Peetruse päevik 5: tervistamisimed

Ma poleks kunagi uskunud, et minust on saanud see, kes ma praegu olen -Võitu lähikondlane. Mina, Andreas, Sebedeuse pojad, samuti minu lapsepõlvetuttav Filippus Betsaidast ja tema lahutamatu sõber Naatanael veedame suure oma ajast koos Jeesusega. See ei tähenda, et me enam sugugi tööd ei teeks, kuid töö pole meie elus enam esimesel kohal. Teeme tööd vaid nii palju, nagu on vaja hinge sees hoidmiseks ja oleme praeguseks matnud maha äriambitsioonid. Kujutan, et eriti raske oli seda teha Jakobusel ja Johannesel, sest nende pereettevõte haare ulatub Jeruuselemma välja. Räägitakse, et isegi preestrid käivad nende kalapoest toitu ostmas. See on olnud nende perele uhkuseks ja kuigi me saame omavahel hästi läbi, olen mõned korrad isegi saanud nende peale pahaseks, kui nad oma saavutusi meelde tuletavad.

Mõned külaelanikud naeravad meie üle ja teised on meie pärast mures. Nad peavad meid vist veidi kergemeelseteks. Vahest ma ise oleksin ka mõned kuud tagasi olnud sama meelt, kuid enam mitte. Need inimesed pole Jeesust nii lähedalt tundma õppinud kui meie. See, kuidas ta tunneb pühi kirju ja kui hästi ta neid seletab, on hämmastav. Ma pole kogu oma elu jooksul sünagoogis käies nii palju õppinud kui nendel viimastel nädalatel Jeesuse käest. Seda räägivad tegelikult ka teised, kes teda hingamispäeval sünagoogis on kuulamas käinud.

Aga viimasel hingamispäeval avaldus midagi, mis kinnitas veelkord, et Jeesus pole ainult hea kõnemees, vaid ta on Võitu, et temas on eriline vägi, mida pole me näinud kunagi kelleski teises. Kui ta parajasti sünagoogis õpetas ning kõneles surmast ja hukatusest, astus sisse üks hullumeelne. Tema käitumine oli jubedusttekitav, tundus, nagu poleks ta ise kontrollinud oma liikumist, ta taarus, vehkis kätega ning tema silmad tahtsid otsekui pealuust välja tungida, kui ta kogudust jõllitas. Mõned mehed tõusid, et teda sünagoogist välja tõsta, sest ta häiris meie koosolemist ja võis olla ohtlik. Hullumeelne aga astus Jeesuse juurde ja vehkis tema näo ees näpuga, ise valju häälega hüüdes: “Mis meil on asja sinuga, Jeesus naatsaretlane? Kas sina oled tulnud meid hukkama?” Siis levist üle tema näo irve ning ta tagus kätega vastu põlvi, nagu oleks see mõte talle väga nalja teinud. “Ma tean küll, kes sa oled – Jumala Püha!” Tegelikult oli see ju tõsi, mida see mees ütles, kuid tema suust kõlas see mõnitusena.

Jeesus astus rahulikult talle sammu lähedale, vaatas mehele silma ja ütles: “Jää vait. Ja mine temast välja”. Mees langes, nagu oleks keegi teda rusikakangelane pikali löönud ning jäi vaikseks. Sünagoogis vaatasid inimesed üksteisele otsa ja pärisid sosinal, mis juhtus. Kuid mõne hetke pärast tõstis mees pea, tema pilk oli selge ning samas nõutu. “Kus ma olen?” Jeesus aitas ta püsti ja ütles: “sa oled vaba”. Mõistsime kõik, et ta polnud lihtsalt hullumeelne, vaid oli olnud kurjast vaimust vaevatud. Sünagoog täitus vaikse suminaga kui inimesed omavahel rääkisid ja imestasid. Nad olid vapustatud sellest, et Jeesus võib käsutada deemoneid ja need lähevad inimesest välja. Nii mõnigi küsis teise käest: “Mis asi see siis on?”

Peale seda sündmust ei suutnud ka sünagoogiülem enam ruumis korda säilitada ning me lahkusime koos Jeesusega meie koju. Minu ämm ei olnud hommikul Andrease, minu ja Deboraga koos tulnud, sest ta tundis end haigena ning nüüd majja astudes ei tulnud ta meile isegi vastu. Naine läks tema tuppa ja leidis, et ta oli jäänudki magamisasemele ning oli kõrges palavikus ning väga nõrk. Vahetasime Deboraga pilke. Kui Jeesus suutis ajada välja kurja vaimu, siis seda enam peaks ta ju suutma ajama välja palavikku.

Palusin Jeesust, et ta tervendaks mu ämma, kui see on tema võimuses. Jeesus noogutas ja laskis end Deboral ämma voodi juurde juhtida, kus see aeg-ajalt ohates lamas. Jeesus sulges silmad otsekui palveks ning ütles seejärel: “Oma isa nimel käsen ma palavikku sellest naisest lahkuda.” Ning siis võttis ta ämma käest kinni ja aitas ta püsti. Kohe oli tema näost kadunud palavikupuna ning ta avas suu ja ütles: “Kuidas ometi niimoodi saab, et meil on külaline majas ja teda pole lauda juhatatud ning tema janu kustutatud. Peetrus ja Andreas, tehke ometi Jeesuse olemine mugavaks ja Debora, sina lähed tood aidast veini ning ma hoolitsen toidu eest.”

See oli ämmale tüüpiline käitumine. Kuid oli imekspandav, et kohe peale voodist püsti tõusmist oli ta täis tavalist – võib-olla isegi ebatavalist – energiat. Istusime siis elutuppa laua äärde ning Debora tõi kannutäie värsket, alles eile pressitud veini. Ämm aga otse lendas elutoa ja köögi vahet, kandes lauale leiba, vinnutatud kala, kastet, meloneid ja puuvilju, hoolitsedes iga meie vajaduse eest.

Veetsime toreda pealelõuna Jeesuse seltsis, kuid hingamispäeva lõppedes, kui päike oli looja läinud hakkas meie maja juurde kogunema inimesi. Läksin välja küsima, milles oli asi. Selgus, et sünagoogis toimunu oli jätnud sügava mulje mitte ainult meie perele, vaid kõigile kohalviibijale. Ühel või teisel oli kallal mõni tõbi või teadsid nad mõnda haiget pereliiget või naabrit ja kui levisid jutud sellest, kuidas Jeesus oli hullumeelse tervistanud, tekkis paljudel lootus ka ise terveks saanud. Aga et nad pidasid sobimatuks – ja õigesti tegid – et Jeesus hingamispäeval nende haigustega tegeleks, siis kogunesid nad siia alles hingamispäeva lõppedes. Ilmselt nägi välja see natuke nagu oleks kuskil vandenõu käimas – pimenedes avanesid uksed ja inimesed võtsid suuna minu majani, teisi talutades ja mõnda lausa väega kaasa tirides. Nende seas oli inimesi, kes oli sarnases seisus kui see hullumeelne, kes hommikul sünagoogis rahutust tekitas. Jeesus palus tuua pingi maja ukse ette, et seal istet võtta ning inimesi vastu võtta. Ükshaaval inimesi ette võttes, nendega rääkides, nende peale käed pannes ja palvetades,  ei jäänud keegi abita. Mõnel inimesel paranesid haavandid, mis olid neid juba tükk aega vaevanud, teistel kadusid valud seljas ja liigestes, mis olid tekkinud raske töö tagajärjel, ning ilmselgelt deemonitest vaevatud said tagasi rahu ja selge mõistuse.

Milline päev ja milline õhtu! Kui Jeesus pole Võitu, siis kes veel on?