Tekst ilmus ajakirja Meie Aeg septembri numbris Epiloogi veerus.
Suvel kontoris tööd tehes tuli mulle tahes-tahtmata meelde esiisa Aadam, kelle patu tõttu pandi inimkonnale needus – oma palge higis pead sa leiba sööma. Minu leivatöö ei nõua küll rasket füüsilist pingutust, kuid higi on palgel ikka, sest kontoris puudub konditsioneer. Maja on vana ja ajalooline, muinsuskaitse all, ja seepärast ei tohi kliimaseadet välisseinale paigaldada – rikub ära ajaloo hõngu. (Millegipärast ei riku seda plastaknad ning alumise korruse kaltsuka väljaulatuv vitriin, aga see selleks). Ja oleks siis higi ainult palgel, kogu keha aurab ja pikalt ei saa püsida toolil, sest istumisalune läheb niiskeks ja sunnib tegema kontoris paar sammu, enamasti veeautomaadi poole, et vedelikukaotust tagasi teha.
Siiski oleneb kõik taustsüsteemist – palaval suvepäeval lageda taeva all tööd tehes on seda palgehigi veel rohkem ja seetõttu sunnin end olema rahul sellega, mis mul on. Sest seda kõige palavamat aega aastas on ka ju tegelikult vaid kaks kuud ja plusse on suvel ikka ka päris palju. Ja suve minnes on ikkagi kahju.
Naljakas on see, kuidas inimene tegelikult pole kunagi päris rahul. Talvel on liiga külm ja pime, päikese puudumine masendab. Suvel aga on jälle liiga palav, nii et vahel läheb päevas vaja mitut särki, et tsiviliseeritud välja näha ja enam-vähem adekvaatselt lõhnata. Ja öösel on liiga valge, nii et magadagi on raske. Akent ka öösel lahti hoida ei saa, sest siis tulevad sisse kärbsed, sääsed ja muud kurjad loomad. Siis on imelik mõeldagi sellele, kuidas ma talvel suve ootasin. Ja samas, kogu selle higistamise ja muude ebameeldivuste kõrval on veider, kui pettunud ma jälle olen, kui soe suvi septembri esimestes nädalates taandub ning asendub jahedama sügisega.
Samasugust rahulolematust ei tekita inimeses mitte ainult ilm ja aastaajad, vaid ka paljud muud asjad. Tihtipeale vastan ka ise küsimusele „Kuidas läheb?“, et enam-vähem. Mitte, et alati oleks asju, mille üle kaevata. Mitte, et oleks millestki väga puudust. Mitte, et keha valutaks ja hing oleks haige. Vaid ikkagi tahaks vastata „Hästi!“ vaid siis, kui kõik on perfektne või on lihtsalt elu ülev moment.
Mõne inimese hing on üleüldse rahutu, otsides kogu aeg midagi uut, mingit väljakutset või eneseteostust. Püstitakse endale eesmärk, tehakse selle nimel kõvasti tööd ja kui see on saavutatud, siis on hetkeks vägev emotsioon, kuid peagi hinges tühi tunne ning küsimus – mis edasi? Kas ma seda tahtsingi?
Teise jaoks kehtib ütlus „Kusagil mujal on alati parem.“ On inimesi, kes on juba loomult kosmopoliidid ja ei jää kunagi liiga kauaks elama ühte paika, sest see, mis tundus alguses uus ja huvitav, muutub varsti tüütuks ja lausa iiveldust tekitavaks. Mõned ei suuda väga kaua püsida ühes töökohas, sest nad tunnevad, et töö end ammendanud või oma ajaga võiks teha midagi paremat ning otsivad endale uue koha, et seal mõne aja pärast taaskord sama seisukohani jõuda.
Kolmandad kollektsioneerivad uusi asju ning ei ole kunagi rahul sellega, mis neil hetkel on. Tehnikafriigil on vaja uusimat telefoni või muud elektroonikavidinat, rikkuril uut sportautomudelit, tibil uut kleiti, spordifanaatikul uusi kõrgtehnoloogilisest materjalist dresse, perenaisel Brandti kodumasinat, naistemehel uut vallutust. Mis siis et vana telefoni kõnekvaliteet on perfektne, et vana auto on suurepärase juhitavusega, et olemasolevaid kleite on vaid kaks korda kantud, et praegused dressid on täitsa mugavad ja korralikud, et kodumasin pole kunagi alt vedanud, et eelmine tüdruksõber oli armas ja truu. Ning kui see uus asi tundub mõne kuu pärast totaalselt maotu ja aegununa, siis on vaja veel üht. Ja siis veel.
Tegelikult ei ole rahulolematus iseenesest halb asi. See on tegelikult ju edasiviiv jõud. Rahulolematus paneb inimese mõtlema, mida saaks (teisiti) teha. Rahulolematus paneb inimese pingutama, et asjad võiksid paremini minna. Kindlasti oleks mul töö juures ka konditsioneer, kuid hetkel on lihtsalt tehtud, mis teha annab. Probleemiks on paraku see, et inimene on tihti rahulolematu valede asjade pärast.
Mõtleks õige selle peale, mis oleks, kui rahulolematus on õigete asjade pärast. Et need, kes otsivad oma elus väljakutset ja eesmärki, leiaksid selle Jeesuse sarnase iseloomu poole pürgimises? See on tõeline väljakutse, sest võib olla kindel, et seda juba nii lihtne ei saavuta. Õigupoolest inimene ise ei suudagi seda, see käib käsikäes koos Jumalaga. Ent eesmärk kõrge on Jeesuse poolt meile seatud: „Olge siis täiuslikud, nagu teie taevane isa on täiuslik.“
Mis oleks, kui need, kelle jaoks kusagil mujal on alati parem, seaksid sammud Jumala riigi poole ja avastaksid, et koos Jumalaga on nad leidnud elus oma koha, kus on nii hea olla?
Või mis oleks, kui need, kes vajavad üha uusi asju, kollektsioneeriksid iga päev uusi armastusetegusid teiste vastu ning kogemusi Jumalaga enda jaoks? Maailm vajab hädasti inimesi, kellele ei piisa kindla arvu heategude tegemisest, et tunda enesega rahulolu, vaid kes on rahulolematud, kui nad pole jälle saanud olla kellelegi abiks – nii füüsilises, vaimses kui vaimulikus mõttes.
Tulles tagasi Aadama juurde olen ma kindel, et Eedenis ei olnud konditsioneeri, kuid enne pattulangemist polnud suvesoe ka ebameeldiv. Küllap oli Jumalal kliima nii täpselt inimese jaoks tuunitud, et alati oli hea olla. Nii tasub higisel suvel oma rahulolematuses meenutada seda, et Jumalal on tulevikus mõndagi varuks ning parem on praegu mitte ülearu nuriseda – küll Jumal paneb kõik asjad paika.
Mõtted ei maga 