Lapsena oli üks minu lemmiksaateid “Pailapsiin”, kus Peeter Pipar ja Aleksander Suhkur oma imeravimi abil lapsi kasvatasid. Ühes osas oli Pipra Peeter veendunud, et ta oli olnud imelaps. Sest kõike, millega ta hakkama sai, tunnustas tema ema sõnadega “Oivaline! Imelaps!”, kuigi ta tegelikult tegi asju, nagu laps ikka ja mitte kunagi ei olnud teda arvustatud. Alles koos sõber Sassiga sai ta aru, et ta oli olnud täiesti tavaline poiss.
Ei tea, kas Adonijat oli ka ka lapsepõlves “imelapseks” kiidetud, aga arvustanud ei olnud isa teda kunagi ning see oli tal nina püsti ajanud. Kui sellele lisada hea välimus, siis on mõistetav, miks Adonija hakkas pidama ennast sobivaks kuningaks, sest Taavet ise oli juba vanadusest väetiks jäänud. Et kuninglikum välja näha, palkas ta endale oma pisikese väesalga, kellega koos oli uhke pealinnas defileerida ning nautida inimeste tähelepanu.
Ainsaks tõrvatilgaks tema meepotis oli teadmine, et Taavet oli planeerinud oma järeltulijaks hoopis noore Saalomoni. Aga kuna selles suunas ei paistnud mingeid arenguid olevat, siis leidis Adonija, et on sobiv aeg ise tegutsema hakata, seda enam, et ta leidis endale poolehoidjaid Taaveti lähikonnast – väepealik Joabi ja preester Ebjatari näol. Ta isegi korraldas pidusöögi, kuhu kutsus enamus ülikuid, välja arvatud Saalomoni ning mõned üksikud Taavetile truule mehed, et näidata, kes on tegija.
Kui see sõnum Taavetini jõudis, siis organiseeris ta kiiresti Saalomoni kroonimise. Adonija uhke bankett läks lörri, sest rahva tähelepanu pöördus hoopis kroonitud noorele kuningale ning Adonija põgenes hirmust altari juurde, kartes kättemaksu ja lootes, et pühamu juures teda säästetakse. Selle peale saatis Saalomon sõna, et tal pole midagi karta, kui ta jääb tubliks meheks. Mõnda aega hoidiski Adonija madalat profiili, peale Taaveti surma aga soovis endale naiseks Taaveti viimast liignaist, noort ja ilusat suunemlannat, kellest Taavet küll oli hoidunud. Ei tea, kas teda kihutas tagant armastus või miski muu, igatahes nägi Saalomon selles eneseupitamise katset ning see saigi Adonijale saatuslikuks.
Tegelikult on juba printsiks olemine suur asi. Kes aga ihaldab liiga paljut, võib ilma jääda sellestki, mis tal on.