks on see ainuke kogudus, mis paraneb. Jeesus ütleb, et “selle viimased tegusid on rohkem kui esimesi” (Ilm 2:19). Samal ajal kui teised kogudused lähevad allamäge, või püsivad paigal, Tüatiiral läks juba paremini kui Jeesus kogudusele sõnumi saatis. Olles asetatud seitsme koguduse kirjade kiasmi keskele, tähendab see positiivne sõnum, et kõik kogudused on võimelised muutusteks, milleks Jeesus neid kutsub. Sel ajal kui Saatan süüdistab, et heidutada ja häirida, Jeesus ja Püha Vaim noomivad, et julgustada ja parandada.

5. Laodikeia ja maailma ajastu lõpp. Seitsmenda päeva adventistid on tihti näinud Laodikeia sõnumit rakenduvat eriliselt lõpuaja kogudusele. Selle parimaks tõendiks on lüli Ilm 3:18 ja Ilm 16:15 vahel. Ükski teine Piibli tekst ei sisalda sama nelja põhisõna, mis on nendes tekstideks. Mõlemas tekstis on kreeka sõnad “nägemise” (kreeka keeles: blepô) , “riiete”
(himation) , “häbi” ( aischunê, aschêmosunê) ja “alastioleku” (gumnotês, gumnos ) kohta. See on tähelepanuväärne paralleel. Keset Harmagedooni lahingut (Ilm 16:14-16) kutsutakse üles lõpuaja tähelepanelikkuseks Laodikeia keeles (Ilm 16.15, 3:18). See on tugev tõend, et Laodikeia esindab maa lõpuaja kogudust.

III Osa: Rakendus eluks

1. Kui palju naisi on kujutatud Ilmutuse raamatus ja milline on nende roll raamatu sõnumis? Ilmutuse raamatus on neli naist. Kaks on positiivsed kujud ja kaks negatiivsed. Esimene on Iisebel, ustavatate vastase tegevuse juht Tüatiiras (Ilm 2:20-23). Teine on jumalakartlik naine Ilm 12. Kolmas on Babüloni prostituut (Ilm 17:1-7, 16). Neljas on Talle pruut (Ilm 19:7-). Kõik neli on tegelikult seotud kogudusega, kas positiivselt või negatiivselt. Iisebel, Tüatiira vastane on Babüloni prostituudi eelkäija, kes on riietatud nagu ülempreester (Ilm 17:4). Kui esimene Tüatiira osa esindab keskaegset kogudust, siis on need kaks pilti lähedalt seotud. Vastuseis Kristusele kannab sageli kristlikku maski. Sarnaselt esindab Ilm 12. peatüki naine Jumala ustavat rahvast läbi ajaloo. Talle pruut (Ilm 19) esindab ajastu lõpu ustavaid. Nii et on mõistlik tuletada, et Babülon (Ilm 17-18) esindab vastuseisu Jumalale koguduse sees kuni lõpuajani. “Naine” ilmutuses esindab inimese ja Jumala vahelise suhtluse parimat ja halvimat külge.
2. Kuidas peaksid seitsmenda päeva advendistid Ilm 3:18-21 sõnumit iseendale rakendama? Mis on selles tekstis, mida kõik peame õppima? Kuld võib tähendada väärtust, mis meil on Jumala silmas. Valged riided esindavad Kristuse õigust, mis on meile antud. Silmasalv esindab vaimulikku arusaamist, mis aitab meile selgelt näha, et vajame Kristust. Kuigi Jeesus karistab vastavalt vajadusele (Ilm 3:19), ei sunni Ta kedagi endale järgnema. Ta kutsub meid leebelt ning jätab otsuse meile (3:20). Ja ta pakub tõotust, mis on kõige viimane. Kui me tunnistame tema surma ja ülestõusmit (Ilm 3:21, 5:5-6), siis saame jagada Temaga trooni. Jumal näeb meis lõpmatut väärtust, mida tähistab tules proovitud kuld.
3. Millist julgustast võime leida teadmisest, et paljud vana-aja kristlased jäid Jumalale nendes jumalatutes linnades ustavaks?

2 – Lambijalgade keskel

http://revelation-armageddon.com/2019/01/original-teachers-notes-rev-19-20-week-2/

I osa: Ülevaade

Võtmetekst: Ilm 2:7.

Fookus: Sissejuhatus sõnumile seitsmele kogudusele (Ilm. 1:9 – 2:7).

Sissejuhatus: Ilm 1:9-20 annab tausta teises ja kolmandas peatükis sisalduvale sõnumile seitsmele kogudusele. Kristuse kohta käiva hiilgava nägemuse aspektid annavad igale nendest seitsmest sõnumist unikaalse tausta. Jeesus tunneb igaühte seitsmest kogudusest ja kohtub nendega seal, kus nad on. Õppetunni lõpp vaatab lähemalt sõnumit Efesosele(Ilm 2:1-7)

Õppetunni teemad: Keskne tekst tutvustab järgmisi teemasid (Ilm 1:9 – 2:7):

1. Ilm 1:10 oleva Issanda päeva identiteet. Kõige tõnäolisemalt vastab hingamispäev Johannese arusaamale Issanda päevast.
2. Jeesus kohtub kogudustega seal, kus nad on. Jeesus pöördub iga koguduse poole erineva omadusega, mis tulenevad sissejuhatavast nägemusest (Ilm 1:9-20)
3. Ilmutuse raamatu põhiplaan (aluseks Ilm 1:19). Ilm 1:19 võtab Johannes kogu nägemuse kokku kui asjad, mis on ja asjad, mis juhtuvad peale neid asju. Ilm 4:1 näitab, et suur osa Ilmutuse raamatust keskendub Johannese mõttes tulevikule
4. Seitsmele kogudusele saadetud seitsme kirja tõlgendamine. Prohvetliku kirja kujul antud sõnumid seitsmele kogudusele viitavad kolmekordsele lähenemisele nende tõlgendamisel

Rakendus eluks. Osalejaid kutsutakse mõtlema, millised tagamõtted on hirmutaval pildil Jeesusest (1:12-16), Johannese reaktsioonil sellele pildile (1:17) ning Jeesuse armulisel ja lohutaval vastusel Johannesele (1:17-18)

II Osa. Kommentaar

Sissejuhatav nägemus (Ilm 1:12-18) keskendub hiilgavale pildile Jeesusest. a on Inimese Poeg (1:13), see, kes suri ja elab igavesti (1:18). Taaniel 10:5-6 ja mitmele teisele VT tekstile põhinedes võib öelda, et see nägemus kujutab sellist Jeesust, keda tema maises teenistuses nii nähti ainult Muutmise mäel Jeesuse omadusi selles nägemuses korratakse läbi kogu sõnumite seitsmele kogudusele teises ja kolmandas peatükis. See nägemus on nagu lavaline taust näidendi esimesele vaatusele. 11 ja 19 salmist moodustuv ümbrik teeb selgeks, et Johannes sai kogu raamatu nägemuse nende kahe salmi vahel.

Lisaks nägemusele Jeesusest (1:12-18) käsitleb see õppetund ka Johannese nägemuse kohta ja aega (1:9-11), nägemuse peamist tõlgendust (1:19-20) ning Efesose kogudusele saadetud sõnumi analüüsi.

2. Õppetunni põhiteemad täpsemalt:

1.Issanda päeva identiteet Ilm 1:10. Kommentaatorite seas on kõige populaarsemaks vaatekst, et “Issanda Päev” on pühapäev, nädala esimene päev. Selle vaate tugevaks küljeks on see, et hilisemad kirikuisad kasutasid seda väljendit viidates pühapäevale ning ladinakeelne nimetus “dominus dies” sai ladina kirkus üheks pühapäeva nimeks. Aga kõik selged viited pühapäevale kui “Issanda päevale” on palju hilisemad kui Ilmutuse raamat ning seega ei saa neid pidada tõendiks selle tähendusele, mida Johannes silmas pidas. Parim seletus Issanda Päevale on see, et Johannes viitab seitsmenda päeva hingamispäevale. Kuigi täpselt sama väljendit “Issanda päev” (kuriakê hemêra) ei kasutata mujal Uues Testamendis või Vana Testamendi kreekakeelses tõlkes, viitavad paljud tugevad samaväärsed teksti seitsmenda päeva hingamispäevale. Seitsmes päev on “Issanda (kuriô , sinu Jumala hingamispäev” (2Ms 20:10, 5MS 5:14). “Issand” (kurios) viitab sageli seitsmendale päeval kui “minu hingamispäevale” (ta sabbata mou– 2Ms 31:12-13; 3Ms 19:3, 30; 26:2; Js 56:4-6; Hs 20:12-13, 16, 20-21, 24; 22:3-8; 23:36-38; 44:12-24). heebreakeelses Js 58:13 kutsub Yahweh hingamispäeva “Minu püha päev.” Ja viimaks, kõik kolm sünoptilist evangeeliumi (Mt 12:8; Mk 2:27-28; Lk 6:5) tsiteerivad Jeesust ütlemas “Inimese poeg on hingamispäeva Issand (kurios tou sabbatou).” Seega oleks veider, kui Johannes kasutaks väljendi “Issanda päev” taga mõnga muud nädalapäeva kui seda, mida me nimetame laupäevaks.

2. Jeesus kohtub kogudustega seal, kus nad on. Jeesus ilmub ilmutuses silmatorkaval moel (Ilm 1:12-20). Sama Jeesus on tihedas suhtes kõigi seitsme kogudusega (1:20). Ta tunneb igaüht lähedalt (Ilm 2:2, 9, 13, 19; 3:1, 8, 15 ). Ja Ta tutvustab ennast igale kogudusele ühe, kahe või kolme omadusega sellest varasemast nägemusest. Näiteks sõnumis Efesosele (Ilm 2:1) kirjeldab Jeesust ennast kui teda, kes hoiab oma käes seitset tähte (Ilm 1:20) ja kõnnib seitsme lambijala keskel (1:12-13). Sõnumis Smürnale (2:8) on Jeesus esimene ja viimne, see kes suri ja tõusis üles (1:17-18). Kirjas Pergamonile läheneb ta kaheteralise mõõgaga (1:16). Ja nii läheb see kõigi seitsme kirjaga.

Siin leiame ühe huvitava asja. Jeesus esitleb ennast igale kogudusele erinevalt. Seega pole ühelgi üksikul kogudusel täielikku pilti Jeesusest. Ta on võimaline kohanduma iga koguduse erilistele vajdustele ja olukordadele. Teiste sõnadega, ta kohtub kogudustega seal, kus nad on. Ja kui ühelgi kogudusele ega kristlasel pole täielikku pilti Jeesusest, siis on meil kõigil põhjus olla alandlikud. Me oleme kõik õppijad. Ja meil on kõigil midagi üksteisele õpetada.

 

3. Ilmutuse raamatu põhiplaan (Ilm 1:19). Ilmutuse raamatu autor paigutab sageli raamatu üleminekutekstidesse vihjeid selle ülesehituse ja peamiste ideede kohta. Üks sellistest üleminekutekstidest on Ilm 1:19. Selles tekstis toob ta välja kogu raamatu plaani. See algab, “kirjuta siis, mida sa oled näinud”. See lause on paralleeliks salmile 11 “Mida sa näed, kirjuta”. 11. salm on olevikus ja 19. salm minevikus. See tähendab, et kogu Ilmutuse nägemus anti 11 ja 19. salmi käskude vahel. Nüüd öeldakse talle, et ta peab selle üles kirjutama.

Midas Johannes on näinud? Kaht asja: “Mis on” ja “mis sünnib pärast seda” (Ilm 1:19). Nii et Ilmutuse raamat sisaldab nii seitsme koguduse aja käesolevaid asju ning asju, mis nende perspektiivist pidid veel tulema. Üks osa keskendub eriliselt ajale, milles Johannes elab ja tine osa keskendub sündmustele, mis järgnevad Johannese ajale.

Ilm 4:1 ütleb Jeesus Johannesele “Tule siia üles ja ma näitan sulle, mis peab 
sündima pärast seda!” See on peaaegu täpne paralleel Ilm 1:19-le. Alustades 4:1 keskendub ülejäänud Ilmutuse raamat peamiselt Johannese tulevikule. Kuigi seal on tagasivaateid ristile (Ilm 5:6, 12:11), Jeesuse troonimisele (Ilm 5:6-14) ja isegi sündmustele enne loomist (Ilm 12:4), peamine fookus alates neljandast peatükist kuni lõpuni on Johannese ajast edasi toimuvad tulevikusündmused.

Mis siis on asjad, “mis on” Ilm 1:19 salmis? Kõike 1:19 ja 4:1 vahel, nimelt sõnumid seitsmele kogudusele. Kui seitse sõnumit omavad võimast mõju kogu kristlikule ajastule, on nende peamiseks keskpunktiks nende seitsme koguduse olukord ja sõnumid, mida Jeesus neile toob. Ilm 1:19 hoolikas tähele panemine näitab, kuidas Ilmutuse võtmetekstid aitavad lugejatel näha ülesehitust Johannese mõtteis ja Tema mõtteis, kes nägemuse andis.

 

4. Seitsmele kogudusele saadetud seitsme kirja tõlgendamine. Sõnumid seitsmele kogudusele pole stiililt apokalüptilised nagu Tn 7 või Ilm 12. Need on “prohvetlikud kirjad”. Need on rohkem Pauluse kirjade või Mt 24 moodi kui Tn 2 moodi. Nii et nende peamine sõnum oli suunatud seitsmele Väike-Aasia tegelikule kogudusele, nendele kes need sõnumid esialgu said (Ilm 1:4,11) ja laiendusena kõigile, kes neid sõnumeid lugesid (Ilm 1:3,2:7, 11, 17, 29 jne).

Siiski, Väike-Aasias oli rohkem kui seitse kogudust nind nende koguduste vaimulik olukord on paralleeliks kristluse vaimulikule olukorrale erinevates ajalooetappides alates Johannese ajast kuni tänapäevani.Nii on nende seitsme ajaloolise koguduse sõnumitesse paigutatud suur ülevaade kristliku ajaloo peamistest arengutest. Neid perioode käsitlevad täpsemalt lühikesed kommentaarid iga koguduse juures teises ja kolmandas õppetunnis.

 

III osa: Rakendus eluks

1 Miks on Ilm 1:12-16 armulist ja andestavat Jeesust, kes pesi oma jüngrite jalgu, kujutatud nii silmatorkaval ja hirmutaval viisil? Ehkki Jeesuse välimas hirmutas Johannest südamepõhjani, ei soovinud Jeesus vastusena hirmu (Ilm 1:17-18). Nagu algkooliõpetajal klassis on Jumalal mõnikord enne saavutada meie austus, enne kui me võtame tema armulikkust tõsiselt. Kuid Jumala tõeline tundmine on Tema armastamine. Isa on nagu Jeesus (Jh 14:9)

2. Kui Jeesus kohtub inimestega seal, kus nad on, kui kaugele on Ta valmis minema? Tulles Johannese juurde kui Esimene ja Viimane, võtab Jeesus endale Jehoova tiitli Vanas Testamendis (Js 44:6, 48:12). Ta on kõik, mida Tema ajastu juudid ootasid. Aga siin on enam. Ilm 1:17-18 esitab Jeesust ka kui paganate igatsuste täitumist. Väike-Aasias oli kreeka jumalanna Hekate, kellel oli palju sarnasusi Ilm 1:17-18 antud pildiga Jeesusest. Teda kutsuti esimeseks ja viimaseks, alguseks ja lõpuks. Ta oli ilmutuse jumalannna. Ta hoidis taeva ja põrgu võtmeid. Ta võis reisida teistesse maailmadesse ning teavitada, mida ta seal koges. Teda tunti ka kui “päästjat” ja ta kasutas ingleid oma sõnumite vahendamiseks

Seega pakub Jeesus lugejale kõike, mida Hekate kummardaja otsis. See on üllatav laiendus põhimõttele, et Jumal kohtub inimestega seal, kus nad on (vt ka 1Kr 9:19-22). Ilmutus õpetab meile, et Jeesus armastab meid ja ta kohtum beiega seal, kus me oleme. Ja kui me tuleme Jeesuse juurde, siis juhib Ta ka meid sinna, kuhu meil on vaja minna.