Bileam

Vahel kipume inimestena Jumalt inimlikustama, pookima Talle külge neid loomuomadusi, mis meil on, mõtlemata sellele, kas need omadused tulenevad meie jumalikust põlvnemisest (inimene ju loodi ikkagi Jumala näo järele) või pattulangemise tagajärjel toimunud kõrvalekaldest. Üheks selliseks arusaamiseks on see, et Jumalat on võimalik panna meelt muutma selle järele, mis meile endale meelt mööda on.

Bileamile oli meeltmööda maine varandus. Kui Moabi kuningas saatis tema juurde mehed ettepanekuga Iisraeli rahvas ära needa ja pakkus talle head tasu, siis lubas Bileam selle asja arutamiseks Jumala ette viia. Näiliselt oli kõik korras, kuid Jumala küsimus talle: “Kes on need mehed?” annavad mõista, et Bileam pidanuks juba enne aru saama, et sellises tegevuses nendele meestele lootuse andmine oli mõttetu. Jumal teab ju kõike ja ei pea uudishimust selliseid küsimusi esitama. See oleks pidanud Bileamile meelde tuletama, et Jumala prohveti ülesanne ei ole palga eest kedagi needa ega õnnistada. Bileami lootus, et ehk Jumal toimib tema meele järele läks tühja ning ta pidi külalised tagasi saatma.

Moabi kuningas, ilmselt olles harjunud oma jumalate kapriisidega, läkitus veelgi kõrgemast soost saadikud parema pakkumisega. Bileami suu hakkas vett jooksma ja ehkki ta teadis Jumala seisukohta, andis ta saadikutele lootust, soovides ise sisimas, et Jumal meelt muudaks. Jumal võiks ju teha midagi tema jaoks, kes oli siiani ustavalt Jumalat teeninud.

Jumalalt tuligi näiliselt positiivne vastus, minna koos saadikutega ning Bileami täitus lootusega. Kuid ilmselt takistas tema rahajanu mõistmast Jumala tegelikke soovi ning järgmisel päeval leidis ta oma üllatuseks ennast vaidlemast oma tõrksa eesliga, kes ei tahtnud kuidagi edasi minna. Kui Bileami silmad avati, siis nägi ta eesli tõrksuse põhjust – Jumala ingel, valgusmõõk käes seisis teerajal. Bileam selle asemel, et vihjest aru saada ning kindlalt koju tagasi pöörduda, pärib inglilt, et kas see ikka on Jumala tahtmine, et ta peaks koju tagasi minema. Ehk ikkagi muudab Jumal meelt. Talle lubatakse edasi minna tingimusel, et ta räägib ainult seda, mida Jumal lubab. Ehkki Bileamil on päris selge see, et Jumal ei luba Iisraeli rahvast needa, läheb ta ikkagi edasi… ehk kuidagi, mingil moel Jumal ikkagi muudab meelt ja ta saab oma rikkaliku tasu kätte.

Lõpuks tuli tal ikkagi sõnades Iisraeli õnnistada ja pahandab Moabi kuningat. Kuid tasu välja teenimiseks annab ta nüüd nõu, kuidas kaasa aidata Iisraeli allakäigule, sest ta teab, et õnnistused kuuluvad sõnakuulelikele. Plaan on omajagu edukas, kui tulemuse on see, et hilisemas lahingus Iisraeli ja Moabi vahel hukkub ka tema.

Kui me teame, mis on Jumala tahe, siis pole mõtet hakata Teda ümber veenma. Jumalat pole võimalik ära osta. Ainus, mida me sellega saavutame, on ise Jumalat eemaldumine, mis on hukatuslik.