Tekst ilmus ajakirja “Meie Aeg” oktoobri numbris epiloogi veerus.
Ühel suvepäeval sõitsime töökaaslasega lähetusest Tartu poole. Muljetasime parajasti Eestit ootamatult tabanud ilusate suveilmade laine üle, kui talle äkitselt meenusid pildid eelmise õhtu Tallinnast, kus oli olnud äikest ja paduvihma. Viimane oli olnud kogunii nii äge, et vihmavee äravoolusüsteem ei suutnud sellega hakkama saada ning vesi ajanud äravoolukanalitest üles ja korraldanud uputuse ja tulvaveed, mis tänavatel liiklusummikut põhjustas. Konstateerisin, et see on ju siis nagu Tuhala nõiakaev. Õnnelikud pealinlased – nad ei pea kodust lahkuma, et näha looduseimet, seda võimaldab neile Tallinna kanalisatsioonisüsteem.
Uskmatu Toomana siiski väljendasin oma kahtlust, et kas see ikka on võimalik – sügiseti on ju lausvihmasajud, mis kestavad päevi ja pole kuulnud, et pealinna oleks siis üleujutus ähvardanud. Töökaaslane on tark mees ja selgitas kannatlikult, et ilmselt on äravoolukanalid ehitatud nii, et saavad hakkama üheksakümnel protsendil juhtudest, kuid äkiline, paduvihma poolt tekitatud veekogus on lühikese aja kohta liiga suur ja vesi ei jõua lihtsalt nii kiiresti ära voolata. Vesi otsib siis teed üles ja lükkab kaevukaaned pealt lahti.
Kas pole elus üleüldse nii, et me saame hakkama üheksakümnel protsendil juhtudest?
Inimesed on väga targad ja nutikad olevused, lausa ellujäämise meistrid – peaaegu terve maailm on vallutatud. Arktika eskimod ja ekvaaatoriala paapuad elavad täiesti erinevas keskkonnas – üks ei tunne oma elus kunagi tõelist soojust ja teisel pole aimugi, mis on lumi ja jää – aga nad saavad mõlemad omadega hästi hakkama. Meie, põhjamaalased, jälle tuleme toime suure kõikumisega. Talvel miinus kolmkümmend ja suvel pluss kolmkümmend nagu sel aastal ei ole meie jaoks suureks probleemiks. On vaid vähe kohti, kus inimesed püsielukohta pole suutnud rajada, kuid aeg-ajalt juhtub, et ka tuntud kohtades jalad alt lüüakse. Hiljutine Haiti maavärin oli karm näide selle kohta. Sealsed majad ei olnud lihtsalt ehitatud arvestusega, et nad peaksid nii võimsa maavärinaga hakkama saama (ja paljude majade puhul polnud üleüldse maavärinaga arvestatud). Inglismaal, kus talviti ei saja lund, vaid vihma, lõi meie mõistes normaalne lumesadu segi liikluse ja seda mitmeks päevaks, sest seal puuduvad sellised asjad nagu lumekoristusvahendid. Inimesed olid paanikas, majandus oli häiritud.
Üheksakümmend protsenti (mõnel vähem, teisel rohkem) ajast saame ka isiklikus elus igasuguste olukordade ja ebameeldivustega hakkama, olgu siis selleks kasvõi sügisene lausvihm. Oskame arvestada ja tegevust vastavalt planeerida – välja minnes selga jope, jalga veekindlad jalanõud ning kaasa vihmavari – ja pole probleemi. Aga kuidas me ka ei pingutaks, mitte kellelgi pole sada protsenti kontrolli oma elu üle. Kõike me ei suuda ette planeerida ja näha, kõigeks ei oska me end ette valmistada. Kui meid tabab elus ootamatu äikesetorm, siis olemegi abitud. Olgu see tingitud tööstressist, rahahädast, ootamatult puntrasse jooksnud suhetest, enda või lähedasega juhtunud õnnetusest – tulemus on sama, meie plaanidel on vesi peal ja mitte vähe.
Mõnel inimesel esineb seisund, mida nimetatakse õpitud abituseks. Sellised inimesed ei taha, ei saa, ei oska – ja mitte oma loomupärase suutmatuse pärast, vaid sellepärast, et nii on mugavam. Kristlane peaks olema küll pikameelne, aga sellised inimesed võivad olla tõesti närvidele käivad, sest mulle ei meeldi manipuleerimine, aga tegelikult on see just üks manipuleerimise vorme. Selline õpitud abitus pole ka Jumala plaan, kes soovitab meil jõudumööda teha kõike, mida suudame. „Külva oma seemet hommikul ja ära lase oma käsi puhata õhtul, sest sa ei tea, mis õnnestub, kas see või teine, või tulevad mõlemad ühtviisi head!“, ütles Koguja (Kg 11:9). See, et sa ise suudad ja oskad ning hakkama saad, on hea tunne. Et iseseisvalt elada on pealehakkamine ja iseseisvus päris olulised asjad.
Paraku oma iseseisvuspüüetes üritab inimene olla täiesti sõltumatu Jumalast. Ja selle tagajärg on see, et üheksakümmend protsenti ajast saab ta päris hästi hakkama. Nagu öeldud, inimene on ellujäämise meister. Kuid tegelikult, no mis elu see on? Mis elu see on, kui sul on tegelikult nii lihtne jalgu alt ära lüüa? Sest tegelikult sõltub elukvaliteet väga suuresti sellest kümnest protsendist, mille üle meil kontroll puudub. Kui ikka häda käes, siis on raske meenutada seda, et eile oli veel päris hea olla.
Nii väga kui see ka mulle ei meeldiks, ma pean õppima abitust Jumala ees. Või kui õigemini öelda, õppima julgema tunnistada oma tegelikku abitust ja paluma Jumalal sirutada oma sõbrakäsi toeks. Ja mitte tunnistada seda ainult siis, kui ootamatu äikesetorm on käes, vaid iga – ka muretu – päeva alguses, et ma võiksin rahus vastu minna sellele, mis tuleb – olgu see minu meelest hea või halb.
Paulus ütles, „ma suudan kõik Tema läbi, kes teeb mind vägevaks“ (Fi 4:13). See oli tema kogemus sellest, et koos Jumalaga saab hakkama sajaprotsendiliselt. Ta oskas elada nii jõukuses kui puuduses, olukorrad ei lugenud. Jumalat usaldades, Temaga koos kõndides võivad meie jalad alati olla kindlalt maa peal ning südames rahu ja kindlus.
Koos Jumalaga pole tõesti vahet. Tüütu lausvihm või ootamatu äikesetorm – las kallab!
Mõtted ei maga 