Adonija

Lapsena oli üks minu lemmiksaateid “Pailapsiin”, kus Peeter Pipar ja Aleksander Suhkur oma imeravimi abil lapsi kasvatasid. Ühes osas oli Pipra Peeter veendunud, et ta oli olnud imelaps. Sest kõike, millega ta hakkama sai, tunnustas tema ema sõnadega “Oivaline! Imelaps!”, kuigi ta tegelikult tegi asju, nagu laps ikka ja mitte kunagi ei olnud teda arvustatud. Alles koos sõber Sassiga sai ta aru, et ta oli olnud täiesti tavaline poiss.

Ei tea, kas Adonijat oli ka ka lapsepõlves “imelapseks” kiidetud, aga arvustanud ei olnud isa teda kunagi ning see oli tal nina püsti ajanud. Kui sellele lisada hea välimus, siis on mõistetav, miks Adonija hakkas pidama ennast sobivaks kuningaks, sest Taavet ise oli juba vanadusest väetiks jäänud. Et kuninglikum välja näha, palkas ta endale oma pisikese väesalga, kellega koos oli uhke pealinnas defileerida ning nautida inimeste tähelepanu.

Ainsaks tõrvatilgaks tema meepotis oli teadmine, et Taavet oli planeerinud oma järeltulijaks hoopis noore Saalomoni. Aga kuna selles suunas ei paistnud mingeid arenguid olevat, siis leidis Adonija, et on sobiv aeg ise tegutsema hakata, seda enam, et ta leidis endale poolehoidjaid Taaveti lähikonnast – väepealik Joabi ja preester Ebjatari näol. Ta isegi korraldas pidusöögi, kuhu kutsus enamus ülikuid, välja arvatud Saalomoni ning mõned üksikud Taavetile truule mehed, et näidata, kes on tegija.

Kui see sõnum Taavetini jõudis, siis organiseeris ta kiiresti Saalomoni kroonimise. Adonija uhke bankett läks lörri, sest rahva tähelepanu pöördus hoopis kroonitud noorele kuningale ning Adonija põgenes hirmust altari juurde, kartes kättemaksu ja lootes, et pühamu juures teda säästetakse. Selle peale saatis Saalomon sõna, et tal pole midagi karta, kui ta jääb tubliks meheks. Mõnda aega hoidiski Adonija madalat profiili, peale Taaveti surma aga soovis endale naiseks Taaveti viimast liignaist, noort ja ilusat suunemlannat, kellest Taavet küll oli hoidunud. Ei tea, kas teda kihutas tagant armastus või miski muu, igatahes nägi Saalomon selles eneseupitamise katset ning see saigi Adonijale saatuslikuks.

Tegelikult on juba printsiks olemine suur asi. Kes aga ihaldab liiga paljut, võib ilma jääda sellestki, mis tal on.

Rispa

Mõnikord on suhetes tunne, et sõnad, mis sa ütled, ei jõua kohale. Nad nagu põrkaksid vastu teise inimese poolt püstitatud seina ning mida rohkem neid on, seda helikindlamaks see sein muutub.

Rispa oli Sauli liignaine ning kahe poja uhke ema. Kui Saul oli surnud ning kuningakroon läks edasi Taavetile, jäid talle vähemalt pojad, sest ilma järeltulijateta oli lesel raske hakkama saada.

Maale oli tulnud põud ning kuningas Taavet, kellele läks Jumala sõna korda, mõistis, et tegu on Jumala poolse teoga, õnnistuste ära võtmisega, millest Mooses oli kirjutanud. Seega küsitles ta Jumalat, et leida põua põhjus, ilmselt minnes preestri juurde. Jumal vastas, et põhjuseks oli Sauli ülekohus gibeonlaste vastu, mida polnud hüvitatud. Ometi olid gibeonlased, maa põliselanikud, olnud Iisraeliga lepinguga seotud. Taavet, selle asemel, et küsida Jumalalt, mida hüvituseks teha, läks nõu küsima gibeonlastelt, kes nõudsid vastutasuks seitsme Sauli järeltulija surma, kuna Saul oli nende rahvast surmanud.

Hukatute seas olid kaks Rispa poega ning lesknaine, selle asemel, et minna Taaveti juurde kuningat sõimama, läks ja hoolitses ustavalt oma poegade surnukehade eest, lubamata kiskjatel ja raipesööjatel neid puudutada. Ta tegi seda pikalt, mitme kuu vältel, mil vihma polnud endiselt tulnud. Kui Taavet sellest kuulis, siis rääkisid Rispa teod sõnadest rohkem. Ta mõistis oma hüvitusaktsiooni rabedust ning läks ja korraldas surnukehadele viisaka matmise. Peale seda lõppes ka põud.

Kui sõnad ei jõua kohale, võivad ustavad teod rääkida sõnadest võimsamini.

Huusai

Maailm on täis palgalisi ameteid – töölisi ja teenindajaid, juhte ja assistente, põllumehi ja loomakasvatajaid, mehaanikuid ja masiniste, spetsialiste ja konsultante, õpetajaid ja koristajaid, arste ja põetajaid, valgekraesid ja sinikraesid. Maailmas on ka mõned mittepalgalised ametid – pereemad ja pereisad, õpilased ja tudengid, kes peavad sageli oma raske töö eest peale maksma. Aga mis amet on sõber?

Kuningas Taaveti ametnike nimekirjas oli välja toodud hulk väepealikuid, suguharude vürste ja majandusharude juhte. Ning viimasena olid seal nõunik Ahitofel ning Huusai kui Taaveti sõber. Tundub, et kui Ahitofel sai Taaveti nõustamise eest palka, siis Huusai seisis Taaveti kõrval lihtsalt sõbrana, kes armastusest kuninga vastu talle appi tuli, kui tollel head nõu oli vaja.

Absalomi mässu ajal läks Ahitofel üle kuningapoja poolele. Huusai, kuulnud kohutavast olukorrast, otsis ta Taaveti üles. Sõbra olukord puudutas teda, nii et ta leinas teda juutidele omasel kombel, käristades oma riided katki ning riputades mulda oma pea peale. Ta tahtis jääda koos temaga, et olla sõbrale rasketel hetkedel toeks.

Taavet nägi Huusais vastust oma palvetele, kedagi, kes oli suuteline tühjaks tegema Ahitofeli targad juhised Absalomile. Nii saatis ta Huusai otsekui lõvikoopasse, näiliselt minema üle kuningapoja poolele. Absalom oli sellest üllatunud ning küsis, miks Huusai ei jäänud oma sõbraga, kuid Huusai suundis teda veenda, et tema lojaalsus kuulub kuningale – ning Absalom oli ju kuningas. See meelitas Absalomi ja julgustas võtma kuulda Huusai nõu, mis tõi võidu Taavetile ning kaotuse Absalomile.

Olla hea sõber on omaette amet. See tähendab ustavust kõigis olukordades ning tuge siis, kui seda vajatakse.

Mõtteainet: Õp 17:17; Ro 5:7-8

Ahitofel

Kes on kõige targem inimene, kes on kunagi elanud? Ilmselt on sellele küsimusele raske vastata, kuid ajalugu tunneb palju geeniuseid, kes tundsid end vabalt nii kunstides kui teaduses. Juudid ilmselt võiksid hääletada Saalomoni poolt, kuid ühtegi teist inimest pole iseloomustatud nii nagu Taaveti nõunikku Ahitofelit, kelle kohta öeldi, et iga tema nõuanne oli otsekui Jumalalt tulnud vastus.

Ahitofel ja tema pere olid Taavetiga lähedalt seotud, poeg Eliam kuulus Taaveti sõjakangelaste sekka ja pojatütar Batseba oli saanud Taaveti naiseks. Kuninga nõunikuna oli tal riigis kõrge koht, kuid tundub, et ta kandis kuningale vimma, võib-olla just Taaveti kriminaalse tegevuse pärast, et Batsebat endale saada. Nii, et kui mässu tõstnud Absalom Ahitofeli oma leeri kutsus, võttis ta kutse hea meelega vastu ning andis talle hüva nõu, mis kindlustas Absalomi positsiooni ning pidi tagama tema võidu Taaveti üle. Ta pani ette minna ning ajada Taavetit taga seni, kuni kuningas oli haavatav ning polnud veel ootamatust mässust toibunud. Kiire tegutsemine oleks viinud võidule.

Ahitofeli õnnetuseks kuulas Absalom peale tema nõu ära ka salamisi Taaveti poolel oleva Huusai arvamuse ning otsustas viimase kasuks. Targa mehena teadis Ahitofel, et nüüd on tema jaoks kõik läbi. Võimalus Taavetit võita oli käest lastud ning tema kui reeturi palk oleks olnud surm. Nii lahkus ta oma koju, tegi ära testamendi ja poos ennast üles.

Jeremija sõnul pole mõtet kiidelda tarkusest, ega rikkusest, vaid Jumala tundmisest. Tarkus ei taga tulevikku kui sellega ei käi kaasas jumalikud põhimõtted.

Absalom

Filmi “Hot chick” peategelaseks oli hilisteismeline tütarlaps Jessica, kes oli koolis populaarne, ilus ja seetõttu ennast täis. Müstilistel asjaoludel vahetas ta ära kehad keskealise keskpärase välimusega pisisuliga. Tema sõbranna avaldas arvamust, et võib-olla tegi seda keegi, kes teda vihkab. Jessica ei suutnud uskuda, et keegi teda vihkab. Seepeale seletas sõbranna, et kuigi ta on ilus ja täiuslik, ei pruugi inimesed seda tähele panna selle pärast, et ta teeb ja ütleb õelaid asju. Selle peale pööritas Jessica silmi ja vastas – nii, et inimesed ütlevad, et ma olen täiuslik?

Absalom võis end samuti tunda täiuslikuna. Ta oli kuningliku välimusega ja silmapaistev, teda peeti kõige ilusamaks meheks kogu Iisraeli riigis. Tema võimsed juuksed andsid talle lõvi välimuse.  Ehkki ta oli organiseerinud oma poolvenna mõrvamise kättemaksuks oma armastatud õe vägistamise eest, pääses ta sellest terve nahaga. Igaks juhuks läks ta pagendusse, kuid kuningas Taavet oli talle andestanud ja ta võis tagasi tulla. Kuningas ei võtnud teda karistuseks kaks aastat vastu, aga peale seda taastati tema positsioon printsina.

Absalomile sellest ei piisanud. Ta nägi seda, kuidas inimesed teda imetlesid ning mõtles, et kuningana saab ta veel rohkem imetlust. Seetõttu alustas ta kohtumisi “valijatega” ning veenis inimesi, et temast saaks palju parem kuningas kui Taavet, monarh, kellel on aega ära kuulata lihtinimeste muresid ja nendele vastu tulla. Varsti oli ta enda poolele võitnud piisavalt rahvast, et ennast valitsejaks kuulutada, nii et ta isa pidi rünnaku hirmus pealinnast põgenema.

Ainult tänu Taaveti sõbrale, kes läks näiliselt üle Absalomi poolele ning tegi tühjaks tema targa nõuniku nõuanded, õnnestus otsustavat lahingut edasi lükata kuni Taavet oli jõudu kogunud. Absalom küll ründas, kuid sai hoopis ise selles lahingus surma, kui ta põgenes, oma pikki lehvivaid juukseid pidi okstesse takerdudes ning sellega tagaajajetele võimaluse andes.

Õpetussõnad ütlevad, et enne langust läheb inimese süda ülbeks, aga enne au on alandus. Kui Absalom poleks enneaegu ülbeks läinud, oleks ju temast võinud päriselt saada omal ajal kuningas. Nüüd aga sai tema osaks kuulsusetu lõpp.

Joonadab

Kahjuks juhtub elus vahel niimoodi, et inimene, keda peetakse sõbraks, käitub niimoodi, et see teeb sulle halba. Nende kohta öeldakse, et kui on selline sõber, siis pole vaenlast vajagi.

Kui Amnon ei osanud midagi oma kirega kauni poolõe Taamari suhtes peale hakata, siis pöördus ta nõu saamiseks oma sõbra Joonadabi poole. Too oli temast vanem, elukogenum ja teda peeti väga targaks meheks.

Joonadab ei andnud Amnonile nõu minna oma probleemiga isa juurde, ilmselt teades, et Taavet oleks kohe sellise plaani hukka mõistnud, Moosese seadus keelas sellise vahekorra. Kuid ise ei ta sellest seadusest ei hoolinud ning soovitas Amnonil teeselda haiget ja kutsuda Taamar põetajaks, mis andis hea põhjuse neil kahekesi olla ja ehk ka ära kasutada naisele iseloomulikku kaastunnet Taamari relvituks tegemisel.

Samas tundis Joonadab ka Taaveti teise poja Absalomi lähedast suhet oma paris õega ning võis olla päris kindel selles, et see lubamatu tegu lööb vendade vahele kiilu. Ilmselt ei oodanud ta aga seda, et asi läheb niikaugele, et Amnon Taamari vägistab ja siis hülgab. Sellest hetkest oli ta kindel, et Absalom plaanib Amnonile kättemaksu, kuid Piibel ei räägi, et ta oleks oma sõpra hoiatanud ja võib-olla ta ei teinudki seda. Igatahes kui Absalom oli kättemaksuks lasknud Amnoni surmata, nentis ta rahulikult, et see nii pidigi minema.

Tark nõuandja, kelle nõuanded pole kooskõlas Jumala nõuannetega on selline sõber, kelle puhul vaenlast pole vajagi.

Amnon

Kui uudised räägivad mõnest sarivägivallatsejast või mõnest muu ilguse toimepanijast, siis hakkab sees tahtmatult keerama ja tekib soov, et poleks kunagi sellest kuulnud. Sest need ebameeldivad teod teevad ka inimese nii ebameeldivaks, et temast ei tahaks üldse rääkida.

Piiblist on selliseks tegelaseks Amnon, Taaveti kõige vanem poeg. Amnon oli armunud oma imeilusasse poolõesse Taamarisse, või vahemalt nii ta arvas. Ta ei oleks tohtinud neid tundeid hellitada, sest see oli Jumala seaduse vastane, kuid Amnon sellest ei hoolinud. Ta pidas oma kirge ülemaks Jumala ja mõistuse häälest ning seetõttu tundis ta end lausa haigena.

Sõber andis talle nõu teeselda haigust ning meelitada Taamar tema põetajaks, nii et nad jääksid kahekesi. Amnon tegi sõbra nõuande järele ja plaan õnnestus, kui välja arvata selline pisiasi, et Taamar hakkas tõrkuma. Poolõe ettepanekut viia see asi Taaveti juurde, et ehk too annab Taamari talle naiseks, ei võtnud ta kuulda. Ilmselt oli ta päris kindel, et selline seadusevastane käitumine oleks kuningale vastukarva. Nii võttis ta Taamari vägisi ja peale seda oli tema tunded paugupealt muutunud, järsku tundis ta tema vastu vaid pölgust. Nii ajas ta Taamari lihtsalt enda juurest minema.

See, mida kuningapoeg pidas armastuseks, oli tühipaljas kirg ja kui see oli rahuldatud, oli valmis ta edasi liikuma, jättes oma kireobjekti õnnetult ja häbistatuna maha. Kes ei lase Jumalal oma kirgi kontrollida, teeb varem või hiljem teistele haiget.

Joab

Öeldakse, et mõnel inimesel on selline silmapaistmisvajadus, et ta soovib olla igas pulmas peigmees ja igal matusel lahkunu. Iisraeli väepealik Joab oli üks sellistest inimestest, kellel oli vajadus olla igas lahingus väejuht. Ta oli Taaveti lähisugulane, tema õepoeg, vanuselt ilmselt enam-vähem Taaveti eakaaslane ja tõestanud end kui usaldusväärne lahingukaaslane. Kui Taavetist sai Juuda kuningas, usaldas Taavet talle oma armee juhi koha.

Joabile see positsioon meeldis. Kui Iisraeli väejuht Abner soovis tulla üle Taaveti poolele, siis pidas ta heaks Abner kõrvaldada, tuues ettekääneks kättumaksu oma venna surmamise pärast. Too oli ju kogemustega mees ja Taavet võis teda eelistada armee ülemjuhataja kohale.

Seda, et ta ise oli võimekas mees, tõestas ta korduvalt. Tema juhtimisel vallutati Jeruusalemm, millest sai riigi pealinn, tema läks lahingusse erinevate vaenlaste – edomlaste, süürlaste ja ammonlaste vastu – ning oli edukas. Tema juhtis väge ka siis, kui kuningas koju jäi. Kuid ta ei sallinud endiselt konkurente. Kui Taavet tagandas Joabi allumatuse pärast ja määras ülemjuhatajaks uue mehe, Amaasa, kes ei saanud oma ülesandega hästi hakkama, siis võttis Joab asjad enda kätte – tappis konkurendi, kutsus rahva endale järgnema ning täitis ülesande, et tõestada Taavetile, et ta on asendamatu.

Üleüldse käitus Joab niimoodi, nagu talle tundus parasjagu kasulik olevat. Vahel käitus ta tegelikult ka õigesti, ta näitas ka seda, ta tundis Jumala tahet, kuid enamasti oli see seotud omaenda positsiooni kindlustamisega. Taaveti käed olid tema suhtes seotud – oli ta ju ise Joabi abiga mätsinud kinni oma abielurikkumise Uurija naisega ning organiseerinud sangari hukkumise lahingus. Tundus, et kuningriigi esimene mees polnudki Taavet vaid Joab.

Alles siis, kui Joab püüdis Taaveti vanaduspäevil troonile upitada kuninga edevat poega Adonijat, hakkas Taavet tegutsema. Kiirkorras tõstis ta kuningaks Saalomoni kui Jumala poolt valitu ning andis Saalomonile ka ülesande Joabi karistada tema kuritegude – eelkõige süütu vere valamise pärast. Joab hukati ning kangelane suri kuulsusetut surma. Kui inimene teab, mis on õige, aga selle järgi ei tee, siis on temagi igavene lõpp kuulsusetu.

 

Uurija

Eestikeelses Piiblis kõlavad mõned originaalkeelest mugandatud nimed teise tähendusega, kui nad originaalis olid. Poisipõlves tegid mulle nalja nimed nagu Koores ja Ussija. Ka hett Uurija nimel on eestikeeles oma tähendus. Aga tegelikult sõna Uurija ei iseloomusta seda meest,kuid üldse mingi sõnaga tema olemus kokku võtta, siis võiks teda nimetada Ustavaks.

Uurija oli silmapaistev mees. Olles rahvuse poolest hett ja seega mitte iisraellane, oli ta ometi iisreallane oma südame poolest. Ta oli võitnud Taaveti usalduse ja tema nimi oli ära märgitud kuninga kolmekümne kõige kangema mehe nimekirjas. Ta oli kohusetundlik ja oma kaaslastele ustav mees.

Kui Taaveti oli kaval plaan varjata oma abielurikkumist Uurija naisega ning kutsus mehe sõnumitoomis ettekäändel sõjast pealinna, siis kukkus tema plaan haledalt läbi. Isegi lahinguolukorrast eemal olles pidas ta end sõjas olevaks ning ei soovinud endale privileege, mida tema kaaslastel ei olnud – veeta ööd oma mugavas kodus oma armastatud naisega, sel ajal kui ta kaaslased ööbisid telkides. Nii ööbis ta isegi oma kodulinnas vahtkonnaõues koos teiste sõduritega.

Vahel lasevad kristlased end selle maailma vaimulikus sõjas lõdvaks. Kui tundub, et meie elu on ilus, siis võime ära unustada, et meie kaasinimesed on samal ajal lahingus. Uurija ustavusest asub õppida.

Batseba

Vahel on Ei öelda lihtne, teinekord keeruline. See sõltub tujust, olukorrast ja sellest, kellele pead vastust andma. Kui sa pead Ei ütlema kuningale, kuidas siis on?

Taavet nägi oma palee katusel jalutades Batsebat pesemas. Ohoo, mõtles ta, ilus naine. Tegelikult oli tal endal naisi jalaga segada, nagu idamaisel monarhil ikka, aga ilmselt on nii, et nii paljude naiste omamisel ei armasta sa tegelikult sügavalt kedagi. Nii lasi ta järele uurida, kes see naine on. Selgus, et tegemist on ühe tema enda kangelase Eliami tütar ja teise kangelase Uurija abikaasa.

Kuid need mehed olid parajasti lahingus. Nii saatis Taavet Batseba järele, et teda lähemalt tundma õppida. Batseba oleks võinud öelda kutsele Ei, aga ta läks. Kohtuda kuningaga oli ilmselt põnev. Kohtumisel selgus, et kuninga huvi tema ihu vastu oli ilmne ja võib-olla oli seegi naise jaoks põnev ja erutav. Ta oleks võinud öelda Taavetile Ei ja minna tagasi oma koju. Kuid tundub, et ta seda ei teinud.

Seaduse järgi oleks naine jäänud süütuks, kui ta oleks hüüdnud appi, seda oleks kuuldud ka palees ning Taaveti himur käitumine oleks tulnud avalikuks.Nüüd oli abielurikkumise tagajärjeks planeerimatu rasedus, Taaveti kuri plaan ta abikaasa hukata ning vastsündinud lapse surm.

Ei õigel ajal õiges kohas võinuks muuta nii mõndagi.