Kunagi õpetati tööalasel suhtluskoolitusel seda, et üks eduka suhtlemise aluseid oma soovide väljendamine. Näiteks kui sünnipäevalaual on veel järel viimane tükk torti ja kui sa ihaldad, siis tuleb välja öelda: “Ma tahan torti. Kes veel tahab?” Väga kasulik õppetund, mis on andnud mulle võimaluse saada osa torditükist teisi inimesi pahandamata.
Iisraeli ühiskonnas oli harjutud, et räägivad mehed. Tõsi küll, üksikutel naistel oli oma kõva sõna öelda, kuid siis oli ka enamasti tegu prohvetitega. Selofhadi tütardel Noal, Mahlal, Milkal, Hoglal ja Tirsal oli aga probleem. Nende peres ei olnud vendi, kes oleksid endale nõutanud pärimisõigust, isa oli aga surnud kõrbereisil. Maaomanditea aga oleks nende elu olnud õige keeruline, sest kuidas muidu elatist muretseda. Nii ei jäänud neil midagi muud üle, kui julgust kokku võttes oma murega Moosese juurde minna. Mooses viis asja Jumala ette ning sai vastuse – muidugi on naistel samasugune pärimisõigus kui meestel.
Viimaks jõudis Iisrael oma tõotatud maale ning perekonnad said kätte oma osa maast. Kuid Selofhadi tütardele ei jagunud midagi. Tundub, et inimesed ei olnud veel õppinud asju Jumala kombel nägema. Nii pidid nad taaskord minema rahva vanemate, seekord Joosua ja Eleasari ette ning endale õigust nõudma. Ja kuna Jumala seadus on kõrgem inimlikest traditsioonidest, siis nad oma õiguse ka said.
Mõnikord on oma õigustest loobumine auväärne, kuid õiguse taotlemine ei ole ka häbiasi. Eriti, kui selle õiguse on andnud Jumal. Ja kui palju probleeme jääks olemata, kui julgeksime oma soove samamoodi väljendada kui Noa ja tema õeksed.
Mõtteainet: Ps 33:1-5
Mõtted ei maga 