Rispa

Mõnikord on suhetes tunne, et sõnad, mis sa ütled, ei jõua kohale. Nad nagu põrkaksid vastu teise inimese poolt püstitatud seina ning mida rohkem neid on, seda helikindlamaks see sein muutub.

Rispa oli Sauli liignaine ning kahe poja uhke ema. Kui Saul oli surnud ning kuningakroon läks edasi Taavetile, jäid talle vähemalt pojad, sest ilma järeltulijateta oli lesel raske hakkama saada.

Maale oli tulnud põud ning kuningas Taavet, kellele läks Jumala sõna korda, mõistis, et tegu on Jumala poolse teoga, õnnistuste ära võtmisega, millest Mooses oli kirjutanud. Seega küsitles ta Jumalat, et leida põua põhjus, ilmselt minnes preestri juurde. Jumal vastas, et põhjuseks oli Sauli ülekohus gibeonlaste vastu, mida polnud hüvitatud. Ometi olid gibeonlased, maa põliselanikud, olnud Iisraeliga lepinguga seotud. Taavet, selle asemel, et küsida Jumalalt, mida hüvituseks teha, läks nõu küsima gibeonlastelt, kes nõudsid vastutasuks seitsme Sauli järeltulija surma, kuna Saul oli nende rahvast surmanud.

Hukatute seas olid kaks Rispa poega ning lesknaine, selle asemel, et minna Taaveti juurde kuningat sõimama, läks ja hoolitses ustavalt oma poegade surnukehade eest, lubamata kiskjatel ja raipesööjatel neid puudutada. Ta tegi seda pikalt, mitme kuu vältel, mil vihma polnud endiselt tulnud. Kui Taavet sellest kuulis, siis rääkisid Rispa teod sõnadest rohkem. Ta mõistis oma hüvitusaktsiooni rabedust ning läks ja korraldas surnukehadele viisaka matmise. Peale seda lõppes ka põud.

Kui sõnad ei jõua kohale, võivad ustavad teod rääkida sõnadest võimsamini.