Noomi

Vahel võime arvata, et tõeline usklik ei saa olla masenduses – kui siis ainult patu pärast. Kui tabab meeleheide, ju siis on tegu usupuudusega. Teoreetiliselt on nii lihtne öelda, kuid praktikas on see palju keerulisem.

Noomi oli kaotanud oma kõige lähema perekonna – abikaasa ja kaks poega. Miniad ei olnud halvad inimesed, otse vastupidi, kuid ikkagi tundis ta olukorra pärast meeleheidet. Kuna Moabiga teda enam miski ei sidunud, otsustas ta minna tagasi oma kodukohta. Minia Rutt otsustas temaga kaasa tulla ja kindlasti pakkus see talle lohutust, kuid mitte piisavalt.

Kodus Petlemmas tundsid vanad tuttavad Noomi ära, kuid naine ei soovinud, et teda enam nimetataks Noomiks, vaid Maaraks (kibe), sest tema sõnade kohaselt oli Jumal tema ellu toonud palju kibedust. Kas üks usklik üldse võib sellist asja välja öelda – Jumal on toonud kibedust? Ilmselt ei olnud Noomi Jumalale vihane, vaid lihtsalt väljendas oma olukorda – leina ja valu, mis polnud küll Jumala süü, kuid mida Jumal oli lubanud talle osaks saada.

Noomit ei mõisteta hukka tema emotsioonide pärast. Jumal andis talle uut lootust minia Ruti kaudu ja parim, mida meiegi saame teha masenduses tuttavatega, on olla neile toeks ja mitte arvustajaks.