Tüdruk Ipanemast oli üks esimesi bossa nova lugusid, mis mulle meelde jäi. Ilmselgelt pole põhjus minus, sest seda lugu peetakse üldse üheks tuntumaks bossa nova looks, mida on esitanud läbi aegade paljud tuntud muusikud. Seega ei saa ma pidada end eriti originaalseks, kui võtsin kätte kitarri, et püüda selle loo ootamatult keerukad duurid selgeks saada. Päris selgeks ma pole seda saanudki, kuid kui seda meloodiat arvutist või raadiost kuulan, siis vähemasti sõnu saan kaasa ümiseda ja ilmselt on oma osa selle loo populaarsusest ka laulu sisul, millega paljud noored (sala)armunud end samastada võivad.
Laulja räägib kenast tüdrukust, keda ta iga päev Ipanema ranna poole kõndimas näeb ja kes paneb iga mehe pea pöörama ja vaimustunult „aah..“ ohkama, kuid kahjuks ei pane tüdruk teda kunagi tähele. Meloodia ja sõnade kibemagus kombinatsioon äratab emotsioone ja mälestusi minevikust, kenast tüdrukust koolis, kes ei paistnud sind märkamagi, ehkki käisid temaga samas klassis ja kellega mõnes tunnis istusid üpris lähestikku. Ja nii iga päev. Nagu pikk ja tõmmu tüdruk Ipanemast, kes ei näe sind kunagi…
Nii kaua kui ma mäletan, olen olnud teadlik Jumala olemasolust. Lapsena võtsin seda loomulikult, sest kõik ju rääkisid nii. Rääkis ema, rääkis isa, rääkisid tädid ja onud suguseltsis ja kirikus. Jumal, taevane isa, oli seal üleval ja oli üks hea onu, kes lõi taeva ja maa, inimesed, vanemad ja kodu. Ehkki teda polnud kunagi näha, ei kahelnud inimesed mu ümber tema olemasolus. Üsna varakult sain selgeks, et on olemas ka inimesed, kes hoopis temasse ei usu ja isegi naeruvääristavad neid, kes usuvad. Ja selgus, et neid inimesi on kogunisti rohkem.
Mõte olla naeruväärne mulle ei istunud, seetõttu kooli minnes hoidsin selle koha pealt madalat profiili. Jumal oli minu pere ja kiriku asi ja koolis ma sel teemal sõna ei võtnud.
Mõned korrad oli sellest kahju ka. Näiteks peale esimest klassi, mille käisin Võrus, selgus, et peame perega kolima ära Pärnusse, kuhu isa suunati pastoriks. Mul oli tekkinud hea sõber Rain, kellega olime ninapidi koos nii koolis kui vabal ajal. Ta oli peaaegu üleaedne ja tihti veetsime aega tema juures koos. Kui meie õue peale tuli veoauto, mis võttis peale meie mööbli ja muu kraami, mis tuli ära Pärnusse kolida, siis tuli Rain ka seda vaatama. Ta ei olnud kunagi huvi tundnud selle vastu, kes on mu isa ja minagi polnud talle selgitanud, kes on pastor ja mida ta teeb. Nüüd aga kolimise käigus tuli see jutuks ja nagu inimene, kel pole midagi kaotada, jutustasin talle, et taevas on olemas Jumal ja seda kõike me teame erilisest raamatust Piiblist. mida ma polnud küll ise lugenud, aga millest teadsin päris palju lugusid. Rain ei öelnud selle peale midagi, aga tundus, et naeruväärseks ta seda ei pea. Oleksin saanud ju rohkemgi rääkida, aga tuli istuda auto peale ja Pärnusse ära sõita.
Järgmises koolis oli samuti avalik saladus, et olen pastori perekonnast ja tundus, et keegi ei pea seda naeruväärseks, aga huvi selle vastu keegi üles ka ei näidanud ja Jumal jäi endiselt pere- ja kirikuasjaks.
Umbes 10-aastaselt sain kingiks isikliku Piibli ja poisina, kelle jaoks lugemine oli üks tähtsamatest hobidest, hakkasin ka Piiblit neelama. Peab ütlema, et Jumalast ma väga rohkem sotti ei saanud, kui ennem. Pigem oli seal lihtsalt palju huvitavaid lugusid, märulit ja draamat, mis köitsid. Kuid midagi oli ikka kasu ka ja hilisteismelisena hakkas Jumal minu mõtetes mingit kuju moodustama.
Ühest küljest oli see kuju täiuslik. Jumal oli minu silme ees, kui keegi, kes on kõikvõimas, kes teab kõike ja tunneb kõike, kes on püha, õiglane ja ülekohtu suhtes sallmiatu ja kes kunagi paneb paika kogu maailma – siis. kui Jeesus tagasi tuleb. Õelad hukkuvad ja õiged võetakse üles taevasse ning 1000 aasta pärast luuakse uus taeva ja uus maa. Ja ma tahtsin olla nende õigete hulgas. Tahtsin jalutada koos teistega maal, mis on kui paradiisiaeg, kus kõik inimesed naeratavad ja on õnnelikud, kus pole kiuslikkust ega viha ega vägivalda. Ja kõige selle keskel on Jumal, kes on selle võimalikuks teinud.
Kuid minu suhe sellesse Jumalasse oli nagu suhe tüdrukuga Ipanemalt. Ma igatsesin Tema tähelepanu, Tema heakskiitu ja Tema armastust, kuid nii mõnigi kord tundsin, et mind ei panda tähele või et ma pole seda tähelepanu väärt. Sest olles enda vastu aus, kes ma siis selline olin? Väliselt võib-olla enam-vähem normaalse käitumisega teismeline, aga Jumal kõiketeadjana ju nägi mu sisemusse. Ta nägi mu salamõtteid ja motiive ja need olid tihti räpased.
Ma tahtsin, et see Jumal pööraks mulle tähelepanu, aga ta tundus olevat nii kaugel.
Oli asju, mis viitasid mulle, et ta märkab mind.
Hästi õppimine koolis oli minu jaoks auasi. See oli minu rida. Olin oma klassis teistest aasta noorem ja kuigi ma sporti armastasin, tähendas see seda, et kehalises kasvatuses ei olnud seis päris võrdne. Koolis rumalusi teha, kakelda ja kõva meest mängida ei olnud ka minu rida, mis tulenes ilmselt sellest, et ma teadsin, et see Jumalale ei meeldi. Aga hästi õppimine oli minu rida alates esimestest klassidest peale.
Hinne neli on minu jaoks pettumus, seda enam kui sain selle mõne semestri koondhindeks. Aga kooliasjadega on juba nii, et läbi aasta on järje peal olla üsna lihtne, aga eksamiteks ette valmistamine nõuab juba tõsisemat süvenemist, sest siis järsku pead sa teadma kogu aasta materjali, mitte vaid viimase nädala oma. Alates põhikooli lõpueksamitest kuni tegelikult ülikooli magistrieksamini välja olen näinud mustrit, mida ma ei saa pidada juhuseks – kui ma olen eksamiks korralikult õppinud ning palvetanud selle pärast, et Jumal aitaks mind eksamil – siis olen saanud alati selle pileti, mis mulle tollel hetkel kõige paremini sobib. Esimene kord oli 9-nda klassi inglise keele eksam, sellele järgnes mitu keskkooli ja ülikooli eksamit ning kõige krooniks ülikoolis bakalaureuse- ja magistrieksamid.
Jumal teadis, et see on minu rida ja ta juhtis minu kätt piletite valikul sinna kuhu vaja, et näidata mulle, et ta paneb mind tähele ja hoolib.
Ent ikkagi vajasin midagi enamat kui paar õnnestunud eksamit, vajasin sisemist kindlust ja rahu. Uppuja haarab kinni ju õlekõrrestki, kõige tühisemast lootusest, kuid sageli algab õige heitlus alles siis, kui jalad on kindlalt maa peal, sest küsimus „Mis edasi?“ ei ole alati see kõige kergem.
Jumal, kas ta näeb mind? Iga päev kuulsin temast ja võisin Temast mõelda, aga kuidas Temaga on?
See teadmine, et ta märkab ja ma olen oluline, tuli siis, kui ma tõeliselt hakkasin aru saama evangeeliumist. See ei juhtunud üleöö, see käis samm-sammult, kuid mu põues oli mõnus ootusärevus, sest ma tundsin, et ma olen nii lähedal selle mõistmisele ja siis kuidagi see mõistmine saabus – ma ei pea oleme eriline, täiuslik, püha ja puhas, et Jumal mind paneks tähele ja märkaks. Minu jumalapildis oli puudu see osa, et Jumal on ka uskumatult armuline ja ma ei saagi Tema armu kuidagi ära teenida. Ma sain selgeks, et see ongi hea sõnum, et Jumal märkab mind minu vigadega ja pattudega, kuid ma olen ikkagi Temale kallis ja see ongi põhjus, miks ta on armuline, miks suri Jumala Poeg, kelle kaudu on minu päralt igavene elu. Tema muudab mind, mitte mina ise.
Mida aeg edasi, seda rohkem ma imetlen Jumala juures seda osa. Jumal aitas mul ajada minu rida siis, kui olin Temast ja Tema mõistmisest kaugemal kui praegu. Ta oleks võinud oodata, kuid ta ei teinud seda. Kui Jumal kõnnib, siis võin ma imetleda Tema täiuslikkust ja selle juures teha „aah..“ ning olla samas kindel, et Ta paneb mind rohkem tähele, kui mina Teda kunagi suudangi.
Mõtted ei maga 