Peetruse päevik – Katus katki

Koju tagasi jõuda on alati hea. Olin oma Deboorast puudust tundnud ja tema minust. Jõudsime tagasi ööhakul ja see oli järgnevat arvestades hea. Loomulikult tuli Jeesus meie juurde. Ämm ei olnud unustanud seda heategu, mille Jeesus oli teinud ning seisis hea selle eest, et külalistetoas oli valmis ase. Kui vähegi võimalik olime ka võõrsil olles saatnud sõna oma käekäigust kodustele, aga tundus, et seda ei olnud väga vajagi. Kuuldused Jeesuse tegevustest olid Galileas levinud lausa kulutulena ning mõnikord mainiti ära tema kaaslaste nimesid, kelle seas me Andreasega olime.

Istusime õlilampide valgel ühisruumis, lamasklesime mattidel ja lasime endid Debooral teenindada – seda luksust polnud meil ammu olnud. Maja täitis värske leiva ja küpsetatud kala lõhn ning lauale olid toodud kuivatatud puuviljast valmistatud viigimarja- ja rosinakakud. Suvise lõikuseni oli veel aega, kuid mu naisel  – ja ega ausalt öeldes mulgi – polnud kahju vanadest varudest viimast võtta ning nautida seda head, mis meil oli. Vaid värskest veinist tundsin puudust, eelmise aasta saagist oli möödas juba kaua aega ning savianumates sai säilitada vaid paksu aurutatud siirupit, mida anti lauale veega lahjendatult. Vägisi tuli meelde pulm Kaanas ja salamisi tuli pähe mõte, et ehk Jeesus kordas taaskord seda imet, mida ta pulmas tegi ja tooks lauale seda värsket ja paremat.

Kui olime laua ääres muljeid jaganud läksime ära magama. Olin ka kalastamisest puudust tundnud ning tegime Andreasega plaani järgmisel hommikul vara väljuda ja järvele minna. Pere kokku kuivanud sissetulekut oli vaja hädasti täiendada. Olin meie äraolekul paadi välja rentinud teistele kaluritele ja teadsin, et niikaua kuni nemad suudavad järvest kalu välja tõmmata, ka minu pere nälga ei jää, kuid ega see küllustki majja ei võinud tuua.

Järvelkäik oli kosutav. Hommikujahedus mõjus virgutavalt ning õnneks oli ilm vaikne. Sattusime järves õige pea kalaparve peale ning paar tundi hiljem võisime rahulikult paadi kaldale tuua, et kalad ära sorteerida ja kokkuostjale viia, kes siis vedas need Kapernauma ja lähemate alevite turgudele. Tegelikult oli tulusam kalad ise turule viia, sest otse müües oleksime saanud paremat raha kui kokkuostja käest, teisest küljest aga tahtsime peale pikka äraolekut põhjalikumalt vaadata üle paadi ja võrkude seisukorra ja vajadusel neid natuke remontida.

Kokkuostja oli meid nähes rõõmus ja nõustus kogu saagi ära ostma – tundub, et olime täna hommikul esimesed, kes kala pakkuma läksid. Kui tagasi oma paadi juurde läksime, siis märkasime siit-sealt kohti, mida oli vaja parandada ning enne kui märkasime, oligi keskpäev käes. Jätsime oma tööjärje pooleli ning siirdusime koju tagasi lõunat sööma.

Ega see lihtne olnud, sest juba oli maja ees väike rahvasumm, kes otsisid võimalust teda kuulata või temalt abi paluda. Meid kui maja peremehi nähes tõmbus rahvas veidi tagasi, nii et saime sisse minna, kus murelik Deboora juba meid toiduga ootas.

“See on juba mõned tunnid nii,” ütles naine. “Ilmselt nägid inimesed hommikul teid ja teisi Jeesuse õpilasi Kapernaumas tagasi olevat ja levitasid seda kuuldust suust suhu. Nüüd on jälle paljud kohale tulnud, et temalt abi saada.”

Jeesus istus elutoas ja kõneles, auväärsemad külaelanikud vanemate seast olid samuti toas, ülejäänud rahvas aga tungles aknapilude ja ukse juures, et mitte tähelepanuta jätta seda, mida Jeesusel öelda oli. Märkasin toas ka sünagoogi õpetajaid Eberit ja Hananjat, kes kuulasid Jeesust huvitatult, kuid siiski skeptilise ilmega näol. Nagu ikka rääkis Jeesus kuningriigist, mis pidi tulema. Ta rääkis sellest, et see riik ei kuulu nendele, kellele seda tavapäraselt omistatakse – rikkad ja mõjukad. Ta rääkis, et see riik kuulub nendele, kes armastavad Jumalat üle kõige ja kes teevad häid tegusid mitte  selleks, et õnnistus ära teenida, vaid teistele õnnistuseks olla.

Teadsin, et Jeesus mõtleb seda tõsiselt. Ka meie jaoks oli olnud see sõnum üsna harjumatu. Meid oli õpetatud, et Jumala õnnistus väljendub jõukuses ja positsioonis ja olime imetlenud küla vanemaid. Samas oli selline õpetus nii mõnigi kord pannud meid esitama küsimusi, miks Jumal just mõningaid inimesi soosib. Vanemate seas oli tõeliselt häid inimesi, kes paistsid silma halastustegude poolest ja kes olid südamega selle juures, et inimeste elu võiks olla parem ning samas oli ka mõningaid, kes oma rikkuses oleksid saanud head teha, kuid seda ei teinud. Nad vaatasid vaestele üleolevalt ning rääkisid nende pattudest, mis nemad ja nende esivanemad pidid olema teinud, et nad nii trööstitus olukorras olid. Ei osanud isegi mõelda, mis need patud pidid olema.

Mis Jeesuse juures oli eriline, oli see, et tema sõnad ja teod läksid kokku. Ta ise tegi häid tegusid oma võimaluste piires ja ei pöördunud ära nendest, keda peeti kõige patustemaks. Kui ta tegi head, siis ei püüdnud endale tähelepanu tõmmata, vaid käskis austada Jumalat, kelle abil head teod olid juhtunud. Ta ei otsinud taga populaarsust.

Järsku kuulasime katusel kolistamist. Imestasin omaette, et kes sinna roninud on. Kuulajaskonnal oli küll kitsas, kuid katuselt ei olnud küll võimalik paremini kuulata. Võib-olla oli mõnel seisjal jalad nii ära väsinud, et nad olid otsustanud mööda treppi ronida katusele, et seal mõnda aega istudes jalgu puhata?

Järsku hakkas laest alla pudenema krohvitükke. Seda poleks küll tohtinud juhtuda ja hakkasin tundma piinlikkust. Kas ma polnud oma maja eest piisavalt hoolitsenud ja lihtsalt see, et keegi katusel kõnnib tekitab pragusid lakke? Ja seda mõnede küla vanemate ees? Jeesuse ees? Tegelikult tundes Jeesust, teadsin, et tema ei teeks sellest suurt numbrit. Pigem tuleks ta appi ja aitaks katuse ära parandada. Aga vanemate näol nägin küll hukkamõistvat pilku.

Järsku tekkis lakke auk ja nüüd sai selgeks, et see ei juhtunud mitte kogemata, vaid sihiliku tegutsemise tulemusena. Kellegi käed murendasid savikrohvi ja tõstsid ära katust kandvaid saviplaate, nii et hämaravõitu ruumi tungis üha rohkem ja rohkem valgust. Nii et katusele ronijad ikkagi tahtsid Jeesust kuulata ja selleks ei häbenenud lõhkuda Jeesuse võõrustaja kodu? Nüüd läksid nad küll liiale ja hüüdsin, et nad jätaksid katuse rahule ning kutsusin vanemaid sellise jultumuse tunnistajateks. Ka Johannesel ja Jakoobusel läks veri keema, nad hüppasid püsti ja olid valmis välja jooksma ja katusele ronima, et pahategijaid karistama. Jeesus peatas neid ja sundis meid jääma oma kohale.

Kellegi käed lükkasid kõrvale roovid ning tuppa tungis üha rohkem valgust. Siis järsku kaeti valgus kinni, kuid ainult hetkeks, sest saime aru, et ülevalt lasti alla inimene kanderaamil. Kui ta oli ettevaatlikult põrandale lastud, tundsin mehe ära. See oli Soobal, mees, kes oli juba aastaid olnud võimetu omal jalal  liikuma. Ka tema käed olid jõuetud ja ta suutis neid vaevalt tõsta. Inimesed rääkisid, et küllap ta on suur patune, et Jumal on teda nõnda karistanud. Enne haigust oli ta olnud rõõmsameelne mees, kellel oli palju sõpru, kuid peale halvatuks jäämist oli tema sõprade arv aina vähenenud ja vaid üksikud olid alles jäänud. Soobali pere elas küla kaugemas servas, kuhu viis kehv tee. Võib-olla oli seegi põhjus, miks teda väga tihti vaatamas ei käidud.

Nüüd vaatasid katusesse tehtud avausest läbi neli nägu, Soobali kolm lähedasemat sõpra ja tema vend. Nad palusid tungivalt Jeesust, et ta halvatut aitaks, sest muud lahendust ei ole.

Jeesuse näol oli juba tutav kaastundlik ilme. Ta vaatas inimestele, kes olid toas ja kes uksel tunglesid ning ütles: “Kas te näete, milline on nende meeste usk?”

Siis pöördus ta halvatu poole ja ütles: “Poeg, sinu patud on sulle andeks antud.”

Rahvahulgast käis läbi kahin. Nii julgeid sõnu polnud keegi veel Jeesuse suust kuulnud. Juba sõnum jumala riigist ja sellest, kes seda väärivad, oli sünagoogi õpetajad märgatavalt torssi ajanud ja nüüd selline välja ütlemine. Ainult Jumal sai ju patte andestada. Muidugi prohvet võis anda edasi sõnumi Jumalalt, kuid Jeesus ei käitunud siin nagu prohvet. Ta ei öelnud: “Isand ütleb, sinu patud on andestatud,” tema toon andis mõista, et tema on see, kes on patud andestanud.

Jeesus ilmselt mõistis mõtteid, mis inimestel peast läbi käis. Ta ütles: “Miks te mõtlete, et siin on toimunud jumalateotus? Arvake hoopis seda – mida on halvatule kergem öelda, kas “su patud on sulle andeks antud” või “tõuse püsti, võta oma kanderaam ja kõnni!”?”

Keegi ei söandanud sellele küsimusele vastata. Öelda võib ju kõike, samas olid needsamad inimesed näinud Jeesust inimesi tervendamas. Tõsi, ühtki halvatut polnud nende seas, kuigi halvatu polnud esimene, kes tema juurde oli kantud, ka palavikust nõrkenuid oli ta tervendanud. Aga tõesti, kuidas saab inimene kindel olla, et tema patud on talle andeks antud? Siis peaks ju mees hakkama ka uuesti kõndima, sest ilmselt oli ta halvatuks jäänud mingi ränga patu tõttu.

Jeesus jätkas: “Aga et te võiksite teada, et inimese pojal on meelevald maa peal patte andeks anda, siis…” ta pöördus halvatu poole ja ütles talle: “ma ütlen sulle – tõuse püsti, võta oma kanderaam ja mine koju!”

Halvatu, kes oma nõrkadel kätel oli püüdnud end Jeesusele lähemale upitada, tundus järsku elustuvat. Oli näha, kuidas tema lihased järsku pingule läksid ja ta end istuli ajas. Siis tuli tema näole uskumatu naetatus, kui ta tõmbas jalad konksu ja enda kõrvale, ning end seejärel nendele püsti ajas. Ta kummardus uuesti oma kanderaami tõstmiseks ning vaatas veelkord Jeesuse otsekui nõu küsivalt otsa.

Jeesus noogutas talle sõbralikult ja sellest julgustust saanuna astus mees oma raamiga ukse poole, kus rahvas talle aupaklikult teed tegi. Nüüd valgus kogu rahvas majast välja, vaatama seda, kuidas mees kindlal sammul kõnnib. Katuselt oli kuulda hõiskeid “Halleluuja” ja jooksusamme, Sõbrad ruttasid Soobalit õnnitlema ning tahtsid võtta kanderaami enda kanda, kuid Soobal keeldus. “Jeesus käskis mul võtta see kanderaam ja ise koju viia,” ütles ta rõõmsalt. “Kiidetud olgu Isand, et ma suudan seda jälle teha. Tõesti, Jumal olgu kiidetud ka teiesuguste sõprade pärast, kes mind Jumala prohveti juurde tõid. Sõbrad, kui tahate veel head teha, siis parandage Peetruse katus ära, mille te minu pärast ära lõhkusite. ”