Peetruse päevik 8: Ootamatu pidu

Peale seda, kui Jeesuse pärast lõhuti ära minu maja katus, palusin Jeesust, et ta võimaluse korral võtaks inimesi vastu mujal kui minu kodus. Loomulikult oli mul hea meel halvatu Soobali pärast, kes nüüd taas käia suutis ja kes oli leidnud omale hingerahu, teades, et Jumal on talle tema patud andestanud, kuid ma kartsin, et see vahejuhtum annab inimestele uue mõtte selle kohta, kuidas Jeesust kuulata, kui Jeesus peaks olema kodus ja minu maja kõiki külalisi ei suuda ära mahutada. Tegelikult mõtlesin, et Jeesusele oleks vaja Kapernaumas oma maja, kuid sellest mõttest keeldus ta kategooriliselt. Ta tuletas mulle meelde, et Kapernaum on tema elukohaks ajutiselt, vaid hingetõmbekohaks, kuni ümbruskonnas on tekkinud väike rahunemine ja ta saab uuesti minna ringreisile, et õpetada kõiki juute.

Jeesus tuli mu palvele vastu ning käis inimesi õpetamas järve ääres, kus oli ruumi lahedamalt. Seal oli tal välja kujunenud harjumuspärane koht ühes väikses lahesopis. Vahel kui ta tundis, et rahvas talle liiga peale trügib, astus ta minu või Sebedeuse poegade paati ja lasi mõned sammud kaldast eemale sõuda ning rääkis siis rahvale paadis istudes. Ka meile sobis see variant – saime samal ajal tegeleda kaluri tüütumate töödega nagu võrkude puhastamine ja parandamine ning Jeesust kuulates ja talle küsimusi esitades läks aeg kiiresti.

Tee järve äärest linna läks läbi linna väravate, mille kõrval asus tollihoone. Kuna me olime kohalikud kalurid, siis ei puutunud me sellega väga tihti kokku, pidime vaid perioodiliselt pearaha tasuma kindlatele maksuametnikele, mis läks kokkuvõttes Heroodse kukrusse. Kaupmeeste jaoks aga oli see oluline koht, sest nemad pidid maksma tolli sissetoodud kaupade pealt. Nii käis äripäevadel tollihoone juures päris kõva sagimine, kus tolliametnik Leevi karavane inspekteeris, tollisumma määras ning tõendeid kirjutas maksu tasumise kohta. Kord kui me järve äärest tulime, oli aeg, kus linna väravas valitses suhteline vaikus. Ühtegi kaupmeestest polnud tollihoone juures oma järge ootamas ning Leevi ise istus väljas oma lauakese taga ning kirjutas süvenenult mingisse arveraamatusse.

Jeesus jäi Leevi juurde seisma.

Pead tõstmata esitas Leevi küsimuse: “Nimi ja külastuse iseloom?”. Tal oli ilmselt aja jooksul välja kujunenud erakordne tunnetus tema lähedal olevate inimeste liikumistest. Seisma jäädi tema juurde maksude tasumiseks ja ta ei pidanud isegi vaatama, et eristada seisvaid ja liikuvaid inimesi.

Kuna Jeesus Leevi küsimusele koheselt ei vastanud, tõstis tolliametnik siiski huvitatult pea. Jeesus tabas otse tema pilku ja ütles lühidalt: “Järgne mulle!”

Leevil kukkus stiilus käest. Ta vaatas Jeesusele uskumatu näoga otsa. Tema ilmes ei olnud seda põlglikku uskumatust, mida on ennast täis mehe näos, kui ta kuuleb midagi, mida ta peab naeruväärseks. Pigem oli see segu jahmatusest ja rõõmsast üllatusest.

Ülllatus oli see ka meie jaoks. Ehkki maksukogujad olid enamasti heal järjel mehed, vaadati nendele kõikjal viltu, sest nad tegid koostööd Rooma võimudega. Ka usujuhid näitasid üles nende vastu põlglikku suhtumist, eriti kui tegu oli variseride sekti kuuluvatega. Tõtt öelda olime ma meie sellisel arvamusel ja maksukoguja seltsis olemist püüdsime võimalusel vältida, seetõttu suhtlesid nad peamiselt omavahel või nendega, kes usuküsimustesse ükskõiksemalt suhtusid. Ja nüüd kutsub Jeesus seda meest meiega ühinema. See annab kindlasti järjekordse hoobi Jeesuse mainele. Muidugi, enamasti polnud need hoobid õigustatud, aga seda enam tuleks vältida neid momente, kus on võimalik. Siiski ei hakanud praegu seda olukorda kommenteerima, hakkas ju Jeesus uuesti kodu poole kõndima.

Meie üllatuseks jättis Leevi oma arveasjad pooleli ning natuke kõheldes ühines meie seltskonnaga. Kuuldes, et kõnelesime toidust – olime ju hommikust saadik järve ääres tegutsenud – tegi Leevi äkki ootamatu ettepaneku: “Õpetaja, kas sina ju su õpilased tuleksid minu kotta õhtust sööma, aukülaliseks. Plaanisin juba mõnda aega täna ühe piduliku olemisei korraldada ja sulased valmistavad seda juba ette.”

Oli näha, et see kutse teeb Jeesusele headmeelt, ta noogutas ja ütles: “Hästi, me tuleme sinu juurde õhtul peole. Aga sina pead praegu tulema meiega.” Jeesus võttiski Leevi kaasa koju ja veetsime seal kuni õhtuni aega vesteldes. Leevi peamiselt kuulas, aga vahel esitas mõne sügava küsimuse. See pani meid imestama, arvasime, et maksukogujad vaimulike teemade vastu huvi ei tunne. Leevi küsimustest selgus, et ta oli ammu oodanud võimalust Jeesusega kohtumiseks, aga ta oli peljanud, et õpetaja suhtumine tolliametnikesse on samasugune kui sünagoogi ülemal. Leevi siiski mõne aja pärast lahkus, et teha viimase hetke korraldusi pidusöögi tarvis.

Kui me õhtul Leevi maja juurde jõudsime, leidsime, et siseõu oli rahvast pungil. Seal paistsid olevat esindanud kogu Kapernauma ja ümbruskonna maksukogujate seltskond ja hulga muud rahvast, kellest kõik ei jätnud endast eeskujulikku muljet. Leevi tervitas meid ja peale meie saabumist kutsus külalised lauda. Jeesusele ja meile, tema lähedasematele õpilastele olid antud aukohad peoperemehe läheduses. Lisaks kutsutud külalistele astus sisse ka inimesi, kes olid tulnud Jeesust otsima ja nemadki lubati laua juurde, kuigi kaugematele kohtadele.

Toit oli külluslik ja meeleolu hea. Tundus, et Jeesus nautis selles seltskonnas viibimist ja tasapisi kadus ka meie vaoshoitus. Jutlesime erinevatel teemadel ja nagu ikka Jeesusega, tüürisid jutud peagi taevariigi juurde. Jeesuse sõnad puudutasid kohaletulnud külalisi ja nii mõnigi tõotas, et nad jäävad oma ametis ausaks ja ei võta liigkasu.

Mõne aja pärast märkasime, et ka mõned sünagoogi ülematest olid värava juures seisatanud. Esialgu pärisid nad aru Leevi teenijalt, misssugune pidu on siin käimas ja siis söandasid nad iselähemale astuda ja majja piiluda. Päris sisse nad ei julgenud tulla, sest kartsid ilmselt enda seostamist maksukogujate seltskonnaga. Leevi, kes neid märkas, pöördus mu poole ning palus mul ja Johannesel kui piisavalt väärikatel meestel minna ja kutsuda ülemad meiega ühinema. Tõusime üles ja astusime ukse juurde. Tahtsime neid Leevi nimel lauda paluda, kuid me ei saanudki selleni jõudma, sest nad küsisid halvakspaneval toonil: “Miks teie õpetaja sööb koos patuste ja maksukogujatega?”

Ma ei tea, kuidas Jeesus seda kuulis, sest ta paistis olevat elavas jutuhoos laualistega, kuid ta kuulis siiski ning pööras ennast ukse poole. Teda järgides vaatasid teisedki sinna. Siis ta ütles: “Terved ei vaja arsti, küll aga haiged. Kas ei ole prohvet Hoosea pühakirjas kirjutanud: ma tahan headust, aga mitte ohvrit? Seega ma pole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid.” Selle vastuse peale keerasid ülemad otsa ringi ja lahkusid, midagi endale nina ette pobisedes. Jeesuse noomitus oli neid täpselt tabanud. Usuliste juhtidena oleksid nad pidanud tegema kõike, et patuseid õigele teele juhtida, nii nagu tegid juba iidsed prohvetid, nemad aga hoidsid kõigist eemale, arvates, et see teeb neid õigemaks. Seevastu peolised muutusid Jeesuse suhtes ühe avatumaks, sest nad nägid, et siin on keegi, kes neist tõeliselt hoolis. Ma loodan, et meie kodulinn saab peagi uue alguse.

 

Peetruse päevik – Katus katki

Koju tagasi jõuda on alati hea. Olin oma Deboorast puudust tundnud ja tema minust. Jõudsime tagasi ööhakul ja see oli järgnevat arvestades hea. Loomulikult tuli Jeesus meie juurde. Ämm ei olnud unustanud seda heategu, mille Jeesus oli teinud ning seisis hea selle eest, et külalistetoas oli valmis ase. Kui vähegi võimalik olime ka võõrsil olles saatnud sõna oma käekäigust kodustele, aga tundus, et seda ei olnud väga vajagi. Kuuldused Jeesuse tegevustest olid Galileas levinud lausa kulutulena ning mõnikord mainiti ära tema kaaslaste nimesid, kelle seas me Andreasega olime.

Istusime õlilampide valgel ühisruumis, lamasklesime mattidel ja lasime endid Debooral teenindada – seda luksust polnud meil ammu olnud. Maja täitis värske leiva ja küpsetatud kala lõhn ning lauale olid toodud kuivatatud puuviljast valmistatud viigimarja- ja rosinakakud. Suvise lõikuseni oli veel aega, kuid mu naisel  – ja ega ausalt öeldes mulgi – polnud kahju vanadest varudest viimast võtta ning nautida seda head, mis meil oli. Vaid värskest veinist tundsin puudust, eelmise aasta saagist oli möödas juba kaua aega ning savianumates sai säilitada vaid paksu aurutatud siirupit, mida anti lauale veega lahjendatult. Vägisi tuli meelde pulm Kaanas ja salamisi tuli pähe mõte, et ehk Jeesus kordas taaskord seda imet, mida ta pulmas tegi ja tooks lauale seda värsket ja paremat.

Kui olime laua ääres muljeid jaganud läksime ära magama. Olin ka kalastamisest puudust tundnud ning tegime Andreasega plaani järgmisel hommikul vara väljuda ja järvele minna. Pere kokku kuivanud sissetulekut oli vaja hädasti täiendada. Olin meie äraolekul paadi välja rentinud teistele kaluritele ja teadsin, et niikaua kuni nemad suudavad järvest kalu välja tõmmata, ka minu pere nälga ei jää, kuid ega see küllustki majja ei võinud tuua.

Järvelkäik oli kosutav. Hommikujahedus mõjus virgutavalt ning õnneks oli ilm vaikne. Sattusime järves õige pea kalaparve peale ning paar tundi hiljem võisime rahulikult paadi kaldale tuua, et kalad ära sorteerida ja kokkuostjale viia, kes siis vedas need Kapernauma ja lähemate alevite turgudele. Tegelikult oli tulusam kalad ise turule viia, sest otse müües oleksime saanud paremat raha kui kokkuostja käest, teisest küljest aga tahtsime peale pikka äraolekut põhjalikumalt vaadata üle paadi ja võrkude seisukorra ja vajadusel neid natuke remontida.

Kokkuostja oli meid nähes rõõmus ja nõustus kogu saagi ära ostma – tundub, et olime täna hommikul esimesed, kes kala pakkuma läksid. Kui tagasi oma paadi juurde läksime, siis märkasime siit-sealt kohti, mida oli vaja parandada ning enne kui märkasime, oligi keskpäev käes. Jätsime oma tööjärje pooleli ning siirdusime koju tagasi lõunat sööma.

Ega see lihtne olnud, sest juba oli maja ees väike rahvasumm, kes otsisid võimalust teda kuulata või temalt abi paluda. Meid kui maja peremehi nähes tõmbus rahvas veidi tagasi, nii et saime sisse minna, kus murelik Deboora juba meid toiduga ootas.

“See on juba mõned tunnid nii,” ütles naine. “Ilmselt nägid inimesed hommikul teid ja teisi Jeesuse õpilasi Kapernaumas tagasi olevat ja levitasid seda kuuldust suust suhu. Nüüd on jälle paljud kohale tulnud, et temalt abi saada.”

Jeesus istus elutoas ja kõneles, auväärsemad külaelanikud vanemate seast olid samuti toas, ülejäänud rahvas aga tungles aknapilude ja ukse juures, et mitte tähelepanuta jätta seda, mida Jeesusel öelda oli. Märkasin toas ka sünagoogi õpetajaid Eberit ja Hananjat, kes kuulasid Jeesust huvitatult, kuid siiski skeptilise ilmega näol. Nagu ikka rääkis Jeesus kuningriigist, mis pidi tulema. Ta rääkis sellest, et see riik ei kuulu nendele, kellele seda tavapäraselt omistatakse – rikkad ja mõjukad. Ta rääkis, et see riik kuulub nendele, kes armastavad Jumalat üle kõige ja kes teevad häid tegusid mitte  selleks, et õnnistus ära teenida, vaid teistele õnnistuseks olla.

Teadsin, et Jeesus mõtleb seda tõsiselt. Ka meie jaoks oli olnud see sõnum üsna harjumatu. Meid oli õpetatud, et Jumala õnnistus väljendub jõukuses ja positsioonis ja olime imetlenud küla vanemaid. Samas oli selline õpetus nii mõnigi kord pannud meid esitama küsimusi, miks Jumal just mõningaid inimesi soosib. Vanemate seas oli tõeliselt häid inimesi, kes paistsid silma halastustegude poolest ja kes olid südamega selle juures, et inimeste elu võiks olla parem ning samas oli ka mõningaid, kes oma rikkuses oleksid saanud head teha, kuid seda ei teinud. Nad vaatasid vaestele üleolevalt ning rääkisid nende pattudest, mis nemad ja nende esivanemad pidid olema teinud, et nad nii trööstitus olukorras olid. Ei osanud isegi mõelda, mis need patud pidid olema.

Mis Jeesuse juures oli eriline, oli see, et tema sõnad ja teod läksid kokku. Ta ise tegi häid tegusid oma võimaluste piires ja ei pöördunud ära nendest, keda peeti kõige patustemaks. Kui ta tegi head, siis ei püüdnud endale tähelepanu tõmmata, vaid käskis austada Jumalat, kelle abil head teod olid juhtunud. Ta ei otsinud taga populaarsust.

Järsku kuulasime katusel kolistamist. Imestasin omaette, et kes sinna roninud on. Kuulajaskonnal oli küll kitsas, kuid katuselt ei olnud küll võimalik paremini kuulata. Võib-olla oli mõnel seisjal jalad nii ära väsinud, et nad olid otsustanud mööda treppi ronida katusele, et seal mõnda aega istudes jalgu puhata?

Järsku hakkas laest alla pudenema krohvitükke. Seda poleks küll tohtinud juhtuda ja hakkasin tundma piinlikkust. Kas ma polnud oma maja eest piisavalt hoolitsenud ja lihtsalt see, et keegi katusel kõnnib tekitab pragusid lakke? Ja seda mõnede küla vanemate ees? Jeesuse ees? Tegelikult tundes Jeesust, teadsin, et tema ei teeks sellest suurt numbrit. Pigem tuleks ta appi ja aitaks katuse ära parandada. Aga vanemate näol nägin küll hukkamõistvat pilku.

Järsku tekkis lakke auk ja nüüd sai selgeks, et see ei juhtunud mitte kogemata, vaid sihiliku tegutsemise tulemusena. Kellegi käed murendasid savikrohvi ja tõstsid ära katust kandvaid saviplaate, nii et hämaravõitu ruumi tungis üha rohkem ja rohkem valgust. Nii et katusele ronijad ikkagi tahtsid Jeesust kuulata ja selleks ei häbenenud lõhkuda Jeesuse võõrustaja kodu? Nüüd läksid nad küll liiale ja hüüdsin, et nad jätaksid katuse rahule ning kutsusin vanemaid sellise jultumuse tunnistajateks. Ka Johannesel ja Jakoobusel läks veri keema, nad hüppasid püsti ja olid valmis välja jooksma ja katusele ronima, et pahategijaid karistama. Jeesus peatas neid ja sundis meid jääma oma kohale.

Kellegi käed lükkasid kõrvale roovid ning tuppa tungis üha rohkem valgust. Siis järsku kaeti valgus kinni, kuid ainult hetkeks, sest saime aru, et ülevalt lasti alla inimene kanderaamil. Kui ta oli ettevaatlikult põrandale lastud, tundsin mehe ära. See oli Soobal, mees, kes oli juba aastaid olnud võimetu omal jalal  liikuma. Ka tema käed olid jõuetud ja ta suutis neid vaevalt tõsta. Inimesed rääkisid, et küllap ta on suur patune, et Jumal on teda nõnda karistanud. Enne haigust oli ta olnud rõõmsameelne mees, kellel oli palju sõpru, kuid peale halvatuks jäämist oli tema sõprade arv aina vähenenud ja vaid üksikud olid alles jäänud. Soobali pere elas küla kaugemas servas, kuhu viis kehv tee. Võib-olla oli seegi põhjus, miks teda väga tihti vaatamas ei käidud.

Nüüd vaatasid katusesse tehtud avausest läbi neli nägu, Soobali kolm lähedasemat sõpra ja tema vend. Nad palusid tungivalt Jeesust, et ta halvatut aitaks, sest muud lahendust ei ole.

Jeesuse näol oli juba tutav kaastundlik ilme. Ta vaatas inimestele, kes olid toas ja kes uksel tunglesid ning ütles: “Kas te näete, milline on nende meeste usk?”

Siis pöördus ta halvatu poole ja ütles: “Poeg, sinu patud on sulle andeks antud.”

Rahvahulgast käis läbi kahin. Nii julgeid sõnu polnud keegi veel Jeesuse suust kuulnud. Juba sõnum jumala riigist ja sellest, kes seda väärivad, oli sünagoogi õpetajad märgatavalt torssi ajanud ja nüüd selline välja ütlemine. Ainult Jumal sai ju patte andestada. Muidugi prohvet võis anda edasi sõnumi Jumalalt, kuid Jeesus ei käitunud siin nagu prohvet. Ta ei öelnud: “Isand ütleb, sinu patud on andestatud,” tema toon andis mõista, et tema on see, kes on patud andestanud.

Jeesus ilmselt mõistis mõtteid, mis inimestel peast läbi käis. Ta ütles: “Miks te mõtlete, et siin on toimunud jumalateotus? Arvake hoopis seda – mida on halvatule kergem öelda, kas “su patud on sulle andeks antud” või “tõuse püsti, võta oma kanderaam ja kõnni!”?”

Keegi ei söandanud sellele küsimusele vastata. Öelda võib ju kõike, samas olid needsamad inimesed näinud Jeesust inimesi tervendamas. Tõsi, ühtki halvatut polnud nende seas, kuigi halvatu polnud esimene, kes tema juurde oli kantud, ka palavikust nõrkenuid oli ta tervendanud. Aga tõesti, kuidas saab inimene kindel olla, et tema patud on talle andeks antud? Siis peaks ju mees hakkama ka uuesti kõndima, sest ilmselt oli ta halvatuks jäänud mingi ränga patu tõttu.

Jeesus jätkas: “Aga et te võiksite teada, et inimese pojal on meelevald maa peal patte andeks anda, siis…” ta pöördus halvatu poole ja ütles talle: “ma ütlen sulle – tõuse püsti, võta oma kanderaam ja mine koju!”

Halvatu, kes oma nõrkadel kätel oli püüdnud end Jeesusele lähemale upitada, tundus järsku elustuvat. Oli näha, kuidas tema lihased järsku pingule läksid ja ta end istuli ajas. Siis tuli tema näole uskumatu naetatus, kui ta tõmbas jalad konksu ja enda kõrvale, ning end seejärel nendele püsti ajas. Ta kummardus uuesti oma kanderaami tõstmiseks ning vaatas veelkord Jeesuse otsekui nõu küsivalt otsa.

Jeesus noogutas talle sõbralikult ja sellest julgustust saanuna astus mees oma raamiga ukse poole, kus rahvas talle aupaklikult teed tegi. Nüüd valgus kogu rahvas majast välja, vaatama seda, kuidas mees kindlal sammul kõnnib. Katuselt oli kuulda hõiskeid “Halleluuja” ja jooksusamme, Sõbrad ruttasid Soobalit õnnitlema ning tahtsid võtta kanderaami enda kanda, kuid Soobal keeldus. “Jeesus käskis mul võtta see kanderaam ja ise koju viia,” ütles ta rõõmsalt. “Kiidetud olgu Isand, et ma suudan seda jälle teha. Tõesti, Jumal olgu kiidetud ka teiesuguste sõprade pärast, kes mind Jumala prohveti juurde tõid. Sõbrad, kui tahate veel head teha, siis parandage Peetruse katus ära, mille te minu pärast ära lõhkusite. ”

 

Peetruse päevik 6: Reisil ja tagasi

Küll on hea üle mitme kuu jälle koduses Kapernaumas olla. Jeesuse lähikonnas olemine tähendab seda, et kunagi ei, mis järgmisena ette tulla võib. Ta ei ole tujukas, hoopis vastupidi, ta on imetlusväärselt kannatlik ja sihikindel nendes asjades, mida ta teeb, aga ometi on mõned asjad koos temaga ootamatud.

Just nii käitus ta hommikul peale suurt tervistamist – tegelikult räägitaksegi sellest siiamaani, sest seda, et nii palju inimesi korraga oma vaevustest vabanesid, pole juhtunud enne ja pärast seda meelejäävat õhtut hingamispäeva lahkudes minu kodus. Jeesus ööbis meie juures, aga ta oli juba vara hommikul väljunud. Kui minu pere ülesse tõusis, oli tema ase tühi, kuid maja värav seevastu täis inimesi, kes olid varase hommiku kohta minu meelest liigagi elevil.

Kui läksin väravasse neid tervitama ja uurima nende külaskäigu põhjust, seletasid nad, et nad tahavad kuulata, mida Jeesusel on öelda. Eilne õhtu oli neile avaldanud sellist muljet, et osad inimesed lausa tahtsid pakkuda talle kohaliku rabi positsiooni. Muidugi need asjad nii lihtsalt ei käi, inimeste toetus on küll oluline, aga linna vanemad peavad samuti oma otsuse tegema ja siiani olid nad olnud Jeesuse suhtes pigem ettevaatlikud – ei olnud ju Jeesus kaua siin elanud ja tegutsenud. Mulle ja Andreasele see mõte iseenesest meeldis ja peale hommikusööki läksime Jeesust otsima. Meie teadsime Jeesuse meelispaika, mida linnarahvas ei tundnud, väike sopp mäenõlval, mis oli igast küljest kaljuseinaga ääristatud ja mis võimaldas täiesti eraldi olemist. Jeesus käis seal sageli palvetamas ja mõned korrad olime meiegi seal temaga koos olnud. Kaljude vaheline vaikus mõjus eriliselt pühalikuna.

Meie sammude kaja peale tõstis Jeesus pea. Tervitasime teda rahusooviga ja rääkisime talle, et kõik juba otsivad teda. Meie kergeks pettumuseks ei jaganud Jeesust meie vaimustust rabikandidaadi puhul. Ta ütles hoopis: “Lähme mujale, naaberküladesse. Ma pean ka nendele Jumala riiki kuulutama, sest see on minu eesmärk.” Olime jahmunud.

Mõnikord on mulle ette heidetud seda, et ma kipun liiga kiiresti oma arvamust avaldama, aga samas on mu tuttavad sellega harjunud ja tihti, kui on vaja midagi öelda, siis vaadatakse minu poole ja nõkutatakse peaga, et ma peaksin selle välja ütlema, mida kõik mõtlevad. Nii ka seekord, Andreas vaatas ootavalt minu poole, et ma Jeesuse plaani kommenteeriks.

Ütlesingi: “Kas me peame siis kohe praegu ära minema? Läheme Kapernauma, võtame einet, räägime inimestega ja siis on meil aega teha plaane, milliseid ümberkaudseid kohti külastada.” Teised noogutasid, kiitus minu avalduse heaks.

Jeesus, selle asemel, et hakata meiega argumenteerima ja vaidlema, ütles taaskord: “Lähme. Kellel on vaja Kapernaumas ära käia, see tehku kiiresti, sest ma soovin, et te tuleksite minuga kaasa.”

Johannes jäi Jeesuse juurde, sellal kui me ülejäänud käisime kähku oma kodudest läbi ja teavitasime oma peresid. Deboora oli minu lahkumisest kurb ja valas isegi mõne pisara, kuid ta oli siiski nõus sellega, et ma lähen koos Jeesusega. Oli ju prohvet alles eile teinud terveks tema ema ja tänutunne selle teo pärast oli tal veel selgelt südames. Küsimusele, kui kauaks ma lähen, oskasin ma ainult õlgu kehitada. Salamisi lootsin, et mõne nädala pärast olen kodus tagasi.

Lõuna paiku asusimegi teele. Jeesus vestles oma palvepaigas Johannesega, sellal kui me Andrease ja Jakoobusega reisimoona kottide raskuse all ägisedes nendeni jõudsime. Jeesuse õnneks siis ei tundnud inimesed eriti huvi meie tegevuste vastu, nii et see lahkumine oligi poolsalaja.

Järgnevate nädalate jooksul külastasime erinevaid linnu Galileas. Jeesus astus igalpool sisse sünagoogidesse ning rääkis kuningriigi evangeeliumit. Ta kutsus inimesi üles meeleparandusele, nagu oli seda teinud ka Vettekastja ja aitas kurjast vaimust vaevatuid, kus võis. Kord võeti meid vastu lahkelt, kord üleolevalt, kuid Jeesuse suhtumine nendesse ei muutunud. Isegi, kui teda halvaks pandi, säilitas ta rahu. Meile tundus tema rahu kummaline. Johannes ja Jaakobus läksid nii mitmelgi korral sellest põlema, kui mõned seadustundjad Jeesust üleolekuga keeldusid vastu võtmast ja Jeesus pidi neid rahustama.

Ma arvan, et kuigi Galileastele erutav ja uudne, olime me tema sõnumite ja tegudega juba niivõrd harjunud, nii et konkreetsed sõnad ja juhtumid ei jäänud meelde. Kuid siis juhtus midagi, mis oma erakordsusega meid taaskord vapustas.

Ühest linnakesest väljudes, seisis tee ääres mees, kellest võis kaugel ära tunda pidalitõbise. Ta kandis jämedaid riideid ja tema jäsemed olid haigusest moondunud ning tema nahk kohati kaetud hallikate laikudega. Meid märgates hakkas ta meile lähenema ning tema kõnnak oli haiguse tõttu taaruv ja ebakindel. Meil kellelgi polnud isu temaga kokku puutuda ega roojaseks – rääkimata nakatatud – saada ning hakkasime automaatselt taganema, jättes nii tahtmatult Jeesuse meie ette eesliinile. Jeesus jätkas kõndimist, nagu talle tuleks vastu tavaline inimene. Pidalitõbine jõudis Jeesuse juurde ning laskus tema ette põlvili. Lähemalt vaadates tundus tema kuju veelgi ebainimlikum kui eemalt ning lisaks sellele tõusis meie ninna ebameeldivat surma lehka. Olime varemgi pidalitõbiseid näinud, aga mitte kordagi nii lähedalt. Tänu Jumalale, et meie peres ei olnud seda needust esinenud, muidu oleks moraalne kohustus sundinud neile toitu viima ja end ohtu saatma. Õnneks ei olnud meie peres nii suurt pattu esinenud, mis oleks sellise Jumala karistuse toonud.

Haige palus Jeesust: “Kui sa tahad, siis sa võid mu puhtaks teha!”

Uskusime, et Jeesusel on Jumalast antud vägi, aga kas ka pidalitõve tervendamiseks? Kas võis Jumal halastada sellele patusele ja kuulda Jeesuse palvet tema pärast? Jeesus paistis olevat liigutatud. Ta pööras oma näo meie poole, kes me tema selja taga veidi kartlikult seisime ning tema näost paistis kurbust. Siis vaatas ta taas haige poole ja tegi midagi ootamatut – ta sirutas oma käe välja ning puudutas pidalitõbist! Seda ei oleks ükski teine rabi ega tervistaja teinud, sest see tähendas automaatselt ebapuhtaks saamist. Võisime tänada õnne, et ükski preester või seadusetundja seda ei näinud, muidu oleks läinud täbarasti nii pidalitõbisel kui ka Jeesus oleks teistest eraldatud.

Ka pidalitõbine vaatas teda jahmunult. Ilmselt polnud keegi tervetest teda aastaid puudutanud, rääkimata mõnest rabist. Ma ei kujuta ette, kuidas oleksin seda mina talunud – eemal sõprade ja lähedaste embusest ja toest. Tundus, et tema silma valguvad pisarad. Jeesus jätkas: “Ma tahan, saa puhtaks.”

Ma ilmselt ei suuda päriselt kirjeldada seda, kuidas see puhastumine toimus. Pigem tundus, et mees lihtsalt sirutas end korra välja ning äkitselt olid tema liikmed ja nahk kui tavalise inimese omad. Vaadates oma roosakaid sõrmi levis üle tema kurnatud näo lai naeratus, mis ei tahtnud vaibuda.

“Oota ainult, kui kõik sellest kuulevad,” lubas ta entusiastlikult. “Kõik peavad saama teada, mida suudab Jeesus Naatsaretist!”

Jeesus muutus selle peale tõsiseks. Tema ilme oli samasugune kui sel hommikul, mil me Kapernaumast lahkusime ja mil me olime tulnud tema juurde samasuguse innuga, sest rahvas otsis teda. Ta kartis, et inimeste sensatsioonijanu takistab tal edasi andmast oma sõnumit ja pigem tullakse teda kauplema, et ta kohale jääks ja rabiks hakkaks. Seepärast ütles ta tervele mehele tungival häälel: “Vaata, et sa kellelegi midagi ei räägi, vaid mine näita ennast preestritele ja ohverda oma puhtaks saamise eest, mis Mooses on käskinud, neile tunnistuseks.”

Saatnud mehe minema pöördus ta meie poole ja ütles: “Ma tean, et ehkki ma teda hoiatasin, teeb ta sellele täpselt vastupidi. Seetõttu peame oma reisi lõpetama ja läheme tagasi Kapernauma. Peame võtma ka reisiks tee, mis viib asustatud kohtadest mööda, muidu ei anna inimesed enam asu.”

Kes võiks kahelda, et Jeesus on Messias? Tema sõnad olid prohvetlikud. Püüdsime eemale hoida isegi avalikelt teedelt ning üks või teine tema õpilane käis aeg-ajalt moona varumas, sest kõikjal uuriti, kuhu küll Jeesus läks ning kuulujuttude ajel tormasid inimesed ühte või teise kohta teda otsima. Ehkki meile meeldis see, et Jeesust sedabõrd hinnati, saime ka meie aru, et see tegi jutlustamise ja õpetamise Jeesuse jaoks keeruliseks. Salamisi tundsin ka head meelt, et peagi näen jälle Kapernauma ning oma kallist Deboorat.

Peetruse päevik 5: tervistamisimed

Ma poleks kunagi uskunud, et minust on saanud see, kes ma praegu olen -Võitu lähikondlane. Mina, Andreas, Sebedeuse pojad, samuti minu lapsepõlvetuttav Filippus Betsaidast ja tema lahutamatu sõber Naatanael veedame suure oma ajast koos Jeesusega. See ei tähenda, et me enam sugugi tööd ei teeks, kuid töö pole meie elus enam esimesel kohal. Teeme tööd vaid nii palju, nagu on vaja hinge sees hoidmiseks ja oleme praeguseks matnud maha äriambitsioonid. Kujutan, et eriti raske oli seda teha Jakobusel ja Johannesel, sest nende pereettevõte haare ulatub Jeruuselemma välja. Räägitakse, et isegi preestrid käivad nende kalapoest toitu ostmas. See on olnud nende perele uhkuseks ja kuigi me saame omavahel hästi läbi, olen mõned korrad isegi saanud nende peale pahaseks, kui nad oma saavutusi meelde tuletavad.

Mõned külaelanikud naeravad meie üle ja teised on meie pärast mures. Nad peavad meid vist veidi kergemeelseteks. Vahest ma ise oleksin ka mõned kuud tagasi olnud sama meelt, kuid enam mitte. Need inimesed pole Jeesust nii lähedalt tundma õppinud kui meie. See, kuidas ta tunneb pühi kirju ja kui hästi ta neid seletab, on hämmastav. Ma pole kogu oma elu jooksul sünagoogis käies nii palju õppinud kui nendel viimastel nädalatel Jeesuse käest. Seda räägivad tegelikult ka teised, kes teda hingamispäeval sünagoogis on kuulamas käinud.

Aga viimasel hingamispäeval avaldus midagi, mis kinnitas veelkord, et Jeesus pole ainult hea kõnemees, vaid ta on Võitu, et temas on eriline vägi, mida pole me näinud kunagi kelleski teises. Kui ta parajasti sünagoogis õpetas ning kõneles surmast ja hukatusest, astus sisse üks hullumeelne. Tema käitumine oli jubedusttekitav, tundus, nagu poleks ta ise kontrollinud oma liikumist, ta taarus, vehkis kätega ning tema silmad tahtsid otsekui pealuust välja tungida, kui ta kogudust jõllitas. Mõned mehed tõusid, et teda sünagoogist välja tõsta, sest ta häiris meie koosolemist ja võis olla ohtlik. Hullumeelne aga astus Jeesuse juurde ja vehkis tema näo ees näpuga, ise valju häälega hüüdes: “Mis meil on asja sinuga, Jeesus naatsaretlane? Kas sina oled tulnud meid hukkama?” Siis levist üle tema näo irve ning ta tagus kätega vastu põlvi, nagu oleks see mõte talle väga nalja teinud. “Ma tean küll, kes sa oled – Jumala Püha!” Tegelikult oli see ju tõsi, mida see mees ütles, kuid tema suust kõlas see mõnitusena.

Jeesus astus rahulikult talle sammu lähedale, vaatas mehele silma ja ütles: “Jää vait. Ja mine temast välja”. Mees langes, nagu oleks keegi teda rusikakangelane pikali löönud ning jäi vaikseks. Sünagoogis vaatasid inimesed üksteisele otsa ja pärisid sosinal, mis juhtus. Kuid mõne hetke pärast tõstis mees pea, tema pilk oli selge ning samas nõutu. “Kus ma olen?” Jeesus aitas ta püsti ja ütles: “sa oled vaba”. Mõistsime kõik, et ta polnud lihtsalt hullumeelne, vaid oli olnud kurjast vaimust vaevatud. Sünagoog täitus vaikse suminaga kui inimesed omavahel rääkisid ja imestasid. Nad olid vapustatud sellest, et Jeesus võib käsutada deemoneid ja need lähevad inimesest välja. Nii mõnigi küsis teise käest: “Mis asi see siis on?”

Peale seda sündmust ei suutnud ka sünagoogiülem enam ruumis korda säilitada ning me lahkusime koos Jeesusega meie koju. Minu ämm ei olnud hommikul Andrease, minu ja Deboraga koos tulnud, sest ta tundis end haigena ning nüüd majja astudes ei tulnud ta meile isegi vastu. Naine läks tema tuppa ja leidis, et ta oli jäänudki magamisasemele ning oli kõrges palavikus ning väga nõrk. Vahetasime Deboraga pilke. Kui Jeesus suutis ajada välja kurja vaimu, siis seda enam peaks ta ju suutma ajama välja palavikku.

Palusin Jeesust, et ta tervendaks mu ämma, kui see on tema võimuses. Jeesus noogutas ja laskis end Deboral ämma voodi juurde juhtida, kus see aeg-ajalt ohates lamas. Jeesus sulges silmad otsekui palveks ning ütles seejärel: “Oma isa nimel käsen ma palavikku sellest naisest lahkuda.” Ning siis võttis ta ämma käest kinni ja aitas ta püsti. Kohe oli tema näost kadunud palavikupuna ning ta avas suu ja ütles: “Kuidas ometi niimoodi saab, et meil on külaline majas ja teda pole lauda juhatatud ning tema janu kustutatud. Peetrus ja Andreas, tehke ometi Jeesuse olemine mugavaks ja Debora, sina lähed tood aidast veini ning ma hoolitsen toidu eest.”

See oli ämmale tüüpiline käitumine. Kuid oli imekspandav, et kohe peale voodist püsti tõusmist oli ta täis tavalist – võib-olla isegi ebatavalist – energiat. Istusime siis elutuppa laua äärde ning Debora tõi kannutäie värsket, alles eile pressitud veini. Ämm aga otse lendas elutoa ja köögi vahet, kandes lauale leiba, vinnutatud kala, kastet, meloneid ja puuvilju, hoolitsedes iga meie vajaduse eest.

Veetsime toreda pealelõuna Jeesuse seltsis, kuid hingamispäeva lõppedes, kui päike oli looja läinud hakkas meie maja juurde kogunema inimesi. Läksin välja küsima, milles oli asi. Selgus, et sünagoogis toimunu oli jätnud sügava mulje mitte ainult meie perele, vaid kõigile kohalviibijale. Ühel või teisel oli kallal mõni tõbi või teadsid nad mõnda haiget pereliiget või naabrit ja kui levisid jutud sellest, kuidas Jeesus oli hullumeelse tervistanud, tekkis paljudel lootus ka ise terveks saanud. Aga et nad pidasid sobimatuks – ja õigesti tegid – et Jeesus hingamispäeval nende haigustega tegeleks, siis kogunesid nad siia alles hingamispäeva lõppedes. Ilmselt nägi välja see natuke nagu oleks kuskil vandenõu käimas – pimenedes avanesid uksed ja inimesed võtsid suuna minu majani, teisi talutades ja mõnda lausa väega kaasa tirides. Nende seas oli inimesi, kes oli sarnases seisus kui see hullumeelne, kes hommikul sünagoogis rahutust tekitas. Jeesus palus tuua pingi maja ukse ette, et seal istet võtta ning inimesi vastu võtta. Ükshaaval inimesi ette võttes, nendega rääkides, nende peale käed pannes ja palvetades,  ei jäänud keegi abita. Mõnel inimesel paranesid haavandid, mis olid neid juba tükk aega vaevanud, teistel kadusid valud seljas ja liigestes, mis olid tekkinud raske töö tagajärjel, ning ilmselgelt deemonitest vaevatud said tagasi rahu ja selge mõistuse.

Milline päev ja milline õhtu! Kui Jeesus pole Võitu, siis kes veel on?

Peetruse päevik 4: Elukutse vahetus

Kaluri elu on põnev, aga teinekord jälle päris tüütu. Parimad tunnid kalapüügiks on hämarad varajased hommikutunnid, sest siis tõusevad kalaparved pinnale lähedale ning kuna vesi on tume, siis ei märka nad ka niisama lihtsalt võrku. Minu elukutses tähendab see seda, et pean tõusma vara, jätma oma pere veel magama ning suunduma Andreasega randa.

Viimased paar päeva on olnud püügi mõttes edutud. Oleme läinud õigel ajal järvele, aga millegipärast oleme tagasi tulnud praktiliselt tühjade kätega. Kuigi teinekord läheme vee peale puhtalt hasardist, siis peamiseks eesmärgiks ikkagi on elatise teenimine ja pikem ebaõnn tähendab seda, et elamiseks peame minema kasinate säästude kallale. Viimane öö oli samasugune, läksime eriti vara, lootes, et see kuidagi on abiks, kuid päikesetõusu ajaks ei olnud meil veel midagi. Käed olid ka aerutamisest juba üpris väsinud, nii et otsustasime randuda ja puhastada ja parandada võrke. Nii tüütu kui see töö ka on, peame seda siiski tegema. Andreas on iseloomult minust kannatlikum ja pean omajagu vaeva nägema, et temaga selle juures sammu pidada.

Kui päike oli juba kõrgel, tuli Jeesus mereranda. Ta oli juba mõned nädalad Kapernaumas elanud. Räägiti, et kodulinnas Naatsaretis oli ta suutnud sünagoogis juudid nii välja vihastada, et ta oli napilt eluga pääsenud. Jeesus ise oma tagasihoidlikkuses sellest sündmusest eriti ei kõnelnud, kuid mõned tuttavad Naatsaretist andsid teada, et Jeesus oli end Messiaks kuulutanud. Mitte küll otseselt, aga kui ta luges seda, mida Jesaja on Messia kohta ennustanud, siis lausus ta, et see sõna on tõeks saanud. Pahased inimesed ajasid ta sünagoogist välja ning peale seda vahejuhtumit tuli Jeesus Kapernauma elama ning rääkis kõikjal inimestega – tänavatel, turgudel, kodudes. Meiegi saime temaga aeg-ajalt kokku, aga töö ei lubanud temaga pikemalt suhelda. Tegelikult me seda soovisime, aga nagu kiuste olid meid tabanud ajad, kus kalapüük ei õnnestunud, nagu ma juba olen eespool maininud. Seega olid meie mõtted pigem hõivatud tööga kui Jeesusega.

Aga nüüd oli Jeesus ise tulnud rannale, kus me parajasti peale nurjunud ööd võrkudega toimetasime ning temaga oli kaasa tulnud omajagu rahvast. Jeesus palus luba oma tööd jälgida ja meiega samal ajal vestelda. Mis sai meil selle vastu olla. Kui me kurtsime talle oma halba kaluriõnne, siis rääkis Jeesus sellest, et kõigepealt tuleb otsida Jumala riiki ja küll Jumal annab kõige muu vajaliku otsijaile kaasa. Seda oli tal muidugi kerge öelda. Tundub, et ta ise saab päris kenasti hakkama ilma tööta, inimesed kutsuvad teda pidevalt külla, nii et öömaja on tal olemas ja laud alati kaetud seal, kuhu ta sisse astub. Meie endale sellist luksust ei lubada.

Märkamatult kogunes siia juba paras hulk inimesi, kes lausa meile füüsiliselt peale pressisid  ja nüüd palus Jeesus, et me paadi lükkaksime mõned süllad kaldast vette, et me saaksime natuke hingamisruumi. Panime paadi ankrusse ja jätkasime ise paadis muude tegevuste tegemist, sellal kui Jeesus rahvale rääkis. Pean tunnistama, et ega väga palju ma teda ei kuulanud, sest mõtted olid endiselt nurjunud kalapüügi juures. Aga see jäi meelde, kuidas Jeesus rääkis Jumalast kui oma isast – halastajast ja armulisest. Muidugi, Tooras on ka räägitud temast sellisest, aga seda osa väga rabid sünagoogis ei käsitlenud. Peamiselt tegeleti nende küsimustega, kuidas õigesti elada, et Jumala heakskiitu ära teenida. Jeesuse järgi aga armastab ja aktsepteerib Jumal, sest ta ongi loomult armuline ning just seetõttu peab häid tegusid tegema.

Mõne aja pärast lõpetas Jeesus oma kõne ja palus rahval minna tagasi külla. Oli ka aeg. Meiegi tahtsime tagasi kaldale ja koju minna. Panime aerud oma kohale ning tõstsime ankrukivi paati, aga Jeesus peatas meid. Ta ütles, “Sõudke õige sügavale loomuse katseks ja visake võrgud vette.” Ütlesime Andreasega nagu ühest suust, et me oleme terve öö vaeva näenud kala püüdmisega. Tõesti, päeval kala püüdmine on üsna tulutu ette võte, kui just õnge ei kasuta, võrkudega pole eriti midagi teha. Kalaparved lähevad päeval sügavamale, kus on jahedam ja kuhu meie võrgud ei ulata. Ja need kalad, mis on pinnapool näevad selges vees võrke ja hoiavad neist eemale. Sama hästi võiks mina Jeesusele õpetada, kuidas tisleritööd teha või rahvale jutlustada. Eriti just sellest viimasest ei tea ma midagi.

Aga siis meenus meile see, mida me Kaana pulmas olime näinud ja otsustasime siiski Jeesust kuulda võtta. Ütlesin talle: “Sinu sõna peale lasen ma võrgud vette” ning sõudsime eemale ja viskasime võrgu sisse. Ootamatult sööstis läbi vee ülemiste kihtide suur kalaparv ja otse võrku ja kui me hakkasime välja tõmbama, olid nöörid nii pingul, et meie enda jõust jäi väheseks ja osa võrke rebenesid. Viipasime kaldal olevale paadile, kus Sebedeus poegadega võrke parandas, et nad meile appi tuleksid. Nad vedasid paadi kiiresti vette ja sõudsid järvele meie juurde ning aitasid võrgu välja tõmmata. See polnud ka hulgakesi lihtne, aga meie emotsioonid olid laes. Rõõmsalt hõigeldes julgustasime üksteist ja tõmbasime kalad välja, ka Jeesus oma tugevate kätega oli abiks. Peale kõva tööd olid meie mõlemad paadid pardani kalu täis laaditud ja paadid nii sügavale vajunud, et vaid parras oli vaid vaksajagu veest kõrgemal ning ka pisike laine ähvardas paati tungida. Õnneks oli ilm täiesti tuulevaikne. Sellist saaki polnud me kunagi varem saanud ja nüüd võisime olla kindlad, et meie ei pea mõneks ajaks sissetuleku pärast muretsema. Kas see oligi see, mida Jeesus oli öelnud – otsida esiti Jumala riiki ja siis antakse kõik muu pealekauba? Vaid Jumal suutis anda meile sellise üleloomuliku kalasaagi.

Äkki tabas mind mõte, et Jeesuse näol pole tegu vaid Messiaga, vaid lausa jumaliku olendiga. Ma võin selle küll panna päikese arvele, mis Jeesuse selja tagant paistis, aga mulle tundus, et sel hetkel oli Jeesuse ümber üleloomulik valgus. Selles valguses tundusid mulle ühtäkki naeruväärsed minu kahtlused Jumala väe ja armulisuse suhtes ning Jeesuse sõnade suhtes ja teisest küljest tundsin end järsku tohutult väikese ja tühisena, patusena millegi suure ees. See tunne kriipis niimoodi hinge, et ma ei suutnud seda taluda. Tahtmatult langesin sealsamas paadis põlvili ja hüüdsin Jeesusele: “Minu juurest ära, sest ma olen patune inimene.” Need sõnad öelnud tabas mind järsku uus hirm – järsku Jeesus võtabki seda kuulda. Kui ta on Messias, kui temas on mingi jumalikkus, siis vastupidi, ma peaksin soovima kõigest väest tema ligidal olla. Märkasin, et ka Johannes ja Jaakobus teises paadis olid laskunud põlvili, mida Andreas tegi, seda mu silm hetkel ei märganud. Jeesus naeratas, pani oma käe mu õlale ja ütles, “Ära karda, nüüdsest peale pead sa inimesi püüdma!”

Minu südant täitis rõõm, tõusin ettevaatlikult täislastis paadis jalgadele ja Jeesus embas mind. Jeesus kutsus mind kaasa, tegema sama tööd, mida tema tegi – rääkima inimestele taevariigist. Ja ma ei pea muretsema selle pärast, kuidas ma hakkama saan või kuidas mu pere hakkama saab. Kui Jeesus on koos minuga, siis küll Jumal hoolitseb meie vajaduste eest. Sõudsime kaldale. Sebedeuse paat oli jõudnud kaldale juba varem – neil oli rohkem tööjõudu paadis ning nad said kiiremini minema. Kui meie randusime, olid nemad juba paadi kaldale vedanud ning asunud uurima rebenenud võrke. Meiegi tõmbasime paadi kaldale ja tahtsime sedasama teha, kuid Jeesus peatas meid. Ta astus minekule küla poole ja kutsus meid jõrgnema. Jätta see rikkalik saak sinnapaika? Me ei kõhelnud, vaid tegimegi seda ja läksime temaga koos. Teel möödusime Sebedeuse paadist ning Jeesus kutsus vendi endaga kaasa. Ka nemad ei hakanud arutama, vaid hüppasid paadist välja ning ühinesid meiega. Sebedeus vaatas neid veidi mõistmatute nägudega, aga seejärel tema ilme mahenes ja ta hüüdis meile järele: “Ärge muretsege, hoolitsen oma sulastega kogu saagi eest! Tänu Jeesusele meil üleüldse nii hästi läks.”

Niisiis olen nüüd ametlikult elukutset vahetanud, kutselisest kalurist on saanud kutseline inimestepüüdja. Mis saab edasi?

Peetruse päevik 3: pulm Kaanas

Jeesus võib olla Võitu! Olen selles üha rohkem ja rohkem veendunud. Põhjuist uskumiseks andis juhtum pulmapeol. Tegelikult pole palju neid, kes seda teavad, sest Jeesus tundub olevat Võitu kohta ootamatult tagasihoidlik, aga meie oleme selle tunnistajateks. Meie all mõtlen mind, Andreast, Sebedeuse poegi ning veel kahte Galilea kalurit Filippust ja Naatanaeli, Tolmai poega.  Filippus on meie lapsepõlvesõber. Tema, Andreas ja mina oleme pärit Betsaidast, mis on Kapernaumi kõrval Galilea järve kaldal. Kui mina ja Andreas kolisime ärilistel kaalutlustel Kapernauma, siis jäi Filippus Betsaidasse, aga kohtume ikkagi päris tihti, sest ka tema käib Kapernauma sünagoogis. Naatanaeli me õieti ei tunne, aga ta paistab loomult olema üks tõsine ja tark mees.

Ka Filippus oli Jordani ääres Vettekastjat kuulamas, kuid ta polnud Jeesust näinud. Sel päeval kui meie tagasiteel olime, oli Jeesus ise kutsunud Filippuse endale järgnema. Jeesuses on midagi sellist, et kui tema kutsub, on inimesed valmis kohe tema juurde tulema. Mulle tundub, et siin on midagi enamat kui tema lihtsalt sõbralik ja meeldiv loomus. Temas on seletamatu autoriteet, mis paneb inimesi tegema seda, mida ta ütleb, kuid ometi pole veel nähtud, et ta kasutaks seda enda heaks. Filippus viis Jeesuse juurde ka Naatanaeli, nagu Andreas viis minu. Ning nad asusid koos tagasiteele Galileasse. Uskumatu, et Jeesus seda jaksas, sest see rännak on väsitav ning tema oli just hiljuti lõpetanud pika paastu.

Kui me Sebedeuse poegadega pulma jõudsime, oli pidu juba mitu päeva kestnud. Jeesus oli seal koos Filippuse ja Naatanaeliga ning nautis inimestega suhtlemist ja head toitu. Me polnud näinud veel peigmeest, et teda tervitada, sest kombekohaselt oli ta oma noore pruudiga nautimas mesinädalaid ja alles nädala lõpus pidid nad liituma meie peoseltskonnaga. Kasutasime võimalust, et lihtsalt toredalt koos aega veeta. Jeesus ja Sebedeuse pojad meenutasid aegu, mil viimased olid veel olnud poisikesed. Sellest oli palju lõbusaid lugusid, aga kuna need pole siin olulised, siis ma neid ei hakka kirja panema.

Kui seitsmes päev kätte jõudis, tulid peigmees ja pruut ka oma kambrist välja ning ühinesid pidusöögiga. Selleks puhuks oli peigmehe koju rohkem rahvast kogunenud, kes olid vahepeal ära käinud oma toimetusi tegemas. Pulmavanem käis kinni närvilise näoga ja rääkis midagi pikalt Jeesuse ema Maarjaga. Maarja tuli sinna, kus me koos Jeesusega istusime ja ütles tasasel häälel, nii et vaid meie seda kuulsime: “Neil ei ole enam veini.”

See rabas meid kõiki. Kui piinlik! Pidu oli jõudnud haripunkti ja vein oli otsas? Tõesti, viimane partii kannudes oli olnud lahjavõitu. See polnud enam värskelt pressitud vein, vaid veega lahjendatud viinamarjasiirup, mida tavaliselt varuti omajagu, sest see ei läinud riknema nagu värske, kuid see-eest ei olnud maitselt enam nii hea. Teadsime, et selle eest vastutavad korraldajad, aga muidugi langeb halb vari pruutpaarile. Maarja, kes oli abiks toitude ja jookide lauale kandmise eest, tundis kindlasti end halvasti, et sugulaste pulmadele selline plekk jääb. Kuid see, mida ta Jeesusele ütles, ei olnud lihtsalt ahastav teadaanne, vaid me kuulsime tema hääletoonis palvet. Me mõtlesime, et järsku teab Jeesus siin inimesi, kelle käest oleks võimalik kiiresti veini muretseda. Jeesuse diskreetsuse peale võis loota ja siis polnud karta, et see ebameeldiv saladus välja tuleb.

Jeesus vaatas oma ema poole ja ütles: “Naine, mis on sul minuga asja? Minu tund ei ole veel tulnud.” Me ei saanud päris täpselt aru, mida Jeesus sellega öelda tahtis. Kas ta oli mingi osa veel pulmapeos, enne mida ta ei saanud lahkuda, et uut veini muretseda? Maarja igatahes lahkus hetkeks, kuid tuli siis tagasi kahe teenriga ning ütles neile: “Mida iganes tema teile ütleb, seda tehke.” Jeesus tõusis püsti ja palus teed juhatada laoruumini. Ta kutsus kaasa ka mind ja Johannest. Tõusime samuti ja kõndisime aidahooneni, kus oli varjus 6 suurt kivianumat. Veel hiljuti olid need täidetud veiniga, kuid nüüd olid tühjad ja puhtaks pestud.

Jeesus vaatas anumaid ning ütles siis teenritele, “täitke anumad veega.” Me ei mõistnud selle korralduse mõtet. Esiteks oli see suur töö ja teiseks, kuidas see aitaks probleemi lahendada? Kuna teenritele oli korraldus antud, siis ei hakanud nemad küsimusi esitama, vaid hakkasid saalima kaevu ja aida vahel. Jeesus vaatas meile otsa ja küsis: “Kas te tahate pruutpaari aidata?”. Loomulikult vastasime jaatavalt ning Jeesus ütles, “võtke ka ämbrid ning asuge anumaid täitma. Tööd on palju ja aega on vähe.” Teha pulmakülalistena sulaste tööd? Ega see mõte eriti meeldivalt kõlanud, aga otsustasime siiski Jeesusele vastu tulla ning võtsime ohates ämrbid ja hakkasime kaevu vahet voorima. Ka Jeesus ise võttis ämbri ja töötas koos meiega.

Mõne aja pärast olid kivianumad vett täis ja meie palged tilkusid pingutusest higi. Nüüd ütles Jeesus teenritele, “Ammutage siit ja viige pulmavanemale maitsmiseks.” Teenrid vaatasid mõistmatute nägudega Jeesusele otsa, kuid kuuletusid. Lõpuks oli nende kohus käsku täita. Meiegi vaatasime Jeesuse mõistmatult otsa. Jeesus võttis savikruusi, ammutas sellega ühest anumast ning pakkus meile juua. Peale seda väsitavat tööd kulus tõesti sõõm vett ära, nii et tõstsin kruusi ja avasin suu. Minu kurgust voolas alla käige ehtsam värskeltpressitud vein – tume, magus ja kosutav. Jõin ühe sõõmuga kruusi tühjaks ja pühkisin käeseljaga suu kuivaks. Johannes vaatas mind üllatunult, kahmas samuti kruusi ning jõi. Tema nägu läks särama. “See on ju – vein!” ütles ta rõõmsalt. “Ja hea vein!” Ning siis küsis ta Jeesuse käest, “Kuidas see sai sündida?” Jeesus vastas, “Iga hea and tuleb Isalt taevas. Minu Isa tunneb rõõmu inimeste rõõmust.” Jumal tegi Jeesuse läbi ime. Ta peab tõepoolest olema suur prohvet ja Võitu, et Jumal teda niimoodi kuulda võtab.

Kiirustasime põnevil teenritele järgi, et näha pulmavanema reaktsiooni. Jõudsime kohale just siis, kui pulmavanem oli kruusi oma suule tõstnud ning tema näos paistis üllatus. Pulmavanem oli arvanud, et vein on otsas, kuna korraldajaad ei leidnud aidast enam ühtegi täidetud nõud. Ta saatis kähku ühe teenri peigmeest otsima. Kui peigmees tuli, siis haaras pulmavanem kahe käega tema käest kinni ning raputas seda ja ütles vaimustunult: “Igaüks paneb esmalt lauale hea veini, ja kui juba küllalt on joodud, lahjema; sina aga oled hoidnud hea veini praeguseni alles. Milline pulmapidu! See jääb kauaks ajaks kõigile meelde!”

Igatahes meile jääb see kindlasti meelde, sest me teame, kust see vein pärines.

 

Peetruse päevik: 2. pulmatralli ootuses

Nüüdseks on paar päeva möödunud ja ärevus mu hinges on kasvanud. Inimesed, kes mind tunnevad, teavad, et ma pole üldiselt muretseja, pigem tegutseja. Kui midagi on valesti, siis panen käed külge, või siis vähemalt ütlen välja oma arvamuse nendele, kes saaksid ise käed külge panna. Kahjuks see toimib elus nende asjadega, mis on käegakatsutavad, aga kuidas hakkama saada asjadega, mis on hinge peal ja hingelised?

Igatahes peale Galileasse saabumist oli järgmisel päeval vaja ette võtta üks kalastusretk, et oma äraelamist kindlustada. Nagu tavaliselt, tegime seda neljakesi, mina ja Andreas minu paadiga ning Sebedeuse pojad oma paadiga. Kuigi nad on teatud mõttes nüüd meie konkurendid, oleme endiselt head sõbrad ja kalaretkel võib kõike juhtuda, nii et on hea kui saab üksteist aidata. Mõnikord on ühel paadil nii palju kalu võrgus, et kuidagi ära ei mahu ning siis pole mõtet neid vette tagasi visata, vaid kaaslastega jagada, teinekord veab jälle teisel paadil. Ning kui võrk peaks kuhugi kaljunuki taha kogemata kinni  jääma, siis on mitmekesi lihtsam seda lahti harutada.

Seega läksime juba vara järve peale ja viskasime võrgud vette ning saagi ootuses ajasime juttu. Tegelikult oli see rohkem hõikumine, sest paate ei saa ka liiga lähestikku ajada, aga ajaviide seegi. Mul olid meeles Jeesuse sõnad, et me kohtume Kaanas ja uurigu ma Sebedeuse poegadelt järgi, milles on asi, nii et kasutasin ära soodsa võimaluse.

“Ah et Jeesus, Joosepi poeg ütles nii,” imestas vendadest noorem Johannes. “Kas sa ka teadsid, et Jeesus on meie tädipoeg?” Kui ma eitava vastuse teele saatsin, ütles Johannes: “Tegelikult pole me teda mõnda aega näinud, aga aeg-ajalt oleme ikka Naatsaretis tädi Maarjal külas käinud ja mõnikord nemad meil. Jeesus on väga tore mees. Ta on minust muidugi palju vanem ja ma mäletan, kuidas ta meiega mängis ja lugusid jutustas, kui me poisikesed olime.Ta pani meile ka hüüdnimed – piksepojad, sest me olime ilmselt päris üleannetud lapsed. Ma arvan, et temast sõbralikumat meest pole üldse olemas. Ilmselt nüüd pole ta olnud enam palju aega sugulasi külastada, sest Joosep suri õige mitu aastat tagasi ja Jeesus peab tegelema puusepaäri korraldamisega, et pere toetada. Tal on osavad käed ja ma arvan, et ta võiks päris head raha teenida, kui ta sellest rohkem hooliks. Aga tundub, et temast sai puusepp ainult selle pärast, et Joosep seda oli. Ma arvan, et tegelikult tahtis ta alati rabiks saada, aga elu on läinud nagu läinud.”

“Aga mis seal Kaanas toimub,” küsisin ma vendadelt. Seekord seletas Jakoobus, et üks nende ühine sugulane peab seal peagi pulmi ja Maarja on üks peokorraldajatest. “Jeesus soovib ilmselt, et ka teie pulma tuleksite. See on just tema moodi, tunda inimeste seltskonnast rõõmu ja hoolitseda, et võimalikult paljud rõõmust osa saaksid.” Nagu meie pulmadele tavaks on oodatud ka sõprade sõbrad, nii et otsustasime Andreasega selle võimaluse ära kasutada ja ka vastabiellunuid minna õnnitlema.

Varsti katkestas meie jutu kalaparv. Saak oli tol päeval päris hea ning tuli korralikult rabada, et see paatidesse tõsta. Seejärel võisime rõõmsa meelega turule minna oma kaupa pakkuma. Seal rääkisime Sebedeuse poistega veel Jeesusest ning Andreas rääkis neile, mida ta oli Vettekastjalt kuulnud ja mida Jeesus oli talle jutustanud. Unustasin ennist kirja panna selle Jeesuse paastumise loo, mis oli tõeliselt paeluv. Nimelt peale vette kastmist oli Jeesus tundnud, et ta peab minema tühermaale paastuma ja palvetama. Tundub kummaline, et ta oli seal nelikümmend päeva järjest ja ei tundnud igatsust toidu järele ja üleüldse möödusid need päevad tema jaoks kiiresti. Minu jaoks on pikad palved rasked. Mulle meeldib kiiresti kõik Jumalale ära öelda ning siis edasi tegutseda ja ma ei kujuta, millest üldse on Jumalaga tunde ja päevi rääkida. Ma olen mõelnud, et võib-olla sobib palvetamine üleüldse naistele paremini, kui meestele, sest Deboora võib siis pikalt edasi rääkida kui minul on kõik sõnad ja mõtted otsa saanud. Tal nagu oleks kuskil põhjatu allikas, kust juttu ammutada. Ometi Jeesus suutis seda ning siin on ilmselt üks asi, kus ma pean temalt ise küsima, et kus ja kuidas palvetamine käib. Jeesusel igatahes möödus see aeg kiiresti ning alles neljakümnendal päeval tabas teda järsult nälg. Ning siis oli platsis kurat. Sellest ma päris täpselt aru ei saanud, kas ta oli inimese või ingli kujul – või äkki hoopis maona nagu Eedeni aias – igatahes oli ta seal, et Jeesust ahvatleda.

Ta pakkus Jeesusele võimalust muuta kivid leibadeks, kui ta on Jumala Poeg. Siinkohal hakkasime kaaslastega arutama, et mida see üldse tähendab. Johannes ja Jaakobus ju tundsid tema isa, Joosepit ja kuigi räägiti, et Jeesuse sünniga oli seotud miski vassimine, siis üldiselt usuti, et ta on Joosepi poeg. Joosep oli aga tavaline puusepp. Võib-olla mõtles Jeesus siin seda, ta on heebrealane, juuda soost. Me kõik oleme ju Jumala pojad selles mõttes. Ja tõesti, keda muud võtab Jumal imeliselt kuulda, kui ustavaid mitte oma äravalitud rahva seast. Jeesus aga vastas kuradile Moosese sõnadega – kirjutatud on, et inimene ei ela ükspäinis leivast, vaid igast sõnast, mis tuleb Jumala suust. Leidsime, et Jeesus vastas targalt. Juhul kui Jeesus oli tõotanud paastuda, siis ei tohtinud kiusatuse tõttu paastu katkestada. Samas jäin ma mõtlema, et kas Jeesusel oli tõesti siis võimalus muuta kivisid leibadeks? Ükski prohvet pole seda veel teinud, kuigi Mooses näiteks tõi kaljust vett. Ka see on küsimus, mida tasub pärast edasi uurida.

Siis näitas kurat talle kõiki maailma riike ja nende hiilgust ning ütles, et ta võib need Jeesusele anda, kui ta ainult tema ette kummardaks. Leidsime, et kui Jeesus on Messias, siis on see tõesti paras kiusatus. Ega Taaveti riigi taastamine  saa ole kerge tegu, kõigepealt on vaja vabastada maa roomlaste võimu alt ja siis saada nii tugevaks ja silmapaistvaks, et muudest riikidest tullakse vabatahtlikult end vasalliks pakkuma. Jeesus tegi õigesti, et vastas, et ainuüksi Jumalat peab kummardama ja Teda teenima.

Ja siis viis kurat ta templi harjale ja soovitas tal alla hüpata, et näidata, kas Jumal on ikka temaga ja hoiab inglitega tema keha. Kurat isegi tsiteeris psalme, mida meiegi olime sünagoogis kuulnud. Templi harjalt alla hüppamine on muidugi kindel surma minek ja üks paras uhkustamine. Kuna Jumal ei armasta ülbet südant, siis tegi Jeesus jällegi õigesti, et vastas kuradile, et Jumalat ei tohi kiusata. Siis jättis kurat ta rahule.

Imetlesime seda, kui hästi Jeesus tunneb Toorat, kuna ta polnud rabide koolis käinud. Eks meil on siiski päris palju küsimusi temale, kui ta on ikka Võitu. Pulmaminekuni on veel veidi aega nii, et ärevus rõhub. Loodan, et peagi saan vastused.

 

Peetruse päevik: 1. kohtumine

See päeviku kirjutamine on mulle uus asi. Õigupoolest pole palju neid, kes seda teevad. Kõik ei oska kirjutada, endalgi läheb see tähtede maalimine vaevaliselt, sest päris palju aega on läinud möödas sellest, kui sünagoogis leviit Hananja seda kunsti lastele õpetas. Papüürus pole ka odav kraam ja ega mul pole ka põhjust priisata, kaluri tööga just rikkaks ei saa, aga toime tuleb küll. Naaber Sebedeuski on kõva tööga päris heale järjele saanud, on uue paadi ostnud ja kalurid palganud, ise tegeleb ta nüüd rohkem turustamise ja arvepidamisega.Ta on nii edukas, et müüb kala lausa Jeruusalemmi turgudel.

Vana paadi ostsin talt mina ära. Pidin kõik oma säästud selleks kokku panema ja küsisin vend Andrease käest veel lisa, kuid paat on veel tugev ja kannatab aastat viis veel ilusasti välja. Omanik on ikkagi parem olla, kui palgatööline, kui saak on hea, siis on tulu suurem. Pere vajab sissetulekut, sest vastutus on kasvanud. Kallis Deboora, minu noor naine ei ole mulle veel järeltulijaid kinkinud, aga üks lisasuu on juures, sest ämm elab nüüd ka meie juures. Deboora isa Naatan läks kahjuks mõni aeg tagasi magama oma isade juurde ja et Debooral vendi-õdesid ei ole, siis võtsime Naomi oma katuse alla. Nii on lesel kergem ja meil ka majapidamises veidi abi juures.

Sattusin nüüd kirjutamisega hoogu ja et mitte rohkem papüürust raisata, siis tähendan üles põhjuse, miks ma seda oma kroonikat pidama hakkasin. Viimasel ajal on mul lihtsalt tunne, et midagi suurt ja erilist hakkab sündima. Õhus on ootusärevust. Jumala riigist ei räägita enam mitte ainult sünagoogis, vaid ka tänavatel ja turgudel. Mäletan, et poisina sünagoogis Hananja jutustatud lugudes meie rahva mineviku kohta tekkis mul alati palju küsimusi, kuidas see või too asi juhtus. Ja auväärt leviit pidi palju kordi õlgu kehitama ja kasutama väljendeid nagu “vist”, “võib-olla” ja “arvatakse, et”. Ma arvan, et see kõik on selle pärast, et lood pandi kirja hiljem, kui mälestus nendest oli juba tuhmumas. Kuna mulle tundub, et midagi on juhtumas, siis püüan hoolitseda selle eest, et need olulised asjad mööda ei läheks. Ning midagi on juba toimumas.

Usun, et Vettekastja Johannesest on juba paljud kuulnud ja temast on kindlasti juba tehtud ettekanded, mis on jõudnud kuningas Heroodese kõrvu, seepärast ma pikalt temal ei peatu. Vaid niipalju, et ka mina Andreasega oleme kuulnud temast kui prohvetist, kes Jordani alamjooksul jutlustab ja inimesi vette kastab. Kuuldused temast on jõudnud juba Galielasse. Kuna meil seisis ees nagunii teekond Jeruusalemma, siis otsustasime pärast läbi põigata ka Jordani äärest, kus Johannes tegutseb. Johannese jutlus avaldas meile mõlemale muljet. Me olime ka väga üllatunud, mida ta ütles usujuhtide kohta. Tõesti, ega inimese südamesse näeb ainult Jumal ja prohveti kaudu tuleb tõde päevavalgele, aga me poleks uskunud, et neid võib lausa rästikute sooks nimetada. Kui me nägime aga variseride reaktsiooni, siis mõistsime, et Vettekastjal on õigus. Sellised ülbed ja sapised sõnad, mis nende suust tulid teeksid häbi ka paganatele. Oli näha, et nemad arvasid, et nemad on viimased, kellel on vaja meeleparandust. Igatahes meie Andreasega arutasime vaikselt asjad omavahel läbi ja otsustasime ka saada vette kastetud. Ei tee paha lasta oma patud maha pesta, kuigi olime just käinud Jeruusalemmas ohvrit toomas.

Mõtlesime, et jääme mõneks päevaks sinna paika laagrisse, sest lootsime Johanneselt veelgi sõnumit Jumalalt kuulda. Järgmisel päeval kahjuks tabas mind kerge pettumus. Tegelikult oli meil kõigil seal huulil küsimus, mida mõned variserid välja ütlesid, kas Johannes ehk ongi see Moosese poolt ennustatud prohvet, kes pidi oma rahvast juhtima. Vettekastja ütles, et tema see pole, aga keegi on kohe tulemas. Küsisin ühe või teise inimese käest, aga keegi polnud midagi näinud ega kuulnud. See tegi mind veidi tusaseks ja ärgitasin Andreast lahkuma, olimegi olnud ju teel juba päris pikalt ja moon oli otsa lõppemas. Peale selle ootas mind kodus pere. Andreas tahtis veel mõneks ajaks jääda, mis on ka arusaadav, tal ju peret pole ja seega on tal ka vähem vastutust kui mul. Leppisime siis kokku, et mina lähen mõnda lähiümbruse asulasse ja muretsen moona ning teele läheme alles järgmisel päeval. Küla, mille ääres Johannes tegutses oli pideva külalistevoo pärast igasugust toidukraamist tühjaks tehtud ja ka kohalikud ise pidid juba tegema retki väljaspoole toidu ostmiseks.

Mul tuli kõmpida päris hea mitu miili ülesmäge ja kui ma külla jõudsin oli väljas juba pime. Sain mõne kohaliku talunike käest osta kokku kotitäie leiba, mõne sibula ja kurgi ning tüki juustu pealehammustamiseks. Kuna oli pime, siis ei lastud mul enam tagasi Jordani äärde laskuda, vaid leidsin ka ühes sõbralikus peres öömaja. Oli tore nendega koos ühe laua taga istuda, rüübata värskelt pressitud veini ning kasta leiba tummise aedviljahautise sisse. See kõik meenutas mulle kodu ning otsustasin, et homme hakkame maksku mis maksab tagasi Kapernauma kõndima. Uurisin ka nendelt, mida nad arvavad Vettekastjast, oli ju tema tegevus praktiliselt siinsamas.

Peremees Benjamin ütles, et Johannese sõnum puudutas ka teda ja temagi oli lasknud ennast vette kasta, aga nüüd oli ta muutunud natuke ükskõiksemaks, sest ta oli lootnud et Johannes on Võitu, kuid nähes temas igasuguse poliitilise huvi puudumist, oli selge, et tema roomlaste alt vabanemist kaasa ei too. Ta isegi oli roomlasi vette kastnud ja see tuli ka mulle üllatusena. Ma olin nõus, et ka paganad peaksid pöörduma ja patte kahetsema, aga et sellega ei kaasnenud sõnumit, et nad peavad end ümber lõikama ja usukombeid täitma, oli tõesti kummaline. Muidugi Jumalal võisid olla omad plaanid, ka Eliisa saatis süürlase Naamani rahusooviga Süüriasse tagasi temast juuti tegemata, nii et ma mõtlesin, et ma parem ei vaeva sellega oma pead.

Hommikul peale pruukosti ja sõbraliku perega hüvastijätmist, sammusin tagasi Jordani äärde, Johannese laagrisse. Laagri servas ootas mind äraseletatud näoga Andreas. Ta ei tõmbas mu käest sellise jõuga, et ma oleksin peaaegu pikali kukkunud ja vedas mind küla tagumisse serva. Pärisin temalt, et milles on asi. Andreas seletas õhinal, “me oleme leidnud Messia!” ja tiris mind ühe väikese majakese juurde, mille ees istus üks erakordselt kõhn mees, kes paistis midagi rääkivat mõnele inimesele, kes tema ümber istusid.

Kui ma poolvägisi olin kohale toodud, tõstis mees oma pea ja vaatas mulle silma. Nägu oli väga kõhn, tundus, et ta oli pikalt nälginud. Ometi oli tema silmades seletamatu helk ja elu, mida ma polnud kunagi varem näinud ka õitsvate inimeste silmis. Need silmad ühtaegu puurisid ja paitasid. Tundsin end otsekui alasti ja samas turvalisena. Mees avas suu ja ütles: “Sina oled Siimon, Joona poeg. Sind peab hüütama Keefaseks.”

Olin rabatud. Olin kujutanud ette Messiat tugeva silmapaistva mehena, vürstina, kes asub rahva etteotsa, et vabastada meie maa ja rahvas. See mees oli välimuselt tavaline, mitte eriti nägus ilmselt ka siis, kui see kohutav kõhnus välja arvata, hoopiski mitte sõjamehelik. Kuid samas oli temas seletamatu kuninglikkus, mis väljendus tema liigutustes, hääletoonis. Ja veel mind hämmastas tema lakoonilinse pöördumine minu poole. Ei mingit tervitamist, kombekohast viisakuste vahetamist. Muidugi ta ilmselt teadis mu nime ja mu isa nime minu venna käest. Aga miks peab mind hüütama Keefaseks – kiviks? Mida mõtles see mees selle all.

Ilmselt jätsin kohmetunud mulje, sest mees naeratas ja ütles: “Ära imesta Siimon, praegu sa ei mõista, aga küll sa ühel päeval mõistad. Ma tean, et sul on suur rutt tagasi koju, Galileasse. Mine rahus. Me kohtume jälle Galilea Kaanas. Räägi sellest oma sõprade Jaakobuse ja Johannese, Sebedeuse poegadega.”

Kuigi Andreas kibeles veel meest kuulma jääma, asusime siiski teele. Tee peal rääkis Andreas mulle seda, mida ta oli juba kuulnud. Eelmisel päeval, peale seda kui ma olin läinud reisimoona hankima, oli see mees sinna külla jõudnud. Andreas vestles parajasti Johannesega, kui mees parajasti sinna saabus. Ta ütles Andreasele ja kellelegi teisele mehele, kellega ta rääkis, et pööraku nad oma tähelepanu sellele mehele. “Vaata,” oli ta öelnud. “See on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu. Tema ongi see, kelle kohta ma ütlesin – pärast mind tuleb mees, kes on olnud minu eel, sest tema oli enne kui mina. Minagi ei teadnud, kes ta on, kuid ma olen tulnud kastma veega selleks, et tema saaks Iisraelis avalikuks.”

Siis jutustas Johannes neile, kuidas ta rohkem kui kuu aega tagasi oli selle mehe vette kastnud, kuidas Vaim oli tema südames märku andnud, et see ongi tulevane Messias ja kuidas ta algul tahtis sellest loobuda, sest ta tundis, et hoopis see mees on väärt teda kastma, mitte tema teda. Ja siis oli Vettekastja kõnelenud, mis toimus peale vette kastmist: “Ma nägin Vaimu tuvina taevast laskuvat ja tema peale jäävat. Minagi ei teadnud, kes ta on, kuid see, kes minu läkitas veega kastma, tema ütles mulle: Kelle peale sa näed Vaimu laskuvat ja tema peale jäävat, see ongi, kes kastab Püha Vaimuga. Ja ma olen näinud ja tunnistanud, et seesama on Jumala Tall.”

Andreas ja see teine olid siis selle peale läinud mehe juurde. Mees nägi, et nad kõndisid temaga kaasa ning küsis, “Mis te otsite?” Andreas oli vastanud: “Rabi, kus sa oled öömajal” ja siis mees võttis nad kaasa küla teise serve ühe majakese juurde. Nad said teada, et mehe nimi oli Jeesus. Nad istusid koos temaga maha ja Jeesus rääkis neile Jumalast, keda ta lihtsalt nimetas oma isaks. See oli minu jaoks võõras, sest olime harjunud kasutama sõna Isand ja Jumal oli tundunud meile kauge, kuid kui Andreas sellest rääkis, siis tundsin ka mina, et Ta on saanud lähedasemaks. Jeesus oli rääkinud neile ka sellest, miks ta nii kõhn välja nägi. Ta oli alles hiljuti viibinud 40 päeva söömata tühermaal, et üksinduses ja paastudes otsida isa ligiolu. Kui ma imestasin, et Jeesus oli selle aja vastu pidanud, siis ütles Andreas, et Jeesus oli öelnud: “Tuletage meelde, mida ütles Mooses – inimene ei ela üksipäinis leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.” Ja seejärel jutustanud, kuidas Mooses ja Eelijai olid Jumalaga kohtuma minnes 40 päeva paastunud ning isa oli nendele andnud selleks vajaliku jõu.

Igatahes tagasitee Kapernauma kujunes teistsuguseks kui ma ootasin. Arutasime Andreasega pikalt ja laialt, kas Jeesus võiski olla Võitu ning pikk ja tavaliselt igavavõitu rännutee möödus otsekui hetkega.

Homme on uus päev. Mind huvitab, mis seal Kaanas küll toimub. Räägin kindlasti homme Sebedeuse poegadega sellest.