Bossa klassikast on “Agua de beber” üks meeldejäävamaid, vähemalt minu jaoks. Võib-olla on asi selles, et minul, kui portugali keelt mitte rääkival inimesel, oli lihtne meelde jätta laulu alguse scat-i “Dibaduda badibaduba…..” või refrääni lihtsaid sõnu “Agua de beber, agua de beber camara”, rääkimata sellest, et ka viisikäik on keskmisest bossaloost lihtsam. Kitarri peale mängida on muidugi seda keeruline nagu teisigi bossalugusid, nii et ma ei saanudki seda kunagi selgeks.
Laulu sõnad räägivad sellest, et laulja tahab armastada, aga ta kardab, ta tahab armastada, kuidas tahab kaitsta ka oma südant. Aga hirm võib südame tappa. Refrään annab mõista, et armastus on vesi, mida juua.
Armastus on üks hirmus asi, eriti romantiline armastus. Armastusega kaasneb enda avamine, enda avamisega kaasneb aga haavatavus. Ja loomulikult tähendab haavatavus seda, et on suur tõenäosus saada haiget.
Ma ei tea, kas ma olen loomu poolest kinnine seetõttu, et ma kardan sügaval sisimas saada haiget või pean süüdistama mingeid geene või hormoone, aga küllap see ikkagi sisemine kartus on. Midagi on, mis teeb ettevaatlikuks oma tunnete jagamisel maailmaga. Palju lihtsam on jagada arvamusi, kriitikat ja kommentaare. Jah, need pole alati tõesed ega adekvaatsed, neid on võimalik vaidlustada ja ümber lükata, kuid sest pole midagi, sest ehkki nad tulevad seestpoolt, pole nad pärit sinu olemuse kõige sügavamast ja õrnemast kihist. Kui keegi ei nõustu minu arvamuste ja mõtetega, siis pole see nii tõsine asi. Maailmas on ju tuhat eriarvamust ja mõtet.
Tunnetega on asi teistmoodi, need tulevad hellemast kohast ja kui su tunnetele ei vastata, siis muutub see koht veel hellemaks. Kuid on veel üks põhjus armastust karta ja selleks ei ole mitte haiget saamine, vaid kartus kaotada iseend. Sest üks armastuse tahke on pühendumine ja see on sama ohtlik asi kui enda avamine. Kui enda avamisega lubad sa teisel kogeda iseend, siis pühendumisega loobud sa mingist osast endast.
Minu suhe Jumalaga on olnud tõmblev just selle pühendumise hirmu pärast. Jumalaga suhtes pole vaja karta seda, et ta kuidagi sinu avatust ära kasutab ja sind sellega haavab. Pigem on kartus selle pärast, et äkki ma pühendudes pean liiga palju loobuma endast, sellest, mis mulle on omane ja meeldiv ning tulema vastu Temale.
Kord ühes laagris lõkkeõhtu ääres olles, kus oli vaimulik vestlusring, küsis üks isik “Kas te võite öelda, kui palju orienteeruvalt pattu võib teha, et põrgusse ei läheks?” Et küsija oli ullike, siis käis läbi ringi lõbus sumin, kuid tegelikult on asi tõsine. Tõsine selles mõttes, et see näitab valusalt ära inimese pühendumishirmu ja Jumalaga kauplemishimu. Ehkki igaüks seda küsimust niimoodi ei sõnastaks, mõtlevad ilmselt paljud sarnaselt – kuidas saaks niimoodi teha, et ma saaksin Jumalalt kätte selle parima ja samas peaksin loobuma võimalikult vähe iseendast. Kuidas saaks niimoodi teha, et ma armastaksin Jumalat oma tingimustel, nii et ma ei peaks kartma oma mugavuse pärast.
Jumal paraku näeb armastust teistmoodi. Armastus on see, kui sa oled valmis kõigest selle nimel loobuma, kui sa oled nõus pühenduma lõpuni. Et Jumal lihtsalt ei nõua inimeselt ühepoolselt sellist armastust, näitas Jumala Poja tulek siia maailma. Loobudes kõigest, sai Jumal rakuks, looteks ja imikuks; siis lapseks, teismeliseks ja noorukiks; siis käsitööliseks ja vaeseks rändjutlustajaks; ning viimaks ohvriks risti peal. Jumal, kel ainsana on surematus, sureb inimkonna ees ja eest, et näidata oma armastava pühendumise suurust. See on vesi mida juua ja mida ma pean õppima vastu võtma.
“One note samba” on huvitava kontseptsiooniga bossa lugu. Suur osa salmi meloodiast mängib ühe noodi peal, kuid sellegipoolest pole tegu igava looga, sest selle ühe viisinoodi taga on ilus ja põnev harmooniline käik. See on üks sellistest lugudest, mille puhul meloodia lahus harmooniast ei ütle midagi, kuid koos moodustavad ilusa terviku.
Laulu sõnad räägivad sellest, et varem või hiljem jõuab laulja tagasi selle noodi juurde, just nagu ta jõuab tagasi oma armastatu juurde, sest temaga pole võrreldavat, see, mida teised räägivad pole midagi väärt.
Meie elus on palju noote, nii palju erinevaid võimalusi ja tegevusi, mida nautida ja millest rõõmu tunda. Mul käivad sellised asjad hooti, kord vaimustun ühest asjast ja sõidan selle vaimustuse harjal mõni aeg ja siis jahtun maha; siis vaimustun mõnest muust asjast.
Näiteks siis, kui ma plaanisin endale uut autot osta, siis tegelesin sellega mõtetes kuid. Lugesin arvustusi foorumitest ja ajakirjadest, kaalusin erinevaid marke ja mudeleid, käisin linnas kael õieli ringi ja vahtisin autosid nagu lummatult. Teades oma võimalusi ja vajadusi panin endale paika umbkaudse tärmini, mis ajaks peaksin endale auto muretsema ning olles enda jaoks margi ja mudeli välja valinud, nägin sellest lausa öösel und. Siis kui lõpuks auto endale ostsin, läks veel tükk aega, enne kadus vana harjumus kael õieli ringi teisi autosid vahtida.
Või kui mõni peas võtab kuju mingisugune loominguline projekt, siis võin sellest pikalt mõelda nii istudes, astudes kui lamades ja tunda mõtlemisest ja hiljem tegemisest harukordset mõnu.
Või kui avastan enda jaoks mõne huvitava saate, siis võin seda truult ja andunult järjest vaadata ning otsida internetist kommentaare ja arvamusi, et näha, kas need minu omadega kattuvad või mitte. Ning mõnikord näha end sama saate tegelasena ööselgi unes.
Need asjad võivad olla ka hooajalised. Minu jaoks on sellised asjad seotud spordiga. Näiteks enne võrkpallivõistlusi olen pallimängust üles köetud, mõtlen sellele ööd ja päevad, analüüsin oma tugevaid ja nõrku kohtu, mõtlen, kuidas trenni teha, et võiksin anda ennast platsil olles parima. Mõni aeg peale võistlusi see hoog raugeb ning asjast, mis oli erilisel kohal, saab järsku tavaline asi. Siis läheb elu tasapisi, vahel jääb mitu kuud mängust vahele, kuni saabub jälle hooaeg ning südames on taaskord tuttav õhin. Ja näiteks kevadel tunnen igatsust minna kuiva jalaga jooksma, koostan mõttes treeningplaane ja -programme ning sean eesmärke, mida tahan sügiseks saavutada. Suve poole aga juhtub, et programmi jälgimine jääb üha ebajärjekindlamaks, kuni lõpuks sügisvihmad jooksmisisu nullilähedaseks viivad. Et siis järgmine kevad samast kohast alata.
Kuid nagu ühe noodi samba puhulgi, jõuan ma tagasi ühe asja juurde ja selleks on Jumal. Võin olla haaratud erinevatest ideedest ja köitvatest tegevustest, aga kui ma tunnen, et olen Jumalast eemaldunud, siis ei paku rahuldust ka kõik need toredad asjad. Kui võtan aja maha Jumala jaoks, siis ei jää tegelikult midagi head tegemata ja saavutamata. Vastupidi, leian hinges rahu, mis asendab vahepealse kohati närvesööva erutuse. Võib vahel tunduda tüütuna lugeda seda sama tuntud raamatut, Piiblit, ikka ja uuesti, nagu mängiks kogu aeg ühte ja sama nooti.. aga samas, kui seda teha, siis avastan sealt head uut mõtteainet, kui teen seda harmoonias Jumalaga, mis annab ka samale noodile uut moodi tähendusrikkuse.
Sain teada bossa nova muusikast oma venna kaudu, kes ilmselt omakorda sai sellest teada muusikakooli kaudu, kus õppis, töötas ja teiste muusikutega suhtles. Algul ei osanud ma sellesse väga kuidagi suhtuda, ei saa just öelda, et tegemist oleks olnud armastusega esimesest silmapilgust (või siis kõrvakikitusest, kui sellist väljet kasutada võib). Vist esimene lugu, mis mulle tõeliselt meeldima hakkas oli Luiz Bonfa „A day in a life of fool“ (originaalis „Manha de carnaval“ ehk siis hommik karnevalil) ja vist selle pärast, et vend õppis selle loo kitarri peal ära, see kõlas hästi ja tahtsin isegi proovida.
Vist tahtis end selle loo kaudu väljendada ka minu melanhoolne külg, igatahes minoorne lugu nukrate sõnadega sai mullegi selgeks ja siiani suudan loo esimese akorde tõmmata. Nagu bossa lugudega ikka, läheb edaspidi harmoonia keerukaks ja vist ei suutnud seda salvestada oma muusikalisse püsimällu.
Laulu inglisekeelne versioon räägib narri probleemidest, tema üksildasest ja nukrast päevast, mil ta soovib kohata kedagi erilist, kuid ei midagi. Ta peatub ka korraks selle erilise ukse taga, aga kuna ta teab, et teda pole kodus, siis läheb ta tagasi koju ja nutab hüvastijätupisaraid. Kui tagantjärele mõelda, siis võib-olla ongi parem selle laulu sõnadele mitte mõelda, et mitte lasta end liigselt melanhooliasse mähkida.
Kas Jumal on olemas, ei olnud minu jaoks küsimus, kui olin nelja aastane. Muidugi on, isa ja ema ütlesid niimoodi.
Kui ma olin neljateistkümnene, siis mul selles enam päris kindlust ei olnud. Minu jaoks ei olnud küsimust selles, kas Jumal ikka on tegutsev, aktiivne Jumal, nagu see on küsimuseks olnud deistidele. Minu jaoks sai olla ainult kaks varianti – kas on olemas aktiivne Jumal, kes tegutseb selles maailmas jätkuvalt, kindlalt, plaanipäraselt ja omade eesmärkidega või pole teda üldse olemas. Vahepeale versioon ei tundunud loogilisena. Kui Jumal on maailma loonud, siis mõtet on jätta seda omapead ja lasta seejärel asjadel omasoodu minna. Sellise Jumala puhul pole üldse vahet, kas ta on olemas või mitte.
Piibel oli vägev raamat, täis Jumala vägevaid tegusid. See rääkis aktiivsest Jumalast, kes sekkus lahingutesse, tervendas haigeid ja saatis haigusi kaela uskmatutele, juhtis kindla ja kohati karmi käega oma rahvast ning lõpuks saatis Poja inimkujul siia elama ja Jumala olemust näitlikult illustreeriima. Kahjuks olid need vägevad teod juhtunud kõik minevikus. Ka praegu palvetati ja paluti Jumala juhtimist, kuid need asjad, mis pandi Jumala arvele, tundusid olevat mannetud või kokkusattumused. Kui Jumal on sama eile, täna ja homme, siis miks on need vägevad teod kõik minevikus? Ehk on need tõesti väljamõeldised, ignorantse ühiskonna legendid, mida võeti tõe pähe ja on sellisena tänapäevani kandunud?
Sellised mõtted ei olnud mul peas pidevalt, kuid aeg-ajalt torkasid jälle pähe, püüdsin ma siis neid eemale tõrjuda või mitte.
Aga oli midagi, mis mind veenis. Need olid vanad inimesed, kellel oli olnud selja taga pikk elu ja hulga kogemusi. Kui nad siis oma kogemusi jagasid, siis seal taga ei olnud kahtlusi, vaid kindel veendumus, et Jumal tegutses nende elus. Kes oli olnud Siberis ja kogenud seal imelist abi kõige raskematel hetkedel, kes oli üle elanud sõja koledused ning surmasuust puhta nahaga välja tulnud, kes oli saanud toidetud siis, kui tal oli nälg ning tervenenud, kui paistis, et lootus on kadunud. Mõistsin, et selline veendumus toimivast Jumalast, ei tulnud ainult Piibli lugemisest, vaid sellest, mida nad oma enda elus olid kogenud.
Ja veel, leidsin, et Jumalata puudub elul mõte. Mäletan, kuidas mind vapustas üks loodussaade herilastest. Herilased võivad ollad küll tüütud, nagu ütles saate pealkirigi, kuid nende elu on põnev. See saade jälgis herilaste elu kevadest sügiseni, tööst mida herilane tegi, et ehitada ja laiendada pesa, toita vastseid ning siis surra. Tabasin endast mõtlemast, et ma ei taha olla herilane – ei taha sündida selleks, et töötada ellujäämise nimel ja siis ikkagi surra. Ilmselt on mul raskusi selle mõtte tõsiduse edasi andmisega ja sõnadesse panemisega, võib-olla tuleb seda saadet teatava meeleoluga ise vaadata.
Kuid täpselt samasugune on inimene ilma lootuseta, ta elab, teeb tööd ei tea mille nimel ja siis sureb. Milleks siis üldse tööd teha ja vaeva näha üksikute helgete hetkede nimel, kui sa tead, et need ongi vaid üksikud hetked? Ja ometi otsivad inimesed elus enamat, otsivad mõtet – kas mitte põhjusega?
Inimesed otsivad elu mõtet erinevatest kohtadest, sest alternatiive on – olgu siis selleks aua ja kuulsus, materiaalsed väärtused, töö, nautlemine, eriline kirgastatus või midagi muud.
Ühes minu lapsepõlve lemmikraamatus kirjutab Jaan Rannap poisist nimega Peka, kes oma elavas fantaasias kujutab end ette suure sportlasena, erakordse talendiga korvpallurina ja seejärel kergejõustiklasena. Ettekujutuses on tal lisaks suurepärasele talendile ka suur hing. Loo iroonia on selles, et päriselus oli Peka laisk kui porikärbes ja hoidis kehalises kasvatuse tundidest eemale, sest tervisesüsteemis töötav ema muretses talle regulaarselt puudumist võimaldava arstitõendi.
Ka mina olen end vahel fantaasiamaaailmas ette kujutanud kellegi kuulsana, sportlasena või näitlejana. Näiteks nii, et olen mingis argises kohas, kas tänaval või poes ja minu juurde astub talendikütt, kes on mind tähele pannud ja talle tundub, et ma sobiksin mingisse rolli uues seriaalis või filmis. Kandideerin rollile ja saan selle ning ootamatult saab sellest rollist hitt ja minust staar. Inimesed on vaimistuses sellest, et ma ei põe staarihaigust ja jään lihtsaks inimeseks ka kuulsana. Saan jagada oma mõtteid ja teha maailma paremaks sellega, et jagan neid väärtusi, millesse usun.
Või siis olen fantaseerinud, kuidas võiks olla elu peale miljonilist lotovõitu – millises majas elaksin, millise autoga sõidaksin, millist tööd teeksid ja kuidas organiseeriksin heategeva organisatsiooni, mis saab mu põhitööks.
Ehkki need fantaasiad on olnud mingil ajahetkel magusad, ei ole ma sellesse maailma jäänud pidama, sest olen saanud aru, et kuigi ühe sellise fantaasia realiseerumine võib tuua ellu rahuldust, ei saa need asjad iseenesest omada elu mõtet lahus Jumalast, kellelt tulevad väärtused, mis ka ettekujutlusmaailmast ei puudu. Pigem on need ilma Jumalata kui narkootikumid, mis annavad hetkelise rahulduse, millele järgneb pohmelus ja tühjus ning siis nõuavad järgmist doosi.
Inimene ilma Jumalata on kui narr, kes otsib seda erilist ja narr on ta selle pärast, et ta otsib seda erilist valest kohast. Jumal on inimese programmeerinud nii, et Tema väärtuste evimine ja rakendamine toob automaatselt kaasa rahulduse. Näiteks rahuldust pereõnnest tunnevad nii need, kes tunnustavad Jumalat kui need, kes seda ei tee. Rahuldus hea tegemisest saadab kõiki, kes seda on proovinud. Rahuldust ise loojaks olemisest on kogenud kõik. Vahe on selles, et Jumalata on sealt midagi puudu, mingi eriline motiiv, ja see võib kõige selle hea pöörata eneseimetluse narkootikumiks.
Ma ei taha olla herilane, kes elab ilma elu mõtteta. Ma ei taha olla narr, kes otsib elu mõtet ja ei leia, sest otsib seda sealt, kus seda pole.
Tüdruk Ipanemast oli üks esimesi bossa nova lugusid, mis mulle meelde jäi. Ilmselgelt pole põhjus minus, sest seda lugu peetakse üldse üheks tuntumaks bossa nova looks, mida on esitanud läbi aegade paljud tuntud muusikud. Seega ei saa ma pidada end eriti originaalseks, kui võtsin kätte kitarri, et püüda selle loo ootamatult keerukad duurid selgeks saada. Päris selgeks ma pole seda saanudki, kuid kui seda meloodiat arvutist või raadiost kuulan, siis vähemasti sõnu saan kaasa ümiseda ja ilmselt on oma osa selle loo populaarsusest ka laulu sisul, millega paljud noored (sala)armunud end samastada võivad.
Laulja räägib kenast tüdrukust, keda ta iga päev Ipanema ranna poole kõndimas näeb ja kes paneb iga mehe pea pöörama ja vaimustunult „aah..“ ohkama, kuid kahjuks ei pane tüdruk teda kunagi tähele. Meloodia ja sõnade kibemagus kombinatsioon äratab emotsioone ja mälestusi minevikust, kenast tüdrukust koolis, kes ei paistnud sind märkamagi, ehkki käisid temaga samas klassis ja kellega mõnes tunnis istusid üpris lähestikku. Ja nii iga päev. Nagu pikk ja tõmmu tüdruk Ipanemast, kes ei näe sind kunagi…
Nii kaua kui ma mäletan, olen olnud teadlik Jumala olemasolust. Lapsena võtsin seda loomulikult, sest kõik ju rääkisid nii. Rääkis ema, rääkis isa, rääkisid tädid ja onud suguseltsis ja kirikus. Jumal, taevane isa, oli seal üleval ja oli üks hea onu, kes lõi taeva ja maa, inimesed, vanemad ja kodu. Ehkki teda polnud kunagi näha, ei kahelnud inimesed mu ümber tema olemasolus. Üsna varakult sain selgeks, et on olemas ka inimesed, kes hoopis temasse ei usu ja isegi naeruvääristavad neid, kes usuvad. Ja selgus, et neid inimesi on kogunisti rohkem.
Mõte olla naeruväärne mulle ei istunud, seetõttu kooli minnes hoidsin selle koha pealt madalat profiili. Jumal oli minu pere ja kiriku asi ja koolis ma sel teemal sõna ei võtnud.
Mõned korrad oli sellest kahju ka. Näiteks peale esimest klassi, mille käisin Võrus, selgus, et peame perega kolima ära Pärnusse, kuhu isa suunati pastoriks. Mul oli tekkinud hea sõber Rain, kellega olime ninapidi koos nii koolis kui vabal ajal. Ta oli peaaegu üleaedne ja tihti veetsime aega tema juures koos. Kui meie õue peale tuli veoauto, mis võttis peale meie mööbli ja muu kraami, mis tuli ära Pärnusse kolida, siis tuli Rain ka seda vaatama. Ta ei olnud kunagi huvi tundnud selle vastu, kes on mu isa ja minagi polnud talle selgitanud, kes on pastor ja mida ta teeb. Nüüd aga kolimise käigus tuli see jutuks ja nagu inimene, kel pole midagi kaotada, jutustasin talle, et taevas on olemas Jumal ja seda kõike me teame erilisest raamatust Piiblist. mida ma polnud küll ise lugenud, aga millest teadsin päris palju lugusid. Rain ei öelnud selle peale midagi, aga tundus, et naeruväärseks ta seda ei pea. Oleksin saanud ju rohkemgi rääkida, aga tuli istuda auto peale ja Pärnusse ära sõita.
Järgmises koolis oli samuti avalik saladus, et olen pastori perekonnast ja tundus, et keegi ei pea seda naeruväärseks, aga huvi selle vastu keegi üles ka ei näidanud ja Jumal jäi endiselt pere- ja kirikuasjaks.
Umbes 10-aastaselt sain kingiks isikliku Piibli ja poisina, kelle jaoks lugemine oli üks tähtsamatest hobidest, hakkasin ka Piiblit neelama. Peab ütlema, et Jumalast ma väga rohkem sotti ei saanud, kui ennem. Pigem oli seal lihtsalt palju huvitavaid lugusid, märulit ja draamat, mis köitsid. Kuid midagi oli ikka kasu ka ja hilisteismelisena hakkas Jumal minu mõtetes mingit kuju moodustama.
Ühest küljest oli see kuju täiuslik. Jumal oli minu silme ees, kui keegi, kes on kõikvõimas, kes teab kõike ja tunneb kõike, kes on püha, õiglane ja ülekohtu suhtes sallmiatu ja kes kunagi paneb paika kogu maailma – siis. kui Jeesus tagasi tuleb. Õelad hukkuvad ja õiged võetakse üles taevasse ning 1000 aasta pärast luuakse uus taeva ja uus maa. Ja ma tahtsin olla nende õigete hulgas. Tahtsin jalutada koos teistega maal, mis on kui paradiisiaeg, kus kõik inimesed naeratavad ja on õnnelikud, kus pole kiuslikkust ega viha ega vägivalda. Ja kõige selle keskel on Jumal, kes on selle võimalikuks teinud.
Kuid minu suhe sellesse Jumalasse oli nagu suhe tüdrukuga Ipanemalt. Ma igatsesin Tema tähelepanu, Tema heakskiitu ja Tema armastust, kuid nii mõnigi kord tundsin, et mind ei panda tähele või et ma pole seda tähelepanu väärt. Sest olles enda vastu aus, kes ma siis selline olin? Väliselt võib-olla enam-vähem normaalse käitumisega teismeline, aga Jumal kõiketeadjana ju nägi mu sisemusse. Ta nägi mu salamõtteid ja motiive ja need olid tihti räpased.
Ma tahtsin, et see Jumal pööraks mulle tähelepanu, aga ta tundus olevat nii kaugel.
Oli asju, mis viitasid mulle, et ta märkab mind.
Hästi õppimine koolis oli minu jaoks auasi. See oli minu rida. Olin oma klassis teistest aasta noorem ja kuigi ma sporti armastasin, tähendas see seda, et kehalises kasvatuses ei olnud seis päris võrdne. Koolis rumalusi teha, kakelda ja kõva meest mängida ei olnud ka minu rida, mis tulenes ilmselt sellest, et ma teadsin, et see Jumalale ei meeldi. Aga hästi õppimine oli minu rida alates esimestest klassidest peale.
Hinne neli on minu jaoks pettumus, seda enam kui sain selle mõne semestri koondhindeks. Aga kooliasjadega on juba nii, et läbi aasta on järje peal olla üsna lihtne, aga eksamiteks ette valmistamine nõuab juba tõsisemat süvenemist, sest siis järsku pead sa teadma kogu aasta materjali, mitte vaid viimase nädala oma. Alates põhikooli lõpueksamitest kuni tegelikult ülikooli magistrieksamini välja olen näinud mustrit, mida ma ei saa pidada juhuseks – kui ma olen eksamiks korralikult õppinud ning palvetanud selle pärast, et Jumal aitaks mind eksamil – siis olen saanud alati selle pileti, mis mulle tollel hetkel kõige paremini sobib. Esimene kord oli 9-nda klassi inglise keele eksam, sellele järgnes mitu keskkooli ja ülikooli eksamit ning kõige krooniks ülikoolis bakalaureuse- ja magistrieksamid.
Jumal teadis, et see on minu rida ja ta juhtis minu kätt piletite valikul sinna kuhu vaja, et näidata mulle, et ta paneb mind tähele ja hoolib.
Ent ikkagi vajasin midagi enamat kui paar õnnestunud eksamit, vajasin sisemist kindlust ja rahu. Uppuja haarab kinni ju õlekõrrestki, kõige tühisemast lootusest, kuid sageli algab õige heitlus alles siis, kui jalad on kindlalt maa peal, sest küsimus „Mis edasi?“ ei ole alati see kõige kergem.
Jumal, kas ta näeb mind? Iga päev kuulsin temast ja võisin Temast mõelda, aga kuidas Temaga on?
See teadmine, et ta märkab ja ma olen oluline, tuli siis, kui ma tõeliselt hakkasin aru saama evangeeliumist. See ei juhtunud üleöö, see käis samm-sammult, kuid mu põues oli mõnus ootusärevus, sest ma tundsin, et ma olen nii lähedal selle mõistmisele ja siis kuidagi see mõistmine saabus – ma ei pea oleme eriline, täiuslik, püha ja puhas, et Jumal mind paneks tähele ja märkaks. Minu jumalapildis oli puudu see osa, et Jumal on ka uskumatult armuline ja ma ei saagi Tema armu kuidagi ära teenida. Ma sain selgeks, et see ongi hea sõnum, et Jumal märkab mind minu vigadega ja pattudega, kuid ma olen ikkagi Temale kallis ja see ongi põhjus, miks ta on armuline, miks suri Jumala Poeg, kelle kaudu on minu päralt igavene elu. Tema muudab mind, mitte mina ise.
Mida aeg edasi, seda rohkem ma imetlen Jumala juures seda osa. Jumal aitas mul ajada minu rida siis, kui olin Temast ja Tema mõistmisest kaugemal kui praegu. Ta oleks võinud oodata, kuid ta ei teinud seda. Kui Jumal kõnnib, siis võin ma imetleda Tema täiuslikkust ja selle juures teha „aah..“ ning olla samas kindel, et Ta paneb mind rohkem tähele, kui mina Teda kunagi suudangi.
Mõtted ei maga 