Rafineeritud

Üks rafineeritumaid üritusi, kus ma olen eales osalenud, on doktoritöö kaitsmine Helsingi Ülikoolis. Kindlasti on doktoritöö kaitsmine tunduvalt tähtsam üritus kui bakalaureuse- või magistritöö kaitsmine, kuid olles need mõlemad sündmused läbi teinud, ei ole need minu mõtteis ikkagi päriselt võrreldavad. Mäletan, et bakaleureust kaitsesin viigipükstesse ja triiksärki riietatuna, magistri puhul eirasin suurt suve ja kandsin tervet ülikonda – mis on ju ka iseenesest pidulik riietus -, kuid frakk ja kikilips, mida mu vend pidi kandma, on juba teisest klassist. Kui sellele lisada eesistuja ja oponendi torukübarad, üksteise kõnetamine „härradena“, tänamine sisukate küsimuste ja vastuste eest, siis oli enam rohkem džentelmen ei saagi olla.

Kindlasti on doktorikraadi kaitsmine üks väga tähtis sündmus. See tähistab olulist verstaposti inimese elus, kes on valinud teadlase kutse. Kui doktorikraad on käes, muutub inimene hoobilt palju tõsiseltvõetavamaks nii kolleegide kui teiste inimeste seas. See on märk, mis tähistab inimese intelligentsust, sügavaid teadmisi ja töökust üheskoos. Rafineeritus selle juures rõhutab sündmuse tõsiseltvõetavust ja austust kõigi osaliste suhtes.

Hakkasin mõttes võrdlema seda pidulikkust jumalateenistusega. Tegelikult on iga jumalateenistus tähtsam kui ühegi kraadi kaitsmine. Jumalateenistus iseenesest ei ole verstapost, vaimulikus elus on üldse raske määratleda verstaposte peale pöördumise. Küll aga on see taaskohtumine Jumalaga. Kuid Jumal on meie jaoks nii mitmes erinevas rollis, et see tekitab palju küsimusi.

Jumal on Kuningas. Kuninga ette on sobiv minna pestult ja kammitult, pidulikult frakis. Kuninga juures kehtivad tema poolt määratud reeglid, kuidas käituda, tervitada ja kummardada. Kuningasse suhtutakse aukartusega. Inimesed, kes rõhutavad Jumala kuninglikku külge, ütlevad, et jumalateenistus peab oleme pidulik ja harras ja selline pead olema ka sina seal.

Ja siis on Jumal meie taevane Isa. Isa ei kehtesta reegleid, kuidas tema juurde tulla. Vahel ehk teeb märkuse, et sul on särk pahempidi või juuksed liiga sassis. Isasse tuleb suhtuda austusega, mis tuleb armastusest. Inimesed, kes rõhutavad Jumala isalikku külge, ütlevad, et jumalateenistus peab olema lihtne ja südamlik ning sina pead seal end tundma koduselt.

Mida teha? Kui me inimeste ette läheme frakis, kas siis kõlbab Jumala ette minna lihtsamalt? Kuid kas pole oht, et etiketti täites unustame ära midagi olulisemat? Jumala Sõna ei anna meile paraku otsest vastest. Ligilähedasim soovitus on pärit heebrea kirja autorilt: “Mingem Jumala ette siira südamega usukülluses, olles südame poolest piserdamisega puhastatud kurjast südametunnistusest ja ihu poolest pestud puhta veega!” (He 10:20). Järeldused jätan ma igale lugejale endale.

Tulles tagasi doktorikraadi kaitsmise juurde, leidsin ma, et samal ajal oli kogu selles lihvituses midagi võluvalt koomilist. Igaüks teadis hästi oma traditsioonide poolt kirja pandud rolli ning käitus sellele vastavalt. Koomiline oli just see, et ehkki osalised püsisid rollis, oli aru saada, et tegelikult ei ole nad reaalses elus kaitsja, oponent ja eesistuja, vaid Margus, Mauno ja Esko. Varjatud muhelus ühe ja teise osalise suul andis tunnistust, et kaitsmisele eelnev vestlus ei olnud sugugi nii ametlik. Seda tõestas kaitsmisejärgne istung.

Kas Jumala juurde tulles kipume vahel ka püüda täita mingisugust rolli? Võib-olla arvame teadvat, et Jumal ootab meilt just nii- või naasugust käitumist. Või kui mitte Jumal, siis vähemalt kogudus. Alljärgnevalt mõned näited.

Kasvades üles kristlikus kodus ja iganädalaselt kirikus käies oli minu jaoks kummastav see, kuidas pöörduti inimeste poole kui “vend” ja “õde”. Mulle lapsena jäi mulje, et see on selline tiitel, umbes nagu väljaspool kirikut kasutatav “seltsimees” ja hiljem “härra” või “proua”. Leian, et usukaaslaste vendadeks-õdedeks nimetamine on piibellik. Kogudus peabki olemas suur ja samas lähedane perekond, kus ei tehta vahet vanuse ega seisuse alusel. Aga mulle tundus naljakas, kui kuulsin kuidas kogudusevanem puldist oma abikaasat nimetas “õeks”. Samamoodi võib kuulda palju vendadest-õdedest ametlikel koosolekutel. Aga kuuldes inimesi omavahel niisama vestlemas, jäi mulle mulje, et siis ei nimetanud nad neid mitte õeks-vennaks, vaid kutsusid neid lihtsalt nimepidi. Tegelikult inimesed ei kasutaja ju oma lihaste vendade-õdedega suhtlemiseks “vend” eesliidet. Ma ei mäleta, et ma oleks kunagi oma vendi kutsunud teistmoodi kui lihtsalt nimepidi. Võib-olla on muutunud see piibellik vendluse rõhutamine ka kristlaste juures vaid rafineeritud formaalsuseks? Vendlus väljendub ju tegelikult rohkem tegudes kui sõnades. Saalomon järgi armastab tõeline sõber igal ajal ja hädas tuleb ilmsiks, kes on vend (Õp 17:17).

Teiseks, kui ma tulen kirikusse, võin oma omaks võtta rolli – lihvitud ja poleeritud kristlase oma. Kui inimesele meeldib tegelikult ropendada ja kirikus kasutab ainult viisakaid sõnu, siis on ta kõigest silmakirjatseja. Kui inimesele meeldib ennast teiste peale välja elada (nii vaimselt kui füüsiliselt) ning kirikus on kui vagur talleke, siis on ta kõigest silmakirjatseja. Kui inimese elustiil on Jumala seadustega vastuolus ning kirikus kurdab koguduses oleva patu üle, siis on ta kõigest silmakirjatseja.

Ma ei propageeri ropendamist, vägivalda, patuelu ega muud sellist, kuid Jumala ette peame tulema sellisena nagu oleme. Rafineeritusel on oma koht, kuid mitte Jumala ees. Vaid Jumal saab meid õigesti lihvida, aga kui võtame oma kristliku elu näitemänguna, siis oleme ennast Jumala lihvimisulatusest välja jätnud. Keegi ütles kunagi, et kui sööme kodus kui kuninga juures, siis võime süüa kuninga juures nagu kodus. Kui meie Kuningal on koht meie kodus, siis ühel hetkel sarnanevad meie kombed iseenesest Tema omadega.

Ilumaailm

Artikkel ilmus ajakirja “Meie aeg” jaanuarikuu nunbri “Epiloogi” veerus.

Erinevad inimesed saavad sõnadest erinevalt aru. Vahest polegi inimesed ise nii erinevad, kuid erinev on taustsüsteem, kust nad on pärit. Teistsugune kasvatus ja kultuur kujundavad erineva maailmavaate ning nende põrkumine võib põhjustada pahameelt ja pahandust.
Üks sõna, mis mind isiklikult häirib ja mida ma üsna tihti kohtan, on Ilumaailm. Ehk siis Tartu ja Tallinna inimestele tuttav kui üks Kaubamaja osakondadest. Ilu vastu ei ole mulle midagi, tegelikult olen ma tihti ilust lummatud, ja kui terve maailm seda täis oleks, seda parem. Aga mind häirib see, mida konkreetsel juhul selle sõna taga mõeldakse.

Ilu purgist

Neile, kes pole sattunud pealinna ja heade mõtete linna kaubandustemplisse, mõne sõnaga sellest, mis Ilumaailm on. See on saal, kus müüakse kõikvõimalikke kreeme (niisutavaid, kortsudevastaseid, trimmivaid ja tselluliiti hävitavaid); jumestusvahendeid silma-, põskede- ja suupiirkonna kaunistamiseks; juustetöötlusvahendeid (pesemiseks, triikimiseks, värvi ja kuju andmiseks); seepe ja geele ihu harimiseks; lõhnavedelikke pealepiserdamiseks; vitamiine ja toidulisandeid juustele, nahale, küüntele ja muule välisanatoomiale; ehteid ja kelli külge riputamiseks ja ilmselt veel nii mõndagi, mida ei ma ei oska üles lugeda.

Ma arvan, et nii mõnigi nendest asjadest on omal kohal. Hügieen on elementaarne. Nahk tuleb hoida terve. Lapilisele näole ühtlase jume andmises pole probleemi. Vist on minu isiklik tragöödia, et ma ei saa aru ilust, mis kaasneb ebaloomulikku tooni värvi kandmisega näo osadele. Ja kuidas lõhn teeb ilusaks, on minu jaoks hetkel ebaselge. Lõhn saab ju olla hea, aga mitte ilus. Nagu on ebaselge ka see, kuidas seda teevad ehted. Või kellad. Kell on ju tarbeese. Mul endal on küll ka ilus kell, aga ma ostsin selle seepärast, et eelmine läks katki. Arumaeisaa, kuidas teeb mind ilusamaks kell, mis maksab paar tuhat krooni. Vitamiinid ja salendavad toidulisandid – hmm, need on ju laiskadele inimestele, kes ei vaevu mõtlema sellele, kuidas korralikult süüa.

Kuid kokkuvõttes on kõik see, mida ilumaailmas müüakse, on otseselt seotud välimuse ja pealispinnaga. Ja sellega öeldakse kõigile tarbijatele, et ilu – see ongi pealispind. Kui pealispind hakkab kuluma, siis saab selle vastu abi – siit sealt natuke krohvi. Ja seega müüb ilumaailm laiskust ja pealiskaudsust.

Kui ilumaailm oleks minu kujundada, siis oleks see hoopis teistmoodi. Lisaks elementaarsetele hügieeni ja kehahooldusvahenditele müüdaks seal peamiselt raamatuid. Just selliseid, mis õpetavad inimesele õiget elustiili – kuidas tervislikult ja tasakaalustatult toituda, kui palju ja kuidas ennast liigutada, et vormis olla, kuidas ennast hoida nende asjade eest, mis su välimust rikuvad, kuidas puhata. Terve elustiil on see, mis tegelikult tagab hea välimuse. Ükski saleduspreparaat või kortsudevastane kreem ei saa teha niipalju head kui õiged eluviisid. Ehete ja ilusate kellade asemel võiks müüa sammulugejaid ja pulsikelli, siis saavad inimesed hoida silma peal sellel, kui aktiivsed on nad kehaliselt olnud. Kuid tegelikult ei piisa ka sellisest lähenemisest. On oht, et inimesed hakkavad oma keha kummardama lihtsalt teises võtmes.

Mäletan, et suvel Ameerikas olles tegid mulle nalja mannekeenid riidepoes. Ei tea kas see oli poliitilise korrektsuse või millegi muu pärast, kuid nendel manneteenidel ei olnud nägusid – lihtsalt lame pind seal, kus tavaliselt on silmad, nina ja suu. Viskasin Tiiduga koos nalja selle üle, et siinsed mannekeenid on ikka jube näotud ja kõkutasime oma teravmeelsuse üle. Aga kui tõsiselt mõelda – kui ilu on ainult see heakskiidetud väline vorm, siis oleme me ka nagu need mannekeenid, näotud ses mõttes, et meil puudub oma nägu.

Kui minna tagasi algusesse, siis räägib Piibel sellest, et inimene loodi Jumala näo järele. Ma usun, et esimesed inimesed olid ilusad ka tänapäeva iluideaalide kohaselt – sümmeetriliste näojoonte ja proportsionaalsete kehadega, tõenäolised esikohapretendendid misteri ja missi valimistel. Kuid meile rõhutatakse seda, et Jumala sarnasus seisnes eelkõige nende iseloomu ilus ja mõtteviisi puhtuses. Kui Jeesuski ütles jutluses oma õpilastele, et olge täiuslikud kui taevane Isa, siis ei mõelnud Ta kindlasti mitte välimuse täiuslikkust, vaid armastuse täiuslikkust. Tõeline ilu algab seestpoolt. Mõne kortsus vanamammi sõbralik naeratus võib olla ilusam kui ennast täis tibi üleolev irve. Lihtsad sõnad soojast südamest võivad liigutada rohkem kui suusoojaks öeldud peen kompliment lihvitud härrasmehelt.

Seega peab ilumaailmas olema müügil Piibel ning vaimulikud raamatud, mis õpetavad inimest kandma hoolt oma sisemise ilu eest, andes neile Jumala abiga tagasi Looja näo. Paulus kirjutas korintlastele, et “kuigi meie väline inimene kulub, uueneb seesmine ometi päev-päevalt.” (2 Ko 4:16). Välise ilu kadumise eest pole kellelgi pääsu. Ei aita siin kreemid, lõhnad ja ehted. Paremini ei lähe ka multimiljonäridel, kes saavad endale lubada igasugu teraapiaid, süste ja lõikusi. Sõda selle vastu on juba enne algust kaotatud. Õnneks pole nii sisemise iluga. See saab vaid kasvada. Spordisõber Paulus tunnistas oma noorele sõbrale Timoteosele, et “kehalisest harjutamisest on vähe kasu, jumalakartusest on kasu aga kõigeks.” (1 Tim 4:8). Ka keha kummardamine on ajutiste tagajärgedega.

Jumal lõi inimese tervikuna. Keegi ei saa olla ilus, kui ta pole seda ka seestpoolt. Sisemine rõõm ja rahu paistab välja, sisemine headus teeb ilusaks ja kaunistab naeratust, armastus paneb silmad särama. Ärgem olgem siis pinnapealsed ja otsigem ilu sügavalt, nii teistes kui endas.

Manhattani tuhkatriinu

Teksti ilmus ajakirja Meie Aeg novembri numbris

Sel suvel Ameerikas puhkusel olles veetsin mõned päevad ka New Yorkis, mille keskmeks oli loomulikult Manhattanil ringi kolamine, et näha ära kõik kuulsad ja piltidelt-televiisorist tuttavad kohad ning püüda mõista seda, miks New York on paljude inimeste jaoks maailma kõige ägedam linn. Juba lennukist linna vaatamine oli tegelikult elamus omaette, sest sellist kõrghoonete (mille kõrval Tallinna hotellid ei vääri kõrghoone nimetust) kontsentratsiooni polnud ma varem näinud, seda enam oli elamuseks Manhattanil nende vahel jalutamine, pea kuklas, nii et vaid ilmselt erakordne õnn säästis mind rahvarohketel tänavatel teiste inimestega kokku põrkamisest ja seejärel eesti aktsendiga vabanduste lendu laskmisest.

Vaade keskpargist

Kui päike oli loojunud, juhtis mu sõber mind kuulsale Times Square’ile, väljakule, mis pimeduses säras hiigelsuurtest hoonete seintele paigutatud ekraanidest, millel jooksid maailma tuntuimate kaubamärkide reklaamklipid. Kogu selle melu jälgimiseks oli väljakule lausa paigaldatud tribüün, millel inimesed võisid istuda ja reklaame vaadata. Igal juhul olid enamuse inimeste pilgud suunatud ette ja ülesse, et silmadega haarata järjekordse reklaamigeeniuse tööd. Ka minu silmad vaatasid ülespoole, aga mitte ainult. Vaatasin ka oma jalgade ette ja äkitselt nägin mööda betoonplaate sibavat suurt prussakat, kes täpselt ajastatud sprindiga ühest praost teise suundus. Praegu ma enam ei mäleta, millised reklaamid täpselt seal ekraanidel jooksid, kuid selle putuka, kui Manhattani tuhkatriinu (kui laenata terminit Hollywoodi produktsioonist), jooks oli kustumatu elamus. Elamus seetõttu, et see oli niivõrd ootamatu, nii kontekstist väljas olev sündmus, pisike vapper elusolend ebasõbralikus kivi- ja tehnoloogiakõrbes.

Enamasti on meie tähelepanu suunatud suurtele asjadele ning et nendelt asjadelt meie tähelepanu võita, on vaja veel suuremaid asju. See seletab ka seda, miks viimasel ajal trükitakse järjest suuremaid reklaamplakateid, pannakse üles suuremaid vilkuvaid tulesid, püstitatakse suuremaid reklaamtelke ja lastakse heli läbi valjemate kõlarite. Muidu jääb meil ehk märkamata see, mida meile müüa püütakse.
Miks meid kütkestavad suured asjad? Ehk sellepärast, et nad ei sunni meid eriti pingutama, ennast kontsentreerima. Silmaarsti juures on alati lihtsam vaadata kõige ülemist rida, alumiste ridade vaatamine sunnib tähelepanu koondama; suur reklaam või uudispealkiri suure tekstiga jõuab kiiremini kohale kui peenikese kribukirjaga sisutihe tekst, kus peab vahel kaks või rohkemgi kord vaatama, kas sõnad said ikka õigesti loetud. Suurtest kõlaritest tulev sõnum on selgem kui sosistamine, mis sunnib kõrvu kikitama. Suured ausambad mõjuvad väärikamalt kui väikesed, ehkki viimased võivad tähistada vägagi olulisi sündmusi, sest need haaravad kogu vaatevälja. Ma mäletan pettumust, kui sõpradega seiklusspordiüritusel metsast järjekordset kontrollpunkti otsisime. Kontrollpunkti kirjelduseks oli mälestusmärk. Kammisime pealiskaudselt metsa ja otsisime mingit väärikat mälestuskivi või sammast, kuid leidsime selle alles teisel katsel, kui võtsime täpsema suuna. Mälestusmärk oli mingi pisike post ja selle küljes üks metallplaat. Kui me poleks seda ülehinnanud, tõenäoliselt oleksime ka esimesel katsel leidnud, aga me otsisime „suurt asja“.

Suurte asjade plussid on samas ka miinusteks. Suured asjad ei sunni meid pingutama ega mõtlema, kuid need on tegelikult väga olulised tegevused. Väikeste asjadega on vastupidi. Üks lastelaul ütleb, „ainult see, kes vaatab elu lähedalt, näeb Jumala imesid“ ja õigus ka. Inimene suudab ehitada paarikümnemeetrise diameetriga superekraani, kuid üks prussakas on sellest iga kell üle – selle vastupidava, vähenõudliku ja kohanemisvõimelise putuka loomisega ei saa inimene hakkama. Isegi selle hävitamisega mitte. Aga selle imelisust võib mõista ainult siis, kui seda tähele panna, seda vaadelda ja selle üle mõelda. Mõtlemine nõuab pingutust, aga see on väga kasulik tegevus, sest mõtleva inimese elu on sisukam. Filosoof John Stuart Mills ütles oma kuulsas teesis, et parem on olla rahulolematu inimene kui rahulolev siga. Sellega väljendas ta seda, et intellekt annab inimesele eelise, elule erilise sisu. Kuid kas me alati oskame seda eelist ära kasutada?

Kui ma mõtlen Eelija kogemuse peale Hoorebi mäel, siis ka Jumal ei ilmuta ennast inimestele suurtes asjades. Eelija koges seal marutuult, tuld ja maavärinat – kõik vägevad asjad, mis haaravad endale tähelepanu -, kuid Jumalat ei olnud neis. Ja siis tuli vaikne tasane sahin ja Eelija mõistis, et Jumal on lähedal. Ma usun, et Jumal kasutab ka täna väikeseid asju, et meie tähelepanu köita, sest need nõuavad mõtlemist ja Ta on mõistuse Jumal. Ta ei soovi inimest juhtida ainult emotsioonide ja elamuste varal, sest need tuhmuvad ja ununevad. Ta pole showmees, kel on vaja teisi showmehi üle trumbata. Ta tahab, et me rebiksime pilgu lahti suurtelt asjadelt ja märkaksime väikseid. Ta tahab, et me harjutaksime end tähele panema, keskenduma ja mõtlema. Jumal ei karju, vaid sosistab meie mõistuses ja südames. Mida rohkem väikseid asju me oleme suutelised nägema, seda avaram on meie silmaring, seda enam näeme enda ümber Jumala imesid. Seda tuletas mulle meelde Manhattani tuhkatriinu.

Kui me tähelepanu on suunatud ainult suurtele asjadele, siis võime Millsi parafraseerides muutuda sigadeks. Tasub võtta aeg maha ja mõelda, kuidas seda vältida. Näiteks kui kodus on suur televiisor, siis tasub lasta sellel enamuse ajast olla välja lülitatud. Parem võtta raamat, mis sunnib süüvima ja mõtlema. Eriti hea on võtta vaikne hetk, avada oma pisikese kirjaga Piibel oma napisõnaliste lugudega ja kuulata Jumala vaikset häält meiega rääkimas.

Las kallab!

Tekst ilmus ajakirja “Meie Aeg” oktoobri numbris epiloogi veerus.

Ühel suvepäeval sõitsime töökaaslasega lähetusest Tartu poole. Muljetasime parajasti Eestit ootamatult tabanud ilusate suveilmade laine üle, kui talle äkitselt meenusid pildid eelmise õhtu Tallinnast, kus oli olnud äikest ja paduvihma. Viimane oli olnud kogunii nii äge, et vihmavee äravoolusüsteem ei suutnud sellega hakkama saada ning vesi ajanud äravoolukanalitest üles ja korraldanud uputuse ja tulvaveed, mis tänavatel liiklusummikut põhjustas. Konstateerisin, et see on ju siis nagu Tuhala nõiakaev. Õnnelikud pealinlased – nad ei pea kodust lahkuma, et näha looduseimet, seda võimaldab neile Tallinna kanalisatsioonisüsteem.

Uskmatu Toomana siiski väljendasin oma kahtlust, et kas see ikka on võimalik – sügiseti on ju lausvihmasajud, mis kestavad päevi ja pole kuulnud, et pealinna oleks siis üleujutus ähvardanud. Töökaaslane on tark mees ja selgitas kannatlikult, et ilmselt on äravoolukanalid ehitatud nii, et saavad hakkama üheksakümnel protsendil juhtudest, kuid äkiline, paduvihma poolt tekitatud veekogus on lühikese aja kohta liiga suur ja vesi ei jõua lihtsalt nii kiiresti ära voolata. Vesi otsib siis teed üles ja lükkab kaevukaaned pealt lahti.

Kas pole elus üleüldse nii, et me saame hakkama üheksakümnel protsendil juhtudest?

Inimesed on väga targad ja nutikad olevused, lausa ellujäämise meistrid – peaaegu terve maailm on vallutatud.  Arktika eskimod ja ekvaaatoriala paapuad elavad täiesti erinevas keskkonnas – üks ei tunne oma elus kunagi tõelist soojust ja teisel pole aimugi, mis on lumi ja jää – aga nad saavad mõlemad omadega hästi hakkama. Meie, põhjamaalased, jälle tuleme toime suure kõikumisega. Talvel miinus kolmkümmend ja suvel pluss kolmkümmend nagu sel aastal ei ole meie jaoks suureks probleemiks. On vaid vähe kohti, kus inimesed püsielukohta pole suutnud rajada, kuid aeg-ajalt juhtub, et ka tuntud kohtades jalad alt lüüakse. Hiljutine Haiti maavärin oli karm näide selle kohta. Sealsed majad ei olnud lihtsalt ehitatud arvestusega, et nad peaksid nii võimsa maavärinaga hakkama saama (ja paljude majade puhul polnud üleüldse maavärinaga arvestatud). Inglismaal, kus talviti ei saja lund, vaid vihma, lõi meie mõistes normaalne lumesadu segi liikluse ja seda mitmeks päevaks, sest seal puuduvad sellised asjad nagu lumekoristusvahendid. Inimesed olid paanikas, majandus oli häiritud.

Üheksakümmend protsenti (mõnel vähem, teisel rohkem) ajast saame ka isiklikus elus igasuguste olukordade ja ebameeldivustega hakkama, olgu siis selleks kasvõi sügisene lausvihm. Oskame arvestada ja tegevust vastavalt planeerida – välja minnes selga jope, jalga veekindlad jalanõud ning kaasa vihmavari – ja pole probleemi. Aga kuidas me ka ei pingutaks, mitte kellelgi pole sada protsenti kontrolli oma elu üle. Kõike me ei suuda ette planeerida ja näha, kõigeks ei oska me end ette valmistada.  Kui meid tabab elus ootamatu äikesetorm, siis olemegi abitud. Olgu see tingitud tööstressist, rahahädast, ootamatult puntrasse jooksnud suhetest, enda või lähedasega juhtunud õnnetusest – tulemus on sama, meie plaanidel on vesi peal ja mitte vähe.

Mõnel inimesel esineb seisund, mida nimetatakse õpitud abituseks. Sellised inimesed ei taha, ei saa, ei oska – ja mitte oma loomupärase suutmatuse pärast, vaid sellepärast, et nii on mugavam. Kristlane peaks olema küll pikameelne, aga sellised inimesed võivad olla tõesti närvidele käivad, sest mulle ei meeldi manipuleerimine, aga tegelikult on see just üks manipuleerimise vorme. Selline õpitud abitus pole ka Jumala plaan, kes soovitab meil jõudumööda teha kõike, mida suudame. „Külva oma seemet hommikul ja ära lase oma käsi puhata õhtul, sest sa ei tea, mis õnnestub, kas see või teine, või tulevad mõlemad ühtviisi head!“, ütles Koguja (Kg 11:9). See, et sa ise suudad ja oskad ning hakkama saad, on hea tunne. Et iseseisvalt elada on pealehakkamine ja iseseisvus päris olulised asjad.

Paraku oma iseseisvuspüüetes üritab inimene olla täiesti sõltumatu Jumalast. Ja selle tagajärg on see, et üheksakümmend protsenti ajast saab ta päris hästi hakkama. Nagu öeldud, inimene on ellujäämise meister. Kuid tegelikult, no mis elu see on? Mis elu see on, kui sul on tegelikult nii lihtne jalgu alt ära lüüa? Sest tegelikult sõltub elukvaliteet väga suuresti sellest kümnest protsendist, mille üle meil kontroll puudub. Kui ikka häda käes, siis on raske meenutada seda, et eile oli veel päris hea olla.

Nii väga kui see ka mulle ei meeldiks, ma pean õppima abitust Jumala ees. Või kui õigemini öelda, õppima julgema tunnistada oma tegelikku abitust ja paluma Jumalal sirutada oma sõbrakäsi toeks. Ja mitte tunnistada seda ainult siis, kui ootamatu äikesetorm on käes, vaid iga – ka muretu – päeva alguses, et ma võiksin rahus vastu minna sellele, mis tuleb – olgu see minu meelest hea või halb.

Paulus ütles, „ma suudan kõik Tema läbi, kes teeb mind vägevaks“ (Fi 4:13). See oli tema kogemus sellest, et koos Jumalaga saab hakkama sajaprotsendiliselt. Ta oskas elada nii jõukuses kui puuduses, olukorrad ei lugenud. Jumalat usaldades, Temaga koos kõndides võivad meie jalad alati olla kindlalt maa peal ning südames rahu ja kindlus.

Koos Jumalaga pole tõesti vahet. Tüütu lausvihm või ootamatu äikesetorm – las kallab!

Ei saa mitte rahul olla

Tekst ilmus ajakirja Meie Aeg septembri numbris Epiloogi veerus.

Suvel kontoris tööd tehes tuli mulle tahes-tahtmata meelde esiisa Aadam, kelle patu tõttu pandi inimkonnale needus – oma palge higis pead sa leiba sööma. Minu leivatöö ei nõua küll rasket füüsilist pingutust, kuid higi on palgel ikka, sest kontoris puudub konditsioneer. Maja on vana ja ajalooline, muinsuskaitse all, ja seepärast ei tohi kliimaseadet välisseinale paigaldada – rikub ära ajaloo hõngu. (Millegipärast ei riku seda plastaknad ning alumise korruse kaltsuka väljaulatuv vitriin, aga see selleks). Ja oleks siis higi ainult palgel, kogu keha aurab ja pikalt ei saa püsida toolil, sest istumisalune läheb niiskeks ja sunnib tegema kontoris paar sammu, enamasti veeautomaadi poole, et vedelikukaotust tagasi teha.

Siiski oleneb kõik taustsüsteemist – palaval suvepäeval lageda taeva all tööd tehes on seda palgehigi veel rohkem ja seetõttu sunnin end olema rahul sellega, mis mul on. Sest seda kõige palavamat aega aastas on ka ju tegelikult vaid kaks kuud ja plusse on suvel ikka ka päris palju. Ja suve minnes on ikkagi kahju.

Naljakas on see, kuidas inimene tegelikult pole kunagi päris rahul. Talvel on liiga külm ja pime, päikese puudumine masendab. Suvel aga on jälle liiga palav, nii et vahel läheb päevas vaja mitut särki, et tsiviliseeritud välja näha ja enam-vähem adekvaatselt lõhnata. Ja öösel on liiga valge, nii et magadagi on raske. Akent ka öösel lahti hoida ei saa, sest siis tulevad sisse kärbsed, sääsed ja muud kurjad loomad. Siis on imelik mõeldagi sellele, kuidas ma talvel suve ootasin. Ja samas, kogu selle higistamise ja muude ebameeldivuste kõrval on veider, kui pettunud ma jälle olen, kui soe suvi septembri esimestes nädalates taandub ning asendub jahedama sügisega.

Samasugust rahulolematust ei tekita inimeses mitte ainult ilm ja aastaajad, vaid ka paljud muud asjad. Tihtipeale vastan ka ise küsimusele „Kuidas läheb?“, et enam-vähem. Mitte, et alati oleks asju, mille üle kaevata. Mitte, et oleks millestki väga puudust. Mitte, et keha valutaks ja hing oleks haige. Vaid ikkagi tahaks vastata „Hästi!“ vaid siis, kui kõik on perfektne või on lihtsalt elu ülev moment.

Mõne inimese hing on üleüldse rahutu, otsides kogu aeg midagi uut, mingit väljakutset või eneseteostust. Püstitakse endale eesmärk, tehakse selle nimel kõvasti tööd ja kui see on saavutatud, siis on hetkeks vägev emotsioon, kuid peagi hinges tühi tunne ning küsimus – mis edasi? Kas ma seda tahtsingi?

Teise jaoks kehtib ütlus „Kusagil mujal on alati parem.“ On inimesi, kes on juba loomult kosmopoliidid ja ei jää kunagi liiga kauaks elama ühte paika, sest see, mis tundus alguses uus ja huvitav, muutub varsti tüütuks ja lausa iiveldust tekitavaks. Mõned ei suuda väga kaua püsida ühes töökohas, sest nad tunnevad, et töö end ammendanud või oma ajaga võiks teha midagi paremat ning otsivad endale uue koha, et seal mõne aja pärast taaskord sama seisukohani jõuda.

Kolmandad kollektsioneerivad uusi asju ning ei ole kunagi rahul sellega, mis neil hetkel on. Tehnikafriigil on vaja uusimat telefoni või muud elektroonikavidinat, rikkuril uut sportautomudelit, tibil uut kleiti, spordifanaatikul uusi kõrgtehnoloogilisest materjalist dresse, perenaisel Brandti kodumasinat, naistemehel uut vallutust. Mis siis et vana telefoni kõnekvaliteet on perfektne, et vana auto on suurepärase juhitavusega, et olemasolevaid kleite on vaid kaks korda kantud, et praegused dressid on täitsa mugavad ja korralikud, et kodumasin pole kunagi alt vedanud, et eelmine tüdruksõber oli armas ja truu. Ning kui see uus asi tundub mõne kuu pärast totaalselt maotu ja aegununa, siis on vaja veel üht. Ja siis veel.

Tegelikult ei ole rahulolematus iseenesest halb asi. See on tegelikult ju edasiviiv jõud. Rahulolematus paneb inimese mõtlema, mida saaks (teisiti) teha. Rahulolematus paneb inimese pingutama, et asjad võiksid paremini minna. Kindlasti oleks mul töö juures ka konditsioneer, kuid hetkel on lihtsalt tehtud, mis teha annab. Probleemiks on paraku see, et inimene on tihti rahulolematu valede asjade pärast.

Mõtleks õige selle peale, mis oleks, kui rahulolematus on õigete asjade pärast. Et need, kes otsivad oma elus väljakutset ja eesmärki, leiaksid selle Jeesuse sarnase iseloomu poole pürgimises? See on tõeline väljakutse, sest võib olla kindel, et seda juba nii lihtne ei saavuta. Õigupoolest inimene ise ei suudagi seda, see käib käsikäes koos Jumalaga. Ent eesmärk kõrge on Jeesuse poolt meile seatud: „Olge siis täiuslikud, nagu teie taevane isa on täiuslik.“

Mis oleks, kui need, kelle jaoks kusagil mujal on alati parem, seaksid sammud Jumala riigi poole ja avastaksid, et koos Jumalaga on nad leidnud elus oma koha, kus on nii hea olla?

Või mis oleks, kui need, kes vajavad üha uusi asju, kollektsioneeriksid iga päev uusi armastusetegusid teiste vastu ning kogemusi Jumalaga enda jaoks? Maailm vajab hädasti inimesi, kellele ei piisa kindla arvu heategude tegemisest, et tunda enesega rahulolu, vaid kes on rahulolematud, kui nad pole jälle saanud olla kellelegi abiks – nii füüsilises, vaimses kui vaimulikus mõttes.

Tulles tagasi Aadama juurde olen ma kindel, et Eedenis ei olnud konditsioneeri, kuid enne pattulangemist polnud suvesoe ka ebameeldiv. Küllap oli Jumalal kliima nii täpselt inimese jaoks tuunitud, et alati oli hea olla. Nii tasub higisel suvel oma rahulolematuses meenutada seda, et Jumalal on tulevikus mõndagi varuks ning parem on praegu mitte ülearu nuriseda – küll Jumal paneb kõik asjad paika.