Peetruse päevik 3: pulm Kaanas

Jeesus võib olla Võitu! Olen selles üha rohkem ja rohkem veendunud. Põhjuist uskumiseks andis juhtum pulmapeol. Tegelikult pole palju neid, kes seda teavad, sest Jeesus tundub olevat Võitu kohta ootamatult tagasihoidlik, aga meie oleme selle tunnistajateks. Meie all mõtlen mind, Andreast, Sebedeuse poegi ning veel kahte Galilea kalurit Filippust ja Naatanaeli, Tolmai poega.  Filippus on meie lapsepõlvesõber. Tema, Andreas ja mina oleme pärit Betsaidast, mis on Kapernaumi kõrval Galilea järve kaldal. Kui mina ja Andreas kolisime ärilistel kaalutlustel Kapernauma, siis jäi Filippus Betsaidasse, aga kohtume ikkagi päris tihti, sest ka tema käib Kapernauma sünagoogis. Naatanaeli me õieti ei tunne, aga ta paistab loomult olema üks tõsine ja tark mees.

Ka Filippus oli Jordani ääres Vettekastjat kuulamas, kuid ta polnud Jeesust näinud. Sel päeval kui meie tagasiteel olime, oli Jeesus ise kutsunud Filippuse endale järgnema. Jeesuses on midagi sellist, et kui tema kutsub, on inimesed valmis kohe tema juurde tulema. Mulle tundub, et siin on midagi enamat kui tema lihtsalt sõbralik ja meeldiv loomus. Temas on seletamatu autoriteet, mis paneb inimesi tegema seda, mida ta ütleb, kuid ometi pole veel nähtud, et ta kasutaks seda enda heaks. Filippus viis Jeesuse juurde ka Naatanaeli, nagu Andreas viis minu. Ning nad asusid koos tagasiteele Galileasse. Uskumatu, et Jeesus seda jaksas, sest see rännak on väsitav ning tema oli just hiljuti lõpetanud pika paastu.

Kui me Sebedeuse poegadega pulma jõudsime, oli pidu juba mitu päeva kestnud. Jeesus oli seal koos Filippuse ja Naatanaeliga ning nautis inimestega suhtlemist ja head toitu. Me polnud näinud veel peigmeest, et teda tervitada, sest kombekohaselt oli ta oma noore pruudiga nautimas mesinädalaid ja alles nädala lõpus pidid nad liituma meie peoseltskonnaga. Kasutasime võimalust, et lihtsalt toredalt koos aega veeta. Jeesus ja Sebedeuse pojad meenutasid aegu, mil viimased olid veel olnud poisikesed. Sellest oli palju lõbusaid lugusid, aga kuna need pole siin olulised, siis ma neid ei hakka kirja panema.

Kui seitsmes päev kätte jõudis, tulid peigmees ja pruut ka oma kambrist välja ning ühinesid pidusöögiga. Selleks puhuks oli peigmehe koju rohkem rahvast kogunenud, kes olid vahepeal ära käinud oma toimetusi tegemas. Pulmavanem käis kinni närvilise näoga ja rääkis midagi pikalt Jeesuse ema Maarjaga. Maarja tuli sinna, kus me koos Jeesusega istusime ja ütles tasasel häälel, nii et vaid meie seda kuulsime: “Neil ei ole enam veini.”

See rabas meid kõiki. Kui piinlik! Pidu oli jõudnud haripunkti ja vein oli otsas? Tõesti, viimane partii kannudes oli olnud lahjavõitu. See polnud enam värskelt pressitud vein, vaid veega lahjendatud viinamarjasiirup, mida tavaliselt varuti omajagu, sest see ei läinud riknema nagu värske, kuid see-eest ei olnud maitselt enam nii hea. Teadsime, et selle eest vastutavad korraldajad, aga muidugi langeb halb vari pruutpaarile. Maarja, kes oli abiks toitude ja jookide lauale kandmise eest, tundis kindlasti end halvasti, et sugulaste pulmadele selline plekk jääb. Kuid see, mida ta Jeesusele ütles, ei olnud lihtsalt ahastav teadaanne, vaid me kuulsime tema hääletoonis palvet. Me mõtlesime, et järsku teab Jeesus siin inimesi, kelle käest oleks võimalik kiiresti veini muretseda. Jeesuse diskreetsuse peale võis loota ja siis polnud karta, et see ebameeldiv saladus välja tuleb.

Jeesus vaatas oma ema poole ja ütles: “Naine, mis on sul minuga asja? Minu tund ei ole veel tulnud.” Me ei saanud päris täpselt aru, mida Jeesus sellega öelda tahtis. Kas ta oli mingi osa veel pulmapeos, enne mida ta ei saanud lahkuda, et uut veini muretseda? Maarja igatahes lahkus hetkeks, kuid tuli siis tagasi kahe teenriga ning ütles neile: “Mida iganes tema teile ütleb, seda tehke.” Jeesus tõusis püsti ja palus teed juhatada laoruumini. Ta kutsus kaasa ka mind ja Johannest. Tõusime samuti ja kõndisime aidahooneni, kus oli varjus 6 suurt kivianumat. Veel hiljuti olid need täidetud veiniga, kuid nüüd olid tühjad ja puhtaks pestud.

Jeesus vaatas anumaid ning ütles siis teenritele, “täitke anumad veega.” Me ei mõistnud selle korralduse mõtet. Esiteks oli see suur töö ja teiseks, kuidas see aitaks probleemi lahendada? Kuna teenritele oli korraldus antud, siis ei hakanud nemad küsimusi esitama, vaid hakkasid saalima kaevu ja aida vahel. Jeesus vaatas meile otsa ja küsis: “Kas te tahate pruutpaari aidata?”. Loomulikult vastasime jaatavalt ning Jeesus ütles, “võtke ka ämbrid ning asuge anumaid täitma. Tööd on palju ja aega on vähe.” Teha pulmakülalistena sulaste tööd? Ega see mõte eriti meeldivalt kõlanud, aga otsustasime siiski Jeesusele vastu tulla ning võtsime ohates ämrbid ja hakkasime kaevu vahet voorima. Ka Jeesus ise võttis ämbri ja töötas koos meiega.

Mõne aja pärast olid kivianumad vett täis ja meie palged tilkusid pingutusest higi. Nüüd ütles Jeesus teenritele, “Ammutage siit ja viige pulmavanemale maitsmiseks.” Teenrid vaatasid mõistmatute nägudega Jeesusele otsa, kuid kuuletusid. Lõpuks oli nende kohus käsku täita. Meiegi vaatasime Jeesuse mõistmatult otsa. Jeesus võttis savikruusi, ammutas sellega ühest anumast ning pakkus meile juua. Peale seda väsitavat tööd kulus tõesti sõõm vett ära, nii et tõstsin kruusi ja avasin suu. Minu kurgust voolas alla käige ehtsam värskeltpressitud vein – tume, magus ja kosutav. Jõin ühe sõõmuga kruusi tühjaks ja pühkisin käeseljaga suu kuivaks. Johannes vaatas mind üllatunult, kahmas samuti kruusi ning jõi. Tema nägu läks särama. “See on ju – vein!” ütles ta rõõmsalt. “Ja hea vein!” Ning siis küsis ta Jeesuse käest, “Kuidas see sai sündida?” Jeesus vastas, “Iga hea and tuleb Isalt taevas. Minu Isa tunneb rõõmu inimeste rõõmust.” Jumal tegi Jeesuse läbi ime. Ta peab tõepoolest olema suur prohvet ja Võitu, et Jumal teda niimoodi kuulda võtab.

Kiirustasime põnevil teenritele järgi, et näha pulmavanema reaktsiooni. Jõudsime kohale just siis, kui pulmavanem oli kruusi oma suule tõstnud ning tema näos paistis üllatus. Pulmavanem oli arvanud, et vein on otsas, kuna korraldajaad ei leidnud aidast enam ühtegi täidetud nõud. Ta saatis kähku ühe teenri peigmeest otsima. Kui peigmees tuli, siis haaras pulmavanem kahe käega tema käest kinni ning raputas seda ja ütles vaimustunult: “Igaüks paneb esmalt lauale hea veini, ja kui juba küllalt on joodud, lahjema; sina aga oled hoidnud hea veini praeguseni alles. Milline pulmapidu! See jääb kauaks ajaks kõigile meelde!”

Igatahes meile jääb see kindlasti meelde, sest me teame, kust see vein pärines.