Kaluri elu on põnev, aga teinekord jälle päris tüütu. Parimad tunnid kalapüügiks on hämarad varajased hommikutunnid, sest siis tõusevad kalaparved pinnale lähedale ning kuna vesi on tume, siis ei märka nad ka niisama lihtsalt võrku. Minu elukutses tähendab see seda, et pean tõusma vara, jätma oma pere veel magama ning suunduma Andreasega randa.
Viimased paar päeva on olnud püügi mõttes edutud. Oleme läinud õigel ajal järvele, aga millegipärast oleme tagasi tulnud praktiliselt tühjade kätega. Kuigi teinekord läheme vee peale puhtalt hasardist, siis peamiseks eesmärgiks ikkagi on elatise teenimine ja pikem ebaõnn tähendab seda, et elamiseks peame minema kasinate säästude kallale. Viimane öö oli samasugune, läksime eriti vara, lootes, et see kuidagi on abiks, kuid päikesetõusu ajaks ei olnud meil veel midagi. Käed olid ka aerutamisest juba üpris väsinud, nii et otsustasime randuda ja puhastada ja parandada võrke. Nii tüütu kui see töö ka on, peame seda siiski tegema. Andreas on iseloomult minust kannatlikum ja pean omajagu vaeva nägema, et temaga selle juures sammu pidada.
Kui päike oli juba kõrgel, tuli Jeesus mereranda. Ta oli juba mõned nädalad Kapernaumas elanud. Räägiti, et kodulinnas Naatsaretis oli ta suutnud sünagoogis juudid nii välja vihastada, et ta oli napilt eluga pääsenud. Jeesus ise oma tagasihoidlikkuses sellest sündmusest eriti ei kõnelnud, kuid mõned tuttavad Naatsaretist andsid teada, et Jeesus oli end Messiaks kuulutanud. Mitte küll otseselt, aga kui ta luges seda, mida Jesaja on Messia kohta ennustanud, siis lausus ta, et see sõna on tõeks saanud. Pahased inimesed ajasid ta sünagoogist välja ning peale seda vahejuhtumit tuli Jeesus Kapernauma elama ning rääkis kõikjal inimestega – tänavatel, turgudel, kodudes. Meiegi saime temaga aeg-ajalt kokku, aga töö ei lubanud temaga pikemalt suhelda. Tegelikult me seda soovisime, aga nagu kiuste olid meid tabanud ajad, kus kalapüük ei õnnestunud, nagu ma juba olen eespool maininud. Seega olid meie mõtted pigem hõivatud tööga kui Jeesusega.
Aga nüüd oli Jeesus ise tulnud rannale, kus me parajasti peale nurjunud ööd võrkudega toimetasime ning temaga oli kaasa tulnud omajagu rahvast. Jeesus palus luba oma tööd jälgida ja meiega samal ajal vestelda. Mis sai meil selle vastu olla. Kui me kurtsime talle oma halba kaluriõnne, siis rääkis Jeesus sellest, et kõigepealt tuleb otsida Jumala riiki ja küll Jumal annab kõige muu vajaliku otsijaile kaasa. Seda oli tal muidugi kerge öelda. Tundub, et ta ise saab päris kenasti hakkama ilma tööta, inimesed kutsuvad teda pidevalt külla, nii et öömaja on tal olemas ja laud alati kaetud seal, kuhu ta sisse astub. Meie endale sellist luksust ei lubada.
Märkamatult kogunes siia juba paras hulk inimesi, kes lausa meile füüsiliselt peale pressisid ja nüüd palus Jeesus, et me paadi lükkaksime mõned süllad kaldast vette, et me saaksime natuke hingamisruumi. Panime paadi ankrusse ja jätkasime ise paadis muude tegevuste tegemist, sellal kui Jeesus rahvale rääkis. Pean tunnistama, et ega väga palju ma teda ei kuulanud, sest mõtted olid endiselt nurjunud kalapüügi juures. Aga see jäi meelde, kuidas Jeesus rääkis Jumalast kui oma isast – halastajast ja armulisest. Muidugi, Tooras on ka räägitud temast sellisest, aga seda osa väga rabid sünagoogis ei käsitlenud. Peamiselt tegeleti nende küsimustega, kuidas õigesti elada, et Jumala heakskiitu ära teenida. Jeesuse järgi aga armastab ja aktsepteerib Jumal, sest ta ongi loomult armuline ning just seetõttu peab häid tegusid tegema.
Mõne aja pärast lõpetas Jeesus oma kõne ja palus rahval minna tagasi külla. Oli ka aeg. Meiegi tahtsime tagasi kaldale ja koju minna. Panime aerud oma kohale ning tõstsime ankrukivi paati, aga Jeesus peatas meid. Ta ütles, “Sõudke õige sügavale loomuse katseks ja visake võrgud vette.” Ütlesime Andreasega nagu ühest suust, et me oleme terve öö vaeva näenud kala püüdmisega. Tõesti, päeval kala püüdmine on üsna tulutu ette võte, kui just õnge ei kasuta, võrkudega pole eriti midagi teha. Kalaparved lähevad päeval sügavamale, kus on jahedam ja kuhu meie võrgud ei ulata. Ja need kalad, mis on pinnapool näevad selges vees võrke ja hoiavad neist eemale. Sama hästi võiks mina Jeesusele õpetada, kuidas tisleritööd teha või rahvale jutlustada. Eriti just sellest viimasest ei tea ma midagi.
Aga siis meenus meile see, mida me Kaana pulmas olime näinud ja otsustasime siiski Jeesust kuulda võtta. Ütlesin talle: “Sinu sõna peale lasen ma võrgud vette” ning sõudsime eemale ja viskasime võrgu sisse. Ootamatult sööstis läbi vee ülemiste kihtide suur kalaparv ja otse võrku ja kui me hakkasime välja tõmbama, olid nöörid nii pingul, et meie enda jõust jäi väheseks ja osa võrke rebenesid. Viipasime kaldal olevale paadile, kus Sebedeus poegadega võrke parandas, et nad meile appi tuleksid. Nad vedasid paadi kiiresti vette ja sõudsid järvele meie juurde ning aitasid võrgu välja tõmmata. See polnud ka hulgakesi lihtne, aga meie emotsioonid olid laes. Rõõmsalt hõigeldes julgustasime üksteist ja tõmbasime kalad välja, ka Jeesus oma tugevate kätega oli abiks. Peale kõva tööd olid meie mõlemad paadid pardani kalu täis laaditud ja paadid nii sügavale vajunud, et vaid parras oli vaid vaksajagu veest kõrgemal ning ka pisike laine ähvardas paati tungida. Õnneks oli ilm täiesti tuulevaikne. Sellist saaki polnud me kunagi varem saanud ja nüüd võisime olla kindlad, et meie ei pea mõneks ajaks sissetuleku pärast muretsema. Kas see oligi see, mida Jeesus oli öelnud – otsida esiti Jumala riiki ja siis antakse kõik muu pealekauba? Vaid Jumal suutis anda meile sellise üleloomuliku kalasaagi.
Äkki tabas mind mõte, et Jeesuse näol pole tegu vaid Messiaga, vaid lausa jumaliku olendiga. Ma võin selle küll panna päikese arvele, mis Jeesuse selja tagant paistis, aga mulle tundus, et sel hetkel oli Jeesuse ümber üleloomulik valgus. Selles valguses tundusid mulle ühtäkki naeruväärsed minu kahtlused Jumala väe ja armulisuse suhtes ning Jeesuse sõnade suhtes ja teisest küljest tundsin end järsku tohutult väikese ja tühisena, patusena millegi suure ees. See tunne kriipis niimoodi hinge, et ma ei suutnud seda taluda. Tahtmatult langesin sealsamas paadis põlvili ja hüüdsin Jeesusele: “Minu juurest ära, sest ma olen patune inimene.” Need sõnad öelnud tabas mind järsku uus hirm – järsku Jeesus võtabki seda kuulda. Kui ta on Messias, kui temas on mingi jumalikkus, siis vastupidi, ma peaksin soovima kõigest väest tema ligidal olla. Märkasin, et ka Johannes ja Jaakobus teises paadis olid laskunud põlvili, mida Andreas tegi, seda mu silm hetkel ei märganud. Jeesus naeratas, pani oma käe mu õlale ja ütles, “Ära karda, nüüdsest peale pead sa inimesi püüdma!”
Minu südant täitis rõõm, tõusin ettevaatlikult täislastis paadis jalgadele ja Jeesus embas mind. Jeesus kutsus mind kaasa, tegema sama tööd, mida tema tegi – rääkima inimestele taevariigist. Ja ma ei pea muretsema selle pärast, kuidas ma hakkama saan või kuidas mu pere hakkama saab. Kui Jeesus on koos minuga, siis küll Jumal hoolitseb meie vajaduste eest. Sõudsime kaldale. Sebedeuse paat oli jõudnud kaldale juba varem – neil oli rohkem tööjõudu paadis ning nad said kiiremini minema. Kui meie randusime, olid nemad juba paadi kaldale vedanud ning asunud uurima rebenenud võrke. Meiegi tõmbasime paadi kaldale ja tahtsime sedasama teha, kuid Jeesus peatas meid. Ta astus minekule küla poole ja kutsus meid jõrgnema. Jätta see rikkalik saak sinnapaika? Me ei kõhelnud, vaid tegimegi seda ja läksime temaga koos. Teel möödusime Sebedeuse paadist ning Jeesus kutsus vendi endaga kaasa. Ka nemad ei hakanud arutama, vaid hüppasid paadist välja ning ühinesid meiega. Sebedeus vaatas neid veidi mõistmatute nägudega, aga seejärel tema ilme mahenes ja ta hüüdis meile järele: “Ärge muretsege, hoolitsen oma sulastega kogu saagi eest! Tänu Jeesusele meil üleüldse nii hästi läks.”
Niisiis olen nüüd ametlikult elukutset vahetanud, kutselisest kalurist on saanud kutseline inimestepüüdja. Mis saab edasi?
Mõtted ei maga 