Otniel

Juhan Kunderi rahvajutt “Vaeslaps ja talutütar” räägib sellest, kuidas vanapagan oma poegadele naist otsis. Vaeslapse soovid olid talle lihtsad täita, seega saatis ta oma pojad teele sõnumiga: “Jookse poega, jõua poega, naise saad sa naljapärast.”

Otnielil nii lihtsalt ei läinud. Iisraeli rahvas oli hõlmamas tõotatud maad, kuid see ei läinud lihtsalt. Jumal oli tõotanud, et kui rahvas on Talle ustav, siis ajab Ta ise need rahvad eest ära, kuid rahva probleemiks oli nii usu- kui ustavusepuudus.

Kaaleb oli üks nendest, kes püüdis iisraellastesse usku süstida ja näitas oma eeskujuga, et Jumalaga koos ei saa ka kaananlaste raudsõjavankrid nende vastu midagi. Ühe motivaatorina pakkus ta välja, et kes Debiri vallutab, sellele annab ta oma tütre Aksa naiseks. Pakkumine oli kindlasti ahvatlev, sest Kaaleb oli üks juuda suguharu vanematest ja muidu väga lugupeetud mees. Kuid ühe mäestikulinna vallutamine ei olnud naljaasi ja kindlasti loobusid sellest tükist paljud, kes muidu oleksid Aksat ihaldanud. Otniel võttis selle väljakutse vastu ning sai endale väärilise abikaasa ning soliidse pärisosa.

Aga see polnud veel kõik. Hiljem sai Otnielist ka rahva juht ja kohtumõistja, keda juhtis Jumala Vaim ja kes vabastas kogu rahva Mesopotaamia kuninga kauakestnud ikkest. Selle väljakutsega võrreldes ilmselt oli ühe linna vallutamine väike asi.

Väiksemad väljakutsed valmistavad meid ette suurteks.