Küll on hea üle mitme kuu jälle koduses Kapernaumas olla. Jeesuse lähikonnas olemine tähendab seda, et kunagi ei, mis järgmisena ette tulla võib. Ta ei ole tujukas, hoopis vastupidi, ta on imetlusväärselt kannatlik ja sihikindel nendes asjades, mida ta teeb, aga ometi on mõned asjad koos temaga ootamatud.
Just nii käitus ta hommikul peale suurt tervistamist – tegelikult räägitaksegi sellest siiamaani, sest seda, et nii palju inimesi korraga oma vaevustest vabanesid, pole juhtunud enne ja pärast seda meelejäävat õhtut hingamispäeva lahkudes minu kodus. Jeesus ööbis meie juures, aga ta oli juba vara hommikul väljunud. Kui minu pere ülesse tõusis, oli tema ase tühi, kuid maja värav seevastu täis inimesi, kes olid varase hommiku kohta minu meelest liigagi elevil.
Kui läksin väravasse neid tervitama ja uurima nende külaskäigu põhjust, seletasid nad, et nad tahavad kuulata, mida Jeesusel on öelda. Eilne õhtu oli neile avaldanud sellist muljet, et osad inimesed lausa tahtsid pakkuda talle kohaliku rabi positsiooni. Muidugi need asjad nii lihtsalt ei käi, inimeste toetus on küll oluline, aga linna vanemad peavad samuti oma otsuse tegema ja siiani olid nad olnud Jeesuse suhtes pigem ettevaatlikud – ei olnud ju Jeesus kaua siin elanud ja tegutsenud. Mulle ja Andreasele see mõte iseenesest meeldis ja peale hommikusööki läksime Jeesust otsima. Meie teadsime Jeesuse meelispaika, mida linnarahvas ei tundnud, väike sopp mäenõlval, mis oli igast küljest kaljuseinaga ääristatud ja mis võimaldas täiesti eraldi olemist. Jeesus käis seal sageli palvetamas ja mõned korrad olime meiegi seal temaga koos olnud. Kaljude vaheline vaikus mõjus eriliselt pühalikuna.
Meie sammude kaja peale tõstis Jeesus pea. Tervitasime teda rahusooviga ja rääkisime talle, et kõik juba otsivad teda. Meie kergeks pettumuseks ei jaganud Jeesust meie vaimustust rabikandidaadi puhul. Ta ütles hoopis: “Lähme mujale, naaberküladesse. Ma pean ka nendele Jumala riiki kuulutama, sest see on minu eesmärk.” Olime jahmunud.
Mõnikord on mulle ette heidetud seda, et ma kipun liiga kiiresti oma arvamust avaldama, aga samas on mu tuttavad sellega harjunud ja tihti, kui on vaja midagi öelda, siis vaadatakse minu poole ja nõkutatakse peaga, et ma peaksin selle välja ütlema, mida kõik mõtlevad. Nii ka seekord, Andreas vaatas ootavalt minu poole, et ma Jeesuse plaani kommenteeriks.
Ütlesingi: “Kas me peame siis kohe praegu ära minema? Läheme Kapernauma, võtame einet, räägime inimestega ja siis on meil aega teha plaane, milliseid ümberkaudseid kohti külastada.” Teised noogutasid, kiitus minu avalduse heaks.
Jeesus, selle asemel, et hakata meiega argumenteerima ja vaidlema, ütles taaskord: “Lähme. Kellel on vaja Kapernaumas ära käia, see tehku kiiresti, sest ma soovin, et te tuleksite minuga kaasa.”
Johannes jäi Jeesuse juurde, sellal kui me ülejäänud käisime kähku oma kodudest läbi ja teavitasime oma peresid. Deboora oli minu lahkumisest kurb ja valas isegi mõne pisara, kuid ta oli siiski nõus sellega, et ma lähen koos Jeesusega. Oli ju prohvet alles eile teinud terveks tema ema ja tänutunne selle teo pärast oli tal veel selgelt südames. Küsimusele, kui kauaks ma lähen, oskasin ma ainult õlgu kehitada. Salamisi lootsin, et mõne nädala pärast olen kodus tagasi.
Lõuna paiku asusimegi teele. Jeesus vestles oma palvepaigas Johannesega, sellal kui me Andrease ja Jakoobusega reisimoona kottide raskuse all ägisedes nendeni jõudsime. Jeesuse õnneks siis ei tundnud inimesed eriti huvi meie tegevuste vastu, nii et see lahkumine oligi poolsalaja.
Järgnevate nädalate jooksul külastasime erinevaid linnu Galileas. Jeesus astus igalpool sisse sünagoogidesse ning rääkis kuningriigi evangeeliumit. Ta kutsus inimesi üles meeleparandusele, nagu oli seda teinud ka Vettekastja ja aitas kurjast vaimust vaevatuid, kus võis. Kord võeti meid vastu lahkelt, kord üleolevalt, kuid Jeesuse suhtumine nendesse ei muutunud. Isegi, kui teda halvaks pandi, säilitas ta rahu. Meile tundus tema rahu kummaline. Johannes ja Jaakobus läksid nii mitmelgi korral sellest põlema, kui mõned seadustundjad Jeesust üleolekuga keeldusid vastu võtmast ja Jeesus pidi neid rahustama.
Ma arvan, et kuigi Galileastele erutav ja uudne, olime me tema sõnumite ja tegudega juba niivõrd harjunud, nii et konkreetsed sõnad ja juhtumid ei jäänud meelde. Kuid siis juhtus midagi, mis oma erakordsusega meid taaskord vapustas.
Ühest linnakesest väljudes, seisis tee ääres mees, kellest võis kaugel ära tunda pidalitõbise. Ta kandis jämedaid riideid ja tema jäsemed olid haigusest moondunud ning tema nahk kohati kaetud hallikate laikudega. Meid märgates hakkas ta meile lähenema ning tema kõnnak oli haiguse tõttu taaruv ja ebakindel. Meil kellelgi polnud isu temaga kokku puutuda ega roojaseks – rääkimata nakatatud – saada ning hakkasime automaatselt taganema, jättes nii tahtmatult Jeesuse meie ette eesliinile. Jeesus jätkas kõndimist, nagu talle tuleks vastu tavaline inimene. Pidalitõbine jõudis Jeesuse juurde ning laskus tema ette põlvili. Lähemalt vaadates tundus tema kuju veelgi ebainimlikum kui eemalt ning lisaks sellele tõusis meie ninna ebameeldivat surma lehka. Olime varemgi pidalitõbiseid näinud, aga mitte kordagi nii lähedalt. Tänu Jumalale, et meie peres ei olnud seda needust esinenud, muidu oleks moraalne kohustus sundinud neile toitu viima ja end ohtu saatma. Õnneks ei olnud meie peres nii suurt pattu esinenud, mis oleks sellise Jumala karistuse toonud.
Haige palus Jeesust: “Kui sa tahad, siis sa võid mu puhtaks teha!”
Uskusime, et Jeesusel on Jumalast antud vägi, aga kas ka pidalitõve tervendamiseks? Kas võis Jumal halastada sellele patusele ja kuulda Jeesuse palvet tema pärast? Jeesus paistis olevat liigutatud. Ta pööras oma näo meie poole, kes me tema selja taga veidi kartlikult seisime ning tema näost paistis kurbust. Siis vaatas ta taas haige poole ja tegi midagi ootamatut – ta sirutas oma käe välja ning puudutas pidalitõbist! Seda ei oleks ükski teine rabi ega tervistaja teinud, sest see tähendas automaatselt ebapuhtaks saamist. Võisime tänada õnne, et ükski preester või seadusetundja seda ei näinud, muidu oleks läinud täbarasti nii pidalitõbisel kui ka Jeesus oleks teistest eraldatud.
Ka pidalitõbine vaatas teda jahmunult. Ilmselt polnud keegi tervetest teda aastaid puudutanud, rääkimata mõnest rabist. Ma ei kujuta ette, kuidas oleksin seda mina talunud – eemal sõprade ja lähedaste embusest ja toest. Tundus, et tema silma valguvad pisarad. Jeesus jätkas: “Ma tahan, saa puhtaks.”
Ma ilmselt ei suuda päriselt kirjeldada seda, kuidas see puhastumine toimus. Pigem tundus, et mees lihtsalt sirutas end korra välja ning äkitselt olid tema liikmed ja nahk kui tavalise inimese omad. Vaadates oma roosakaid sõrmi levis üle tema kurnatud näo lai naeratus, mis ei tahtnud vaibuda.
“Oota ainult, kui kõik sellest kuulevad,” lubas ta entusiastlikult. “Kõik peavad saama teada, mida suudab Jeesus Naatsaretist!”
Jeesus muutus selle peale tõsiseks. Tema ilme oli samasugune kui sel hommikul, mil me Kapernaumast lahkusime ja mil me olime tulnud tema juurde samasuguse innuga, sest rahvas otsis teda. Ta kartis, et inimeste sensatsioonijanu takistab tal edasi andmast oma sõnumit ja pigem tullakse teda kauplema, et ta kohale jääks ja rabiks hakkaks. Seepärast ütles ta tervele mehele tungival häälel: “Vaata, et sa kellelegi midagi ei räägi, vaid mine näita ennast preestritele ja ohverda oma puhtaks saamise eest, mis Mooses on käskinud, neile tunnistuseks.”
Saatnud mehe minema pöördus ta meie poole ja ütles: “Ma tean, et ehkki ma teda hoiatasin, teeb ta sellele täpselt vastupidi. Seetõttu peame oma reisi lõpetama ja läheme tagasi Kapernauma. Peame võtma ka reisiks tee, mis viib asustatud kohtadest mööda, muidu ei anna inimesed enam asu.”
Kes võiks kahelda, et Jeesus on Messias? Tema sõnad olid prohvetlikud. Püüdsime eemale hoida isegi avalikelt teedelt ning üks või teine tema õpilane käis aeg-ajalt moona varumas, sest kõikjal uuriti, kuhu küll Jeesus läks ning kuulujuttude ajel tormasid inimesed ühte või teise kohta teda otsima. Ehkki meile meeldis see, et Jeesust sedabõrd hinnati, saime ka meie aru, et see tegi jutlustamise ja õpetamise Jeesuse jaoks keeruliseks. Salamisi tundsin ka head meelt, et peagi näen jälle Kapernauma ning oma kallist Deboorat.
Mõtted ei maga 