Abieseri Joas elas Ofra linnakeses ajal, mil Iisrael oli järjekordselt Jumalast eemaldunud. Seekord oli nad kaasa läinud kaananlaste peajumaluse Baali kummardamisega ning püstitanud üle kogu maa viljakustulpi lootuses, et see annab vilja-, karja- ja lapseõnne. Aga mitte ainult – Baal lubas ka igasugu muid isiklikke himusid rahuldada, mida Jahve seadused keelasid.
Ka Joas oli läinud kaasa ebajumalateenistusega ning lasknud Ofrasse rajada Baali altari ja viljakustulba. Ei tea, kui palju oli selles ta isiklikku veendumust ja kui palju kaaskodanike survet, kuid igal juhul oli temagi läinud vale teed mööda.
Ühel hommikul avastas linn, et ebajumala altar on lõhutud ja viljakustulp maha raiutud. Ja rajatud oli hoopis Jahve altar, söestunud viljakustulba tükid tõendamas, mis otstarbeks oli seda kasutatud. Detektiivitöö tulemused viitasid Joase pojale Gideonile. Oma isikliku kasu pärast muretsevad linlased käskisid Joasel anda noormees välja, et ta surmata.
Mida oli Joasel teha? Ta oli näinud, et Baali teenimine ei olnud toonud maale kaasa rahu, vaid midjanlaste rünnakud. Ta oli kuulnud ühe prohveti sõnu, kes oli avalikult teatanud, et Jumal oli oma kaitse ära võtnud, sest rahvas oli Temast taganenud. Ta oli ilmselt kuulnud Gideonit külastanud inglist ja tema sõnumist ja andnud Gideoni tegevusele vaikiva heakskiidu. Nii teatas ta ka vihasele linnarahvale rahulikult, et kui Baal on tõesti jumal, eks ta näidaku ise, mida suudab – egas siis inimene ei saa ära teha jumala tööd.
Gideoni kaitsmine tol päeval tõi kaasa rahu kogu riigile, sest just tema kaudu vabastas Jumal nad midjanlaste ikkest. Kui meie elus võetakse ära meilt midagi, mis tegelikult pole meile kaasa toonud õnnistust, siis pole mõtet seda leinata. Jumalal on vastu anda midagi palju paremat.
Mõtted ei maga 